PILDIL: Olukord Pilistvere kirikumõisa ümbruses suvel 1721.a. (EAA f 914. n 1. s 152, lk 11; halduspiiride kaardiserver Kupits, EAA). Kohus on ühe naise ja ühe mehe pannud noore Eistvere Christini vastu hooramissüüdistuse asjus tunnistama. Küla ei ole süüalust omaks võtnud, kuid ka vähemalt üks tunnistaja on kaugeltnurga-mees, kes elab metsa taga. Kaugetel piiridel, nn remota locas elavad isikud, nn piirimehed teavad palju paremini, mis külas sünnib.
Suubudes lapsepõlve, hakkavad meie südametes helisema imeilusad kandlehääled. Ma raugen oma kaugete aastate helesinasse, mil ma esmakordselt sattusin Öökulli küla veehoidla juurde - mis oli ju minu isa rajatud! Kuidas siis küll lõhnasid kodukopli heinad, käod kukkusid keset palavat suve ja maanteede tolm kandis edasi õielitreid.
Nüüd on nendestki aastatest jäänud tolm. Vaid tähtede kaar jääb, millest tuleb valgus. Mäletan, kuidas pugesin julgelt läbi rohekasse vette kummarduvate leinapajude, istusin tundide kaupa tiigi värske helendava vee ääres ning ajasin karjapoisi kassimärsi ja lutupilliga taga kilbukaid ja vesikuppe veepinnal, ometi neid kahjustamata. Püüdes ka mitte häda teha konnakullestele, keda Mitšuurini sovhoosis oli miljoneid.
Nendest vaikustest on jäänud kaja, kuid ometi rajasid need ümberlülitusi ja kontakte minus eneses. Ma märkasin lähenemas helesiniste silmadega tüdrukut. Noorusärevusega segunes nüüd seninähtamatu tunne, armumine. Naiselikkusest ei olnud vaja mitte eeskujusid, vaid tagalat. Eeskujusid oli filmikangelannadest vaja naistele endile: näiteks Saare mini ei joo ega kaaberda ringi.
Külades on noorte poiste ja tüdrukute suhetel hoopis teine tera.
No comments:
Post a Comment