Fotol: Jaak Urmet, professor Toomas Liivi üks lemmikõpilasi esitamas oma monoloogi 1950. aastate kirjandusest.
Toomas Liivi mälestuskonverents Tallinna Reaalkoolis ületas kõik ootused, võis kohata inimesi, keda ei olnud ammu näinud. Ka teile tuttaval siinkirjutajal oli seal oma ettekanne ja ma loen seda omale suureks auks esineda professor Toomas Liivi mälestuseks.
Massiivne kõnepult tekitas vajaduse eneseületuseks, sinna tuli ronida ja see oli suur nagu laev, nobelist John Crossi tinamiidi-alus. Aga puldil põles kogu esineja seljatagust valgustav tuluke ja puldis oli hoopis teine tunne, mis saalis istudes. Nagu lahkunud professor oleks ise minu taga seisnud ja ütelnud oma koolitatud tämbril: "Nii, Aarne /või Mari või kes iganes/, on hea." Nagu kõik need aastad vanas väikeses majas, millest koorub värv - oleksid mind kõnetanud - noorusea naljakad unistused, ei-tea-mitmes armumine ja muidugi professori sõna.
Tema luuletus oravate männikäbidest, milleks kõik me kord saame, saadab meid. Kuidas kord läksime, põlvikud trimmi aetud, karukesed, kellega me mängime veel saja aastagi pärast maailma lõpus, kaenlas, oma esimest kooliteed, punased oktoobritähekesed visatud oma algeliste vihkude kuivatuspaberite vahele: kas mäletame seda veel siis, kui kaseladvad viimset korda pühivad pilvevinet taevas ning igav liiv ja tühi väli võtavad meid endasse?
Konverentsi lõpuks taandusin meeleliigutusest viimasesse ritta ja sain seal kirja viimase esineja Jaak Urmeti sõnad:
"Autor ei ole surnud, pigem mõni teos on vägagi surnud. Kirjanduslugu 1950. aastatel möllas. Mõned neist on nagu anekdootide maailm, autentsed, kirjanike suust üles kirjutatud. Kirjanduslugu jääb alati elama, aga mõnikord on teosel vähe eluvaimu sees."
No comments:
Post a Comment