Beski kiskus taskust vanasse ajalehte mässitud kartulipabulad välja, keeras paberituustaku lahti. Kuid ta ei jõudnud veel kartulit hammaste vahele tõugata, kui eelseisev lahjukene meesterahvas kähku ümber pööras. Beski nägi nüüd tema nägu. See oli elatanud inimene. Beski võpatas selle inimese vaate ees, mis oli täis meeletust, hullumeelset helki, palavikulist valu ja nälga, piinlevat elajalikku nälga. Inimese näonahk tõmbles ja närimismusklid teravate palenukkide all käisid üles-alla kuivalt ja närviliselt. See nägu oli habemetüügastes, irvakile kiskuvate habemetüügaste all ei olnud särki. Peenikesel soonelisel kaelal sirutus veresoonte võrk ja allpool kõrva tohise naha all tuksles veri piinavalt ja hädiselt.
Selle apla vaate all kohmetus Beski. Tahtmatult sirutas ta pakkuva käe kartuliga pihus, kuid vanamees raputas eitavalt peaga.
“Ei, ei!” ütles ta nagu ähkides. “Lubage, ma vaatlen ainult kui teie sööte. Olete ju isegi näljane ja ma ei taha teilt viimast võtta. Sööge, mina aga vahin, kui teie sööte.”
No comments:
Post a Comment