"Jah, sõita või mitte sõita, selles on küsimus," lõpetas Taani Prints filosoofiliselt.
Telefon helises.
Gleb tundis end ikka veel natuke meie juhina ja haaras sellepärast toru.
"Jah! See olete teie, Ninel Fjodorovna?"
Tema õrn sametine näonahk kattus punaga. "Ja... Meie kõik... Me ei tea, kas sõita või... ee..." Ja siis lõpetas otsustavalt lause: "Või ilma teieta mitte sõita?"
Korraga süttis Glebi silmades kujuteldamatu rõõm. Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kohe kätte, et Ninel räägib talle midagi meeldivat.
Varsti ma taipasin, mida nimelt.
"ja-jah, ma saan aru... Hästi, me sõidame. Kui teie lubate... Anda toru üle Alikule?"
Ma haarasin toru. See oli niiskevõitu. Gleb oli niivõrd närveerinud.
"Kuulan teid, Ninel Fjodorovna! Ah angiin? Olgu, ma aitan Glebi! Luban! Tänan usalduse eest!"
Tahtsin, et Nataša Kulagina saaks minu vastustest aru, et Ninel palus just mind Glebi aidata, et ta ütles just mulle, et usaldab. Minu südant täitis põhjendatud uhkuse tunne!
"Kui palju teil palavikku on?" hüüdsin lõbusalt, sest mul oli suurepärane tuju. Kuid ma võtsin end kokku ja lisasin äreva häälega: "Loodan, et pole palju?"
"Kolmkümmend kaheksa ja viis," ütles tema ja pani toru hargile.
"Me peame usaldust õigustama," sõnas Gleb selgesti ja valjusti.
"Jah? Arvad sa?" nämmutas Kadunuke.
"Nüüd me peame kindlasti sõitma," ütles Mironova. "Kui juba tema ise helistas!"
"Kuulake nüüd kõik tähelepanelikult," kamandas Gleb. "Elektrirong väljub kell 9.15. Kõik minu järel, et keegi ära ei kaoks! Ärge jääge maha! Minu järel!"
"Ükskord sa ütlesid, et kuulsus ravib inimese terveks häbelikkusest ja arglikkusest," sosistasin ma vestibüülis Natašale. "Õige mõte! Gleb on jälle terveks saanud!"
"Väga kahju," vastas Nataša.
Astusime tänavale.
Aga loodus elas sel ajal oma erilist, imetabast elu!...
Ilm oli suurepärane! Vihma valas, tuul peksis vastu nägu, maa oli pehmeks ligunenud ja lirtsus jalge all... "See loob vajaliku meeleolu!" mõtlesin. Me ei sõida sinna ju lõbutsema, vaid kuriteopaika uurima."
"Puški armastas sügist," jahvatas läbimärg Kadnuke. "Tekib küsimus, miks?"
VIIES PEATÜKK, mis viib meid koletu loo künnisele selle sõna otseses mõttes
Kuni me rongiga sõitsime, läks ilm käest ära. Päike tuli välja. Loodus ilmselgelt flirtis meiega: koketeeris sügiskiirtega, tükkis meie palitute alla jaheda tuulena, viipas meile raagus okstega... Kas siis sellise ilmaga saab ennast nagu kord ja kohus häälestada kuriteo lainele?!
Kummatigi olin ma sellele häälestunud. Eelmisel õhtul olin raadiost kuulnud, et kui helilooja Borodin suri, lõpetasid ta sõbrad "Võimsast rühmast" tema eest ooperi "Vürst Igor".
See oli mulle täielik avastus! See tõukas mind mõttele! Isegi mitmele mõttele korraga... Võib-olla õnnestub minul lõpetada Borodajevi jutustus! Võib-olla suudan mina avastada saladuse, kuhu kadus too mees. Kirjutan "Vana suvila" teise osa! Ja Nataša kirjutab kladesse mõne uue suurepärase mõtte. "Muidugi ei saa teda võrrelda Kadunukesega," kirjutab ta. "Isegi mitte Printsiga! Ja ülepea mitte kellegagi..."
Ma ei teadnud, ei võinud aimatagi, et tollel päeval, sellel tavalisel pühapäeval... Kuid ärgem rutakem ette, ehkki ma nii väga tahaksin seda teha.
Kahvatu Kadunuke elavnes päikesekiirtes ja lausus:
"Elagu päike!" on Puškin kunagi öelnud. "Ja selles osas olen ma temaga nõus."
Kui me väikeses suvilate peatuses astusime rongilt laudperroonile, hakkas Nataša ringi vahtima.
"Keda sa otsid?" küsisin ärevalt.
"Näe, seal on sõiduplaan... Ma pean kella kuueks või seitsmeks kodus tagasi olema. Mitte hiljem! Et ema ei hakkaks muretsema."
"Kas ta on ikka veel voodis?" küsisin mina.
"Jah," vastas Nataša. "Süda..."
Jooksin sõiduplaani juurde. Mulle näis, et keegi tahab minust ette jõuda. Nii on see alati. Kui sa ise pole mõne olendi vastu ükskõikne, siis arvad, et ta meeldib kõikidele ja et kõigil on samad tunded kui sinul endal. See mõte ei anna rahu!
"Üks rong läheb kell 17. 00," kandisn ette. "Järgmine aga kell kakskümmend null-null."
"Meil oleks tarvis kella seitsmeteistkümnesega sõita. Kas me jõuame?"
"MEIL... meie..." Olin valmis neid sõnu lõpmatuseni kuulama!
"Lähme!" kamandas Gleb.
Jaamast suvilani läksime nelikümmend minutit, mitte rohkem. Kuid mitte ka vähem, ma jälgisin kella. Võtsin just ekstra selle tarvis Kostjalt kella, nagu teadnuksin ma ette, et sel päeval... Ei, ma ei rutta ette!
"Minu järel! Minu järel!" kamandas Gleb. Talle meeldis ülemus olla. "Ärge jääge maha!"
Ma lihtsalt ei tundnud teda enam ära.
Saatus tahtis, et tee suvilasse oleks väga keeruline. See meeldis mulle. Me liikusime nagu labürindis - kord keerasime metsa, kord kõndisime suvilatarade vahel, kord tegime haagi ümber mingite kuuride, siis kadusime jälle metsa... Näis, nagu tahtnuksime kellegi eest põgenedes oma jälgi segada.
Mõtlesin, et ilma Glebi abita ei oskaks me niikuinii jaama tagasi minna.
"Minu järel! Minu järel!" kiirustas Gleb ja keeras kohe kuhugi metsa.
Lõpuks ta peatus. Meie ka.
"Kohal," lausus Gleb.
Vaatasin ja nägin suvilat, mille üks külg oli tee poole, teine õkva metsa. Otsekohe hämmastas mind see, et vana suvila polnud üldse mitte vana.
"Kas see on üle värvitud?" pärisin Glebilt.
"Ei, selline on ta alati olnud," vastas Gleb.
""Vana suvila saladus" - see kõlab ju hästi?" küsis Kadunuke minult.
"Kõlab."
"Aga "Uue suvila saladus"?"
"Ei kõla eriti hästi."
"Kas nüüd taipad? Kas tead, mis on kunstiline väljamõeldis?"
Taani Prints vaatas Kadunukest austusega.
Mina isiklikult ei võinud kannatada, kui Kadunuke hakkas seletama küsimuste abil nagu korraldanuks kellelegi eksamit.
"Miks pole kuskil tahvlit?" küsis Kadunuke.
"Missugust?" imestas Gleb.
"Mälestustahvlit muidugi - "Siin elas ja suri..."?"
"Ega ta siin..."
"Sel juhul teistmoodi: "Siin elas, kuid ei surnud kirjanik Borodajev.""
"Kadunuke tahab vist ikkagi oma järjekordsele luuletusele pealkirjaks panna N.K?" mõtlesin mina. "Miks ta siis muidu Nataša juuresolekul nii püüdlikuks on muutunud?"
Prints vaatas talle endiselt austavalt otsa.
Otsustasin, et pean otsekohe initsiatiivi haarama.
"Ma ei saa kauem vaikida! Te peate teadma midagi väga tähtsat!" laususin mina. "Seda, mis on kirjas Borodajevi jutustuses. See ei ole kunstiline väljamõeldis! Siin, sellessamas suvilas läks inimene kaduma... Nagu poleks teda olnudki! Meie hakkame otsima mitte jutustuse, vaid kuriteo jälgi..."
Kadunuke jäi vaikseks.
"Kas suvilas elab keegi?" küsisin Glebilt.
"Kõik suvitajad on ära sõitnud."
"Viimane kui üks?" sosistas Kadunuke.
"Muidugi, seda on ju näha!" vastasin reipalt. "Asulas pole praegu ühtki hingelist. Karju palju tahad, keegi ei kuule."
"Miks me peaksime karjuma?" küsis Nataša.
"Oo, ära karda!" hüüatasin mina. "Muidugi, kõike võib juhtuda. Kuid mina, tähendab, meie oleme siinsamas. Ikkagi inimene läks kaduma..."
"Kui mulle ometi antaks võimalus teda millegi eest kaitsta," mõtlesin sealsamas.
Mironova tõstis käe.
"Ninel Fjodorovna ütles: "Hingame värsket õhku, jalutame sügiseses metsas!""
Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kätte, et Mironova ei karda, ta lihtsalt allus eemalgi olles oma klassijuhatajale. Tal oli selline iseloom.
"Kõigepealt hingame seda õhku, mida hingas Borodajev," vastasin talle.
"Kuidas me sinna suvilasse sisse saame?" küsis Taani Prints rahulikult.
"Uks on lahti," tähendas Gleb. "Ma ju teatasin ette, et tuleme. Eile, kaugekõnega..."
"Läki!" ütles ta äkki otsustavalt.
Ma astusin esimesena suvilasse.
Seal oli vaikne. Ainult ülakorruselt kostis mingit pominat. Me tardusime. Minagi võpatasin. Kuid isegi kogenud silm poleks suutnud seda näha, sest ma võpatasin endamisi, väga sisemiselt.
"See on perenaise õepoeg Grigori," teatas Gleb, millegipärast viivitamisi. "Ta valvab kõikii suvilaid asulas. Ta ootab meid ja jutustab meile kõigest."
"Seesama trepp," mõtlesin mina. ""Pahuralt nagisev trepp", nagu on kirjas jutustuses. Just seda mööda läks Suvitaja vana-aasta ööl pärast oma viimast jalutuskäiku üles... Enam pole teda kunagi nähtud."
Hakkasime sellest nagisevast trepist üles minema. See ei nagisenudki. "Selge. Kunstiline väljamõeldis," laususin enesele.
Ülevalt toast hakkasid selgesti kostma sõnad:
"Ah nõndaviisi!... Aga meie anname teile - matsti! - turja pihta! Ah siplete edasi? Aga meie anname teile - trahh! Vastu kaela."
No comments:
Post a Comment