Küsimused seoses Savisaarega

& Kas FSB-likud rahastajad kasutaksid väljendit nagu "Sellest mitte kusagil rääkida ei tohi"? Kas see ei ole elementaarne, et kui Tallinna mehed juba välja tulevad rahasooviga, siis on nad juba ise informeeritud konspiratsiooninõuetest? Kas pole see mitte lasteaia stiil: "Ärge nüüd siis kohe kituma jookske?"
& Kapo raportis ei ole mitte kusagil öeldud, et Savisaar oleks otsesõnu küsinud raha oma erakonna rahastamiseks. On toodud ära Jakunini justkui-öeldud sõnad Boroditšile, et "küsitud kolme ei saa, saab poolteist".
& Kuidas lindistati kaatril Tallinna lahel? Tehniliselt on väga raske mere müha saatel lindistada?
& Raporti üks alalõik on lausa pealkirjastatud nii: Savisaare rahaküsimine. Vestlustes on ju selgelt ära toodud faktid, et juttu on olnud muudest asjadest: "E. Savisaare ja V. Jakunini vahel, kus räägiti vajadusest allkirjastada kolmepoolne leping Lasnamäe kiriku toetuseks eraldatud raha legaliseerimiseks ja puhkeda võiva skandaali vältimiseks... Rhodose teaduskonverentsi „Tsivilisatsioonide dialoog" tähtsust ja olulisust; kuidas Venemaa saaks ametlikul tasandil, oma esindajate saatmisega, toetada Eestis Keskerakonna korraldatava Maarahva Kongressi läbiviimist..." On muidugi ka märgitud, et "lisaks arutati läbi Keskerakonna rahastamisskeem". Aga jälle ei ole ära toodud midagi Savisaare raha küsimise kohta.
& "E. Savisaar kinnitas juunis Kiltsi mõisas kokkulepitut: 1/3 sularahas ja 2/3 ülekandega, mööndes, et ka kogu summa sularahas maksmine oleks lahendatav"... Jälle ei ole millegagi tõestatud see, et kogu raha ei läinud kiriku rahastamiseks.
Ajaloolased teavad, et Venemaa välisluurega seotud isikud ei väljendu kunagi nii: "Jakunin kinnitas vajadust hoida asja ümber täielikku konspiratiivsust..." Konspiratiivsus on luuretöös täiesti enesestmõistetav, see pole lasteaed, mängus on suured rahad.
& Jakuninil on mitu korda kasulikum Eestisse investeerida, kui parteisid toetada;
& kui Jakunin on tõesti endine operatiivtöötaja, siis ta ei hakka eales kasutama Eesti sidekanaleid omale kasulike inimestega kontakti võtmiseks;
& poolteist miljonit eurot oleks Eesti poliitikas väga raske puhtaks pesta.

Naisukesed Tallinna ülikoolist

Nataša peab ära sõitma

"Ma pean ära sõitma kell seitseteist null-null väljuva elektrirongiga!" ütles Nataša.
""Pean ära sõitma..." Ei ütelnud isegi "meie peame". Muretseb oma ema pärast," mõtlesin mina. Kummaline küll, kuid sel hetkel kadestasin tema ema, ehkki tema emal oli süda haige ja minul täiesti terve, ning kui nagu kord ja kohus järele mõelda, siis peaks tema ema mind kadestama! Kuid ma ei allunud enam mõistusele!
"Õepoeg Grigori teeb nalja," rahustasin ma Natašat. "Kas sa siis ei näe, et ta tegi nalja?..."
"Tehku siis uks lahti!" ütles Nataša.
Tema soov oli mulle seaduseks! Kuid õepojale ei olnud see seaduseks.
"Palun avage!" palusin teda.
"See oled sina, puja?" kuuldus ukse tagant.
"Jälle on sulle rohkem vaja kui teistele? Kõik istuvad vait, just nagu poleks ilma sündinudki... Ainult sina üksi tõrgud!"
Ta hakkas vaikselt ja vastikult irvitama.
"Tehke otsekohe lahti!" käskisin mina. Ja vaatasin Natašat. Ta seisis, pea norus. Tema nägu ma ei näinud, sest ähmane lamp, mille Õepoeg oli põlema pannud, rippus kusagil kaugel keldri sügavuses.
"Sa ju tahtsid teada, kuhu too Suvitaja kadus?" küsis Õepoeg. "Nüüd sa saadki teada!"
"Mida ta sellega öelda tahab?" müksasin Glebi õlast.
"Ma ei tea," vastas Gleb.
Siis kuulsime ukse tagant samme. Õepoeg läks trepist üles. Ta läks minema ja jättis meid keldrisse.
Koletu lugu algas!
"Pidage kinni!" hõikas Kadunuke paluvalt.
Vastuseks kostis Õepoja samme.
Haarasin jälle Glebil õlast.
"Too ta tagasi! Pea ta kinni!"
"Teda ei peata miski!"
"Karju!" ütlesin Glebile sosinal, et mitte varjata sisemist erutust. "Karju nii, et terve suvila kajaks!"
"Ta ei kuule! Ta on juba üleval... Seal pole sõnagi... uks on ju rauast... Karju palju tahad..."
"Kas sul siis võtit pole?"
"Kellelgi pole... Kadunud... Snepperlukk - uks langeb kinni ja kõik... Avada saab sealtpoolt... Ta ju lükkas riivi ka ette..."
"Maha maetud?" küsis Kadunuke tasa. "Elusalt?"
Mulle meenusid Aida ja Radames, kes elusalt sisse müüriti. Vaatasin jälle Natašat. Oleksin väga tahtnud, et ka tema võrdleks nende saatust meie omaga! Ta ei jõua oma elektrirongile, see on selge. Ja Aida ja Radames müüriti ju sisse kahekesi, aga meie olime siin kuuekesi!
"Oh ära nukrutse!" ütlesin Natašale. "Ma viin teid siit välja! Peagi näete taas päikest."
Ta vaatas mind kerge hirmuga. Siis ma lisasin:
"Kõik saab korda!"
Tahtsin väga, et hädaoht meid lähendaks.
Kuid Nataša ei lähenenud põrmugi, tema mõtles elektrirongist.
"Ma pean kodus olema hiljemalt kell kuus!"
"Oledki!"
Vaatasin ringi...
Ähmane lambisilm kiskus süngelt pimedusest esile üksikuid esemeid. Ta kiskus esile ümmarguse laua, mis varem, arvatavasti oma nooruspäevil kandis aialaua nime ja seisis mõnes lehtlas. Laual oli kolm jalga ja ta kaldus mornilt sinnapoole, kus kunagi oli seisnud neljas jalg.

Dr Arthur Janoviga Eesti poliitikas

Netis levib video, milles gayde esindaja liigub rahulikult teda mõnitavas massis. Korras närvidega inimene ei saa vägivallast aru.
Haiged inimesed mõtlevad, et Deniss Boroditš oli pealtkuulamisseadmeid täis riputatud, kui ta Savisaare juures käis ja linnavalitsuse esimene asi oli teda ses suhtes kontrollida. Ka järgmisel hommikul liikus ta rahulikult üle Toompea, ehkki oma info poolest oli ta vast Eesti nõutuim mees. Aga mis tal karta?
Terve inimene ei saa vägivallast aru. Terve inimene ei saa vägivallast aru. Terve inimene ei saa vägivallast aru. Mulle meeldib vägagi palju PhD Arthur Janovi teos The Primal Scream, kus see juhtmõte esineb.
Terve inimene on endas kindel ja talle on arusaamatu, kuis keegi suvaline rõll tema ees üritab end kehtestada vägivaldsete pingutustega. Meenub mõne aasta tagune lugu sellest, kuidas keegi riigiametnik tuli restos tüli norima Erki Noolega, kuna tema ülesandeks oli esineda Noole ees, et ta on suuteline pingutama end tavaliste restoranilaudade juurest eliidi istumispaikadesse. Aga lõhestumata isiksusel ei olegi vaja esineda, pole vaja ennast tõestada, et ta on tingimata eliidi hulgas, tema enesekindlus tekib niigi.
"Kunagi ei saa olla piisavalt tähelepanu, alkoholi, narkootikume, riideid või raha, et seda tühimikku täita," vestis dr Janov neuroosi tekitatud rõhuvast tühjusetundest.
Dr Janovi arvates süvendavad lahendamata lapsepõlvetraumad intellektuaalset ja motoorset alaarengut, busy-man-syndrome´i, muudavad inimese hüperaktiivsuse ja vägivalla subjektiks.
Ma ei pea tõestama, et ma olen eliit - ma lihtsalt eksisteerin nii.
Dr Janovi foto: psykoterapi.no

Aleksin

Olin juba ammu märganud, et sellised inimesed, nagu see Õepoegki, valivad tavaliselt välja mõne kindla inimese ja hakkavad tema kallal norima: "Noh, mida sa vahid? Mida sa jõllitad? Mis sa siin seisad? Miks sa siin istud?" Ehkki ka kõik teised vahivad, seisavad, istuvad. Ent Õepoja-sarnased tüübid valivad välja kellegi üheainsa ja enamasti on see kõige intelligentsem, kõige sümpaatsem.
"Kuule, puja, miks sa maha jõllitad? Kas sa ei taha kuulata?"
"Ta jäi vist mõttesse," ütles Kadunuke.
Kõik vaatasid teda tänulikult, sest ta justkui kaitses mind. See oli talumatu!
"Ruttu sinna!" hüüdsin mina. "Keldrisse... Kirjaniku tööpaika!"
"Kui põnnama ei löö, siis läki!" nõustus Õepoeg.
See minu ettepanek teda millegipärast ei vihastanud. Kuid hiljem sain teada, MIKS! Kuid tol hetkel... mul millegipärast isegi ei plahvatanud, ehkki mul üldiselt juhtus seda väga sageli.
Kahvatu Kadunuke tammus paigal.
"Kardad?" küsisin sosinal, kuid nii, et Nataša kuuleks. Ma ju pidin ta silmad avama!
Hakkasime laskuma allapoole mööda astmeid, millel jalg libises. Võib-olla oli see niiskus, aga võimalik, et isegi hallitus... Mind haaras ärevus. Just selliseid astmeid mööda ronisid keldrisse tõelised detektiivid! Nad laskusid sinna teades, et võivad mitte kunagi enam sinna tagasi tulla!...
"Oh, kui meid ootaks seal mõni oht," unistasin ma. "Nataša ei tormaks hirmunult mitte Kadunukese, vaid minu juurde ja mina leiaksin olukorrast väljapääsu. Ma päästaksin ta! Ent, oh häda... Kui Borodajev oli sinna roninud iga päev, siis ei saanud seal ju midagi ohtlikku olla. Ja ma ei saa talle tõestada..."
"Hei, puja, jälle sina, sedasamust et... ronid enne peremeest keldrisse. Ma panen tule põlema."
Ta keeras lülitit. Poikvel ukse vahelt, mis, nagu võiski arvata, oli roostes plekiga üle löödud, venis ähmane valgustriip. Borodajevi jutustuses valgus alati "venis välja" poikvel uste vahelt või "kiskus süngelt" midagi pimedusest esile, aga hiljem, kui uksed suleti, "roomas" see tagasi. Seda mäletasin ma hästi.
Suure vaevaga lükkas Õepoeg ukse päris lahti. See kriiksus õlitamata hingedel. Borodajevi jutustuses olid kõik uksehinged õlitamata ja kriiksusid. Ka see oli mul meeles.
Kõik oli suurepärane. Just nagu päris tõelistes kriminullides!
"Las käia," lausus Õepoeg.
Mironova ennetas kõiki. Talle ju meeldis käske täita. Õepoeg laskis meid keldrisse. Viimasena sisenes Kadunuke... Mulle uhkas meeldivalt vastu läppunud hallituse lõhna. Hingasin täiel rinnal!
Ootamatult paugatas uks õudse krääksatusega. Siis kriiksatas raud vastu rauda - Õepoeg lükkas riivi ette. Tema oli jäänud teisele poole ust, mis, nagu mulle tundus, oli sulgunud igaveseks...
KUUES PEATÜKK,
milles selgub, et mulle pole mitte midagi selge
Tundsin tahtmatult hirmu. Kuid ainult viivuks! Juba järgmisel hetkel lõin selle tagasi. Õigemini, paiskasin eemale.
Seda enam, et Nataša tegi sammu minu poole. Peaaegu olematu sammu, kuid mina märkasin seda ometi. Täpsemalt, ma tunnetasin seda. Üleüldse, kui sul on olemas olend, kes sulle meeldib, näed sa ainult teda, räägid ainult talle, ehkki teed näo, et kõigile. Ja jälgid tema suhtumist. Ja pead arvet, mitu korda see olend sind vaatab. See, kes on armastanud, mõistab mind hõlpsalt.
"Sel ohtlikul hetkel tahab TEMA olla minu kõrval," mõtlesin mina. "Tahab, et kaitseksin teda, varjaksin teda oma kehaga!"
Oo kui sageli peame me oma soovunelmaid tegelikkuseks!

Vana suvila hüüdis noored enda juurde

Kadunuke peatus. Tema järel kõik teisedki.
Ülevalt kostis:
"Ah te olete ikka veel elus? Sähke siis! Ja veel ja veel ja veel!"
"Mis seal toimub?" küsis Kadunuke.
"Võib-olla on tarvis appi minna?" hüüdsin mina. Heitsin Natašale hüvastijätupilgu ja tormasin üles.
Nurgatoa uks oli praokil. Õepoeg Grigori mängis iseendaga turakat. Ta käis nii iseenda kui vastase eest, keda polnudki.
"Ah te hingate ikka veel? Sähke siis! Ja veel üks!"
Ta hakkas kuningaid lauale loopima.
"Siia! Julgemini!" hüüdsin alla just nagu oleksin roninud mäe tippu, aga teised viibinuks veel kusagil allpool.
Mironova hakkas astuma, tema allus käskudele.
Ka Gleb jooksis üles. Siis tuli Nataša. Taani Prints varjas oma kehaga Kadunukest.
Õepoeg Grigori pööras pea meie poole ja kustutas sigareti vastu lauda, millel lebasid mängukaardidd.
Ta oli tohutut kasvu mees. Umbes kahekümne viiene, mitte rohkem.
"Ta kasvas üles vanaisa süles," ütles Gleb.
Olen tihtipeale püüdnud ette kujutada täiskasvanuid lastena, kes nad kunagi on olnud... Kuid Grigorit ma miskipärast ei suutnud sellena ette kujutada. Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kätte, et peaaegu igas inimeses säilib kogu eluks midagi lapselikku, kas pilk, naer või mõni liigutus.
Grigoris aga polnud säilinud mitte midagi lapselikku... Ja ma ei suutnud endale ette kujutada, kuidas Borodajev teda süles tassis.
Ma juba rääkisin, et meie koolis olid hüüdnimed saanud suisa epideemiaks. Peaaegu kõiki kutsuti hüüdnime järgi. Olin sellega niivõrd harjunud, et kui ma kellegagi tutvusin, andsin talle mõttes kohe hüüdnime. Grigorit hakkasin mõttes kohe Õepojaks nimetama. Millegipärast ta oma nimi ei sobind talle, just sellepärast ma ta Õepojaks ristisin. Üsna tihti andsime hüüdnimesid just nagu pilkeks. Väikesekasvulisele hüüti: "Hei, Paganel!" aga pikale öeldi: "Kummardu, lilliput!"
Õepoeg tõusis püsti.
Võinuks arvata, et talle oli sündides sattunud võõras pea - see oli liiga väike. Tema näol oli nii vähe ruumi, et sinna ei mahtunud midagi peale irve. Õepoeg irvitas kogu aeg.
"Noh, mida siis teile näidata?"
"Meid huvitab kõik!" vastas Mironova.
"Selles toas elaski toosama naljavend, kes kaduma läks. Ronis vana-aasta sõhtul siia... ja lõpp! Kadus, nagu poleks siia ilma sündinudki. Taipate?"
Mironova hakkas kohe üles kirjutama.
Igasuguste ettekannete, loengute või loominguliste kohtumiste ajal kirjutas Mironova kõik sõna-sõnalt üles. Siis, kui ettekandja lausus "Tervist!" hakkas ta kohe üles kirjutama. Kui ettekandja lausus "Nägemist!" kirjutas ta sellegi üles ja sulges vihiku.
"Pillikeeltena pingul elektritraadid puutusid peaaegu vastu tema toa akent..." meenutasin ma ridu jutustusest. Traadid olid tõepoolest peaaegu vastu akent. See polnud kunstiline väljamõeldis.
"On tulnud aeg oma hüüdnime lõpuks täielikult õigustada!" otsustasin ma ja laususin:
"Mulle meenub, et jutustuses oli öeldud: "Keskööl kustus suvilas valgus. Kogu asula uppus pimedusse...""
"Kuule, puja, sa ära tüki ette!" Õepoeg rehmas käega, nagu oleks sellel kohal, kus mina seisin, sääsk pirisenud. Sõnas "puja" hääldas ta millegipärast o asemel u.
Mulle meeldis väga, kui tüdrukud mulle Nataša juuresolekul tähelepanu osutasid ja tema seda märkas. Olin õnnelik, kui tema juuresolekul paluti minu abi või midagi selgitada - kas ülesannet või mõnd teoreemi... Aga kui tema juuresolekul suhtuti minusse üleolevalt, kannatasin sellepärast rängalt.
"Mõistate!" hakkasin kõigile korraga selgitama. "Iseenesest tekib selline oletus. Kui elektrit ei olnud, võis Suvitaja ju aknast välja ronida, haarata kinni traatidest - need olid sel ajal ohutud! - ja ta võis neist kinni hoides nagu tsirkuse akrobaat esimese postini ning seda mööda maha pugeda. Ja oma sugulaste eest alatiseks pakku minna! Sellepärast polnud suvila ümber ka jälgi... See on nii-ütelda hüpotees, s.t järeldus."
"Aken oli seestpoolt suletud," meenutas Gleb.
"Ah jaa, sel juhul langeb hüpotees ära.
"Kui sinul, puja..." alustas Õepoeg ähvardaval toonil.
Sõna "poja" hääldas ta kangekaelselt u-ga ja see kõlas väga üleolevalt. Mu süda tõmbus valust kokku. Minu kõrval seisis ju Nataša!
"Hüpotees langeb ära," kordasin valjusti, vabisedes kogu kehast mõtte juures, et ta võib mind TEMA juuresolekul alandada. Ja mina ei saa talle midagi teha: ta oli minust ju kaks korda pikem.
Õepoeg sähmas jälle käega nagu peletanuks sääske. Õnneks siiski ei pudenenud solvavad sõnad ta irvel huultelt.
Läksime alla mööda pahuralt nagisevat treppi, mis ei nagisenud.
Õepoeg avas mingi ukse, kummardus ja astus tuppa. Meie tema järel. See tuba läks üle terrassiks, aga terrassilt sai otse õue.
"Hea kirjanik oli," lausus Õepoeg. "Ta üüris tädilt suvila poole aasta peale korraga või isegi aasta peale ette. Ja maksis raha ette. Hea kirjanik!"
"Kas ta selles toas kirjutaski oma "Vana suvila saladuse"?" küsisin mina.
"Kuule, puja, kui sa ei jäta oma vahelesegamist... Kui sa ei jäta..."
"Selge! Selge!" katkestasin teda. "Kas ma rikkusin teie plaane? Saage aru, see tuleneb kärsitusest..."
Jällegi ei jõudnud ta mind TEMA juuresolekul alandada.
"kirjanik ei kirjutanud siin," teatas meile Õepoeg. "Suvitajast kirjutas ta keldris. Maa-aluses keldris."
mironova kirjutas kõik üles.
"Kas siin on ka kelder?" küsisin sosinal.
"Hommikul ronis ta sinna ja - lõpp. Kuni lõunani polnud teda näha. Nagu poleks ta siia ilma sündinudki... Taipate?"
"Filosoof Diogenes lõi oma teosed vaadis..." märkis Kadunuke laisalt. "Aga tema siis keldris?"
"Seal sisendas ta endasse hirmu," selgitas Õepoeg. "Seal on niiske ja pime!"
"Saan aru. Ta elas sisse!" jätkas Kadunuke enda ülistamist.
Tema peale Õepoeg millegipärast ei karjunud "Kuule, puja!" vaid jutustas edasi.
"Leidsin sealt mingid paberid, lehed... Tahtsin ära visata, aga tädi ütles: "Vii õige muuseumi!" Viisingi. Naaberjaamas on meil muuseum.
"Küllap koduloomuuseum?" oletas Kadunuke.
Ka nüüd ei hüpanud Õepoeg talle peale, vaid kinnitas rahulikult:
"Ja-jah, toosama. Mulle anti veel kirjalik tänuavaldus! Need paberid laotati klaasi alla ja kirjutati juurde: "Leidis ja tõi siia Grigori Šavkin". Nüüd loevad kõik! Minust jutustatakse ekskursioonidele... Taipate?"
"Või veel! Käsikirjad, mustandid!" segas Kadunuke jälle.

Alik Deduškin ja luukere

"Jah, sõita või mitte sõita, selles on küsimus," lõpetas Taani Prints filosoofiliselt.
Telefon helises.
Gleb tundis end ikka veel natuke meie juhina ja haaras sellepärast toru.
"Jah! See olete teie, Ninel Fjodorovna?"
Tema õrn sametine näonahk kattus punaga. "Ja... Meie kõik... Me ei tea, kas sõita või... ee..." Ja siis lõpetas otsustavalt lause: "Või ilma teieta mitte sõita?"
Korraga süttis Glebi silmades kujuteldamatu rõõm. Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kohe kätte, et Ninel räägib talle midagi meeldivat.
Varsti ma taipasin, mida nimelt.
"ja-jah, ma saan aru... Hästi, me sõidame. Kui teie lubate... Anda toru üle Alikule?"
Ma haarasin toru. See oli niiskevõitu. Gleb oli niivõrd närveerinud.
"Kuulan teid, Ninel Fjodorovna! Ah angiin? Olgu, ma aitan Glebi! Luban! Tänan usalduse eest!"
Tahtsin, et Nataša Kulagina saaks minu vastustest aru, et Ninel palus just mind Glebi aidata, et ta ütles just mulle, et usaldab. Minu südant täitis põhjendatud uhkuse tunne!
"Kui palju teil palavikku on?" hüüdsin lõbusalt, sest mul oli suurepärane tuju. Kuid ma võtsin end kokku ja lisasin äreva häälega: "Loodan, et pole palju?"
"Kolmkümmend kaheksa ja viis," ütles tema ja pani toru hargile.
"Me peame usaldust õigustama," sõnas Gleb selgesti ja valjusti.
"Jah? Arvad sa?" nämmutas Kadunuke.
"Nüüd me peame kindlasti sõitma," ütles Mironova. "Kui juba tema ise helistas!"
"Kuulake nüüd kõik tähelepanelikult," kamandas Gleb. "Elektrirong väljub kell 9.15. Kõik minu järel, et keegi ära ei kaoks! Ärge jääge maha! Minu järel!"
"Ükskord sa ütlesid, et kuulsus ravib inimese terveks häbelikkusest ja arglikkusest," sosistasin ma vestibüülis Natašale. "Õige mõte! Gleb on jälle terveks saanud!"
"Väga kahju," vastas Nataša.
Astusime tänavale.
Aga loodus elas sel ajal oma erilist, imetabast elu!...
Ilm oli suurepärane! Vihma valas, tuul peksis vastu nägu, maa oli pehmeks ligunenud ja lirtsus jalge all... "See loob vajaliku meeleolu!" mõtlesin. Me ei sõida sinna ju lõbutsema, vaid kuriteopaika uurima."
"Puški armastas sügist," jahvatas läbimärg Kadnuke. "Tekib küsimus, miks?"

VIIES PEATÜKK, mis viib meid koletu loo künnisele selle sõna otseses mõttes
Kuni me rongiga sõitsime, läks ilm käest ära. Päike tuli välja. Loodus ilmselgelt flirtis meiega: koketeeris sügiskiirtega, tükkis meie palitute alla jaheda tuulena, viipas meile raagus okstega... Kas siis sellise ilmaga saab ennast nagu kord ja kohus häälestada kuriteo lainele?!
Kummatigi olin ma sellele häälestunud. Eelmisel õhtul olin raadiost kuulnud, et kui helilooja Borodin suri, lõpetasid ta sõbrad "Võimsast rühmast" tema eest ooperi "Vürst Igor".
See oli mulle täielik avastus! See tõukas mind mõttele! Isegi mitmele mõttele korraga... Võib-olla õnnestub minul lõpetada Borodajevi jutustus! Võib-olla suudan mina avastada saladuse, kuhu kadus too mees. Kirjutan "Vana suvila" teise osa! Ja Nataša kirjutab kladesse mõne uue suurepärase mõtte. "Muidugi ei saa teda võrrelda Kadunukesega," kirjutab ta. "Isegi mitte Printsiga! Ja ülepea mitte kellegagi..."
Ma ei teadnud, ei võinud aimatagi, et tollel päeval, sellel tavalisel pühapäeval... Kuid ärgem rutakem ette, ehkki ma nii väga tahaksin seda teha.
Kahvatu Kadunuke elavnes päikesekiirtes ja lausus:
"Elagu päike!" on Puškin kunagi öelnud. "Ja selles osas olen ma temaga nõus."
Kui me väikeses suvilate peatuses astusime rongilt laudperroonile, hakkas Nataša ringi vahtima.
"Keda sa otsid?" küsisin ärevalt.
"Näe, seal on sõiduplaan... Ma pean kella kuueks või seitsmeks kodus tagasi olema. Mitte hiljem! Et ema ei hakkaks muretsema."
"Kas ta on ikka veel voodis?" küsisin mina.
"Jah," vastas Nataša. "Süda..."
Jooksin sõiduplaani juurde. Mulle näis, et keegi tahab minust ette jõuda. Nii on see alati. Kui sa ise pole mõne olendi vastu ükskõikne, siis arvad, et ta meeldib kõikidele ja et kõigil on samad tunded kui sinul endal. See mõte ei anna rahu!
"Üks rong läheb kell 17. 00," kandisn ette. "Järgmine aga kell kakskümmend null-null."
"Meil oleks tarvis kella seitsmeteistkümnesega sõita. Kas me jõuame?"
"MEIL... meie..." Olin valmis neid sõnu lõpmatuseni kuulama!
"Lähme!" kamandas Gleb.
Jaamast suvilani läksime nelikümmend minutit, mitte rohkem. Kuid mitte ka vähem, ma jälgisin kella. Võtsin just ekstra selle tarvis Kostjalt kella, nagu teadnuksin ma ette, et sel päeval... Ei, ma ei rutta ette!
"Minu järel! Minu järel!" kamandas Gleb. Talle meeldis ülemus olla. "Ärge jääge maha!"
Ma lihtsalt ei tundnud teda enam ära.
Saatus tahtis, et tee suvilasse oleks väga keeruline. See meeldis mulle. Me liikusime nagu labürindis - kord keerasime metsa, kord kõndisime suvilatarade vahel, kord tegime haagi ümber mingite kuuride, siis kadusime jälle metsa... Näis, nagu tahtnuksime kellegi eest põgenedes oma jälgi segada.
Mõtlesin, et ilma Glebi abita ei oskaks me niikuinii jaama tagasi minna.
"Minu järel! Minu järel!" kiirustas Gleb ja keeras kohe kuhugi metsa.
Lõpuks ta peatus. Meie ka.
"Kohal," lausus Gleb.
Vaatasin ja nägin suvilat, mille üks külg oli tee poole, teine õkva metsa. Otsekohe hämmastas mind see, et vana suvila polnud üldse mitte vana.
"Kas see on üle värvitud?" pärisin Glebilt.
"Ei, selline on ta alati olnud," vastas Gleb.
""Vana suvila saladus" - see kõlab ju hästi?" küsis Kadunuke minult.
"Kõlab."
"Aga "Uue suvila saladus"?"
"Ei kõla eriti hästi."
"Kas nüüd taipad? Kas tead, mis on kunstiline väljamõeldis?"
Taani Prints vaatas Kadunukest austusega.
Mina isiklikult ei võinud kannatada, kui Kadunuke hakkas seletama küsimuste abil nagu korraldanuks kellelegi eksamit.
"Miks pole kuskil tahvlit?" küsis Kadunuke.
"Missugust?" imestas Gleb.
"Mälestustahvlit muidugi - "Siin elas ja suri..."?"
"Ega ta siin..."
"Sel juhul teistmoodi: "Siin elas, kuid ei surnud kirjanik Borodajev.""
"Kadunuke tahab vist ikkagi oma järjekordsele luuletusele pealkirjaks panna N.K?" mõtlesin mina. "Miks ta siis muidu Nataša juuresolekul nii püüdlikuks on muutunud?"
Prints vaatas talle endiselt austavalt otsa.
Otsustasin, et pean otsekohe initsiatiivi haarama.
"Ma ei saa kauem vaikida! Te peate teadma midagi väga tähtsat!" laususin mina. "Seda, mis on kirjas Borodajevi jutustuses. See ei ole kunstiline väljamõeldis! Siin, sellessamas suvilas läks inimene kaduma... Nagu poleks teda olnudki! Meie hakkame otsima mitte jutustuse, vaid kuriteo jälgi..."
Kadunuke jäi vaikseks.
"Kas suvilas elab keegi?" küsisin Glebilt.
"Kõik suvitajad on ära sõitnud."
"Viimane kui üks?" sosistas Kadunuke.
"Muidugi, seda on ju näha!" vastasin reipalt. "Asulas pole praegu ühtki hingelist. Karju palju tahad, keegi ei kuule."
"Miks me peaksime karjuma?" küsis Nataša.
"Oo, ära karda!" hüüatasin mina. "Muidugi, kõike võib juhtuda. Kuid mina, tähendab, meie oleme siinsamas. Ikkagi inimene läks kaduma..."
"Kui mulle ometi antaks võimalus teda millegi eest kaitsta," mõtlesin sealsamas.
Mironova tõstis käe.
"Ninel Fjodorovna ütles: "Hingame värsket õhku, jalutame sügiseses metsas!""
Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kätte, et Mironova ei karda, ta lihtsalt allus eemalgi olles oma klassijuhatajale. Tal oli selline iseloom.
"Kõigepealt hingame seda õhku, mida hingas Borodajev," vastasin talle.
"Kuidas me sinna suvilasse sisse saame?" küsis Taani Prints rahulikult.
"Uks on lahti," tähendas Gleb. "Ma ju teatasin ette, et tuleme. Eile, kaugekõnega..."
"Läki!" ütles ta äkki otsustavalt.
Ma astusin esimesena suvilasse.
Seal oli vaikne. Ainult ülakorruselt kostis mingit pominat. Me tardusime. Minagi võpatasin. Kuid isegi kogenud silm poleks suutnud seda näha, sest ma võpatasin endamisi, väga sisemiselt.
"See on perenaise õepoeg Grigori," teatas Gleb, millegipärast viivitamisi. "Ta valvab kõikii suvilaid asulas. Ta ootab meid ja jutustab meile kõigest."
"Seesama trepp," mõtlesin mina. ""Pahuralt nagisev trepp", nagu on kirjas jutustuses. Just seda mööda läks Suvitaja vana-aasta ööl pärast oma viimast jalutuskäiku üles... Enam pole teda kunagi nähtud."
Hakkasime sellest nagisevast trepist üles minema. See ei nagisenudki. "Selge. Kunstiline väljamõeldis," laususin enesele.
Ülevalt toast hakkasid selgesti kostma sõnad:
"Ah nõndaviisi!... Aga meie anname teile - matsti! - turja pihta! Ah siplete edasi? Aga meie anname teile - trahh! Vastu kaela."

PEN-klubi ei kaitse mind repressioonide eest

Kõik käib nii: Wikileaks kurdab, et everydns.net on võtnud ta võrgust maha, sest DDos rünnakud paisusid liiga suureks ja nüüd peab Wikileaks rändama mööda maailma, et mitte osutuda märklauaks. Meie paneme peegelduse temast oma serverisse üles. Ja kohe hakkavad vastavad organid huvi tundma. Ja kohe. Siis ei aita minul enam miski. Ma ütlen, et ma olen kirjanik ja kui mind kinni pannakse, siis olen meelsusvang, minuga hakkab tegelema PEN klubi vangistatud kirjanike toetusgrupp. Kuid mind tabaks ootamatus. Enne selgub, et ma justkui olevat karja naisi ära vägistanud, kes mu siis kohtusse annavad. Ja siis ei julge PEN klubi iitsatada. Just - needsamad eided, kes Assange kohtusse andsid, käisid üks nädalavahetus Tallinnas ja esitavad kohe uue hagi. Ja tulnukas Ansip annab välja, et pääseda UFO-toimikute lekkimisest.

Gleb Borodajevi uued seiklused, rahvas loeb

Gleb tõi mulle kodunt Borodajevi jutustuse ja ma lugesin selle veel kord läbi. Aga pool lehekülge õppisin suisa pähe:
"Mitte keegi ei teadnud tema nime, rääkimata isanimest või perekonnanimest. Kõik kutsusid teda lihtsalt Suvitajaks. See hüüdnimi vastas ülihästi tema olukorrale - ta oli üürinud vana suvila teise korruse nurgatoa, mille ainus aken oli aia poole. Suvitai ei lahkunud peaaegu mitte kunagi sellest toast.
Aga loodus elas sel ajal oma erilist, imetabast elu! Alguses ta ilmselt mängis Suvitajaga - koketeeris oma pimestavate kiirtega, tungis tema tuppa jääkülma tuulena, koputas vastu akent raagus okstega... kuid tema ei pööranud sellele tähelepanu ja loodus vihastas: lõõtsus, vilistas ja huikas. Vihastasid ka suvilanaabrid, sest ta ei püüdnudki neid üksikutel talveõhtutel lõbustada. Mitte keegi ei näinud, mida ta sõi või jõi. Enne uinumist jalutas ta umbes veerand tundi, mitte rohkem. Viimast korda oma elus jalutas ta vana-aasta õhtul. Kuuldi, kuidas ta südaöösel ronis pahuralt nagisevast trepist üles oma tuppa. Aga hommikul teda enam polnud... Uks, mis avanes otse trepile, oli seestpoolt kinni. Lumel polnud ainsatki jälge. Suvitaja oli kadunud."
Nii algas see jutustus. Seejärel, nagu ma juba rääkisin, otsisid 323 ja poole lehekülje kestel Suvitajat küll uurijad, koerad ja sugulased, keda tal juhtus olema tohutult palju.
Selgus, et just nende eest oligi ta suvilasse peitu pugenud, sest nad segasid teda midagi leiutamast. "Ta otsis rahu," oli jutustuses kirjutatud. "Kuid mitte seda, mida leidis. Ehkki... Seniajani pole midagi teada. Otsingud jätkuvad."
"Vanaisa tahtis edasi... Järge... Kuid ta... Saad aru?" seletas mulle Gleb.
Ja nüüd pidime minema selle mõistatusliku juhtumi sündmuspaika! Jah, tuli välja, et kõik, millest jutustuses räägitakse, ei olnudki väljamõeldis, vaid oli juhtunud tõepoolest! Seda teatas mulle tollel samal pühapäevahommikul kirjaniku lapselaps. Varem oli ta seda varjanud. Ta arvas, et siis me ei julgegi sõita sinna kunagise kuriteo paika.
"Sina aga, ma tean, et sa ei..." lausus Gleb. "Sina oled Detektiiv! Aga teised?..."
"Teistele ei ütle sõnagi!" otsustasin mina.
Hiljem teatas Gleb mulle teise uudise, mis viis mu hetkeks segadusse - Ninel Fjodorovna oli haigeks jäänud.
"Närvivapustus," arvasin mina. "Nad ärritasid ta üles."
"Ee-ei," selgitas Gleb. "Talle anti uude majja... Kolis... Ja näed! Külmetas..."
Me rääkisime kooli kantseleis, kuhu kõik kirjandusringi liikmed pidid kogunema.
"Teistega teeme väljasõidu mõni teine kord - talvel suusatama," oli Ninel eelmisel päeval lubanud. "Kõigil korraga pole soovitav suvilasse ilmuda, sest seal pole muuseum. Seal ju elatakse..."
Olin jõudnud kohale pool tundi enne õiget aega. Ma ei kärsinud oodata. Aga Gleb oli veel varem kohal.
"Korrapidaja andis edasi... Juba eile õhtul... Astusin läbi..." seletas Gleb. "Talle nimelt Ninel Fjodorovna... Telefoni teel..."
"Aga miks sa siis eile õhtul meile ei teatanud? Kas või mullegi?"
Vahepeal siis üks pilt.

"Kartsin seda et... Ei sõidagi... Me võiks ju ise... Ilma temata? Ah? Mis sa arvad?... Või ei?... Seal kõik lõpuni välja uurida... Paljastada... Taipad? Sa oled meil ju Detektiiv!"
Vajusin mõttesse. Ja viibisin selles seisundis üsna tükk aega. Kuni tulid Nataša, Taani Prints, Kadunuke ja Mironova.
Prints teataski juba lävelt:
"Täna hommikul kargasid pähe mõned read. Teile teeb ehk rõõmu..."
Ta ulatas Kadunukesele vihikulehe. Prints ei lugenud kunagi ise oma luuletusi - ta häbenes. Kadunukene hakkas valjusti ja laulvalt, tõelisi luuletajaid matkides deklameerima:
"Ammu ootasime päeva, millal
näeme ükskord seda vana villat.
Ehkki sünged pilved katnud taeva,
Gleb ei karda vihma ega vaeva,
juhib mööda tormimöllus teid
oma vanaisa koju meid."
Heasüdamlik Prints võttis arvesse, et juba ammu polnud mitte keegi palunud Glebi meenutada lugusid tema vanaisa elust või lugeda kirju. Juba ammu polnud mitte keegi vaadanud Borodajevite perekonnaarhiivi pilte.
Värsse kuulates tõmbus Gleb nagu sirgu, ta nägu lõi särama. Kogenud silm võis peaaegu eksimatult näha, et Glebile meenusid need päevad, mil tema vanaisa vastu tundis huvi kogu kool.
Heasüdamlik Prints kutsus teda meid juhtima ja Gleb hakkas kohe rääkima valjemini ja enesekindlamalt kui tavaliselt.
"Pole teada, kas me lähemegi," lausus ta. "Ninel Fjodorovna jäi haigeks."
"Mis tal viga on?" küsis Nataša Kulagina.
"Kolis uude majja... Ja näete... Külmetas," selgitas Gleb.
"Tal on ehk abi vaja?"
"Kus on see tänav? Kus on see maja?" laulis Kadunuke laisalt.
"Aadress?... Seda vist mitte keegi..." alustas Gleb. Ja lõpetas kindlalt: "Ei tea!"
Ta ainult püüdis lauseid lõpuni välja ütelda. Prints oli nimetanud teda ju meie juhiks.
"Sõidame ise suvila," ütlesin ma kindlalt, pöördudes meie kõikide poole.
Kui Natašat polnud, vaevlesin pool tundi kahtlustes. Aga niipae kui tema tuli, olin täis otsustavust: "Ei tohi jätta sõitmata! Millal veel võib tulla juhus viibida terve päeva tema kõrval! Saatus ise on mulle ette lükanud sellise õnneliku juhuse! Äkki suudan ma tema juuresolekul üht-teist välja juurida, avastada midagi niisugust, mida polnud avastanud ei uurijad ega sugulased? Siis saab ta aru, et ma kannan oma hüüdnime mitte tolle sinise sussikoti pärast, vaid hoopis tõsisemal põhjusel. Ja hakkab mind lõpuks hindama!..."
"Mul meele järgi kevadised tormid," sõnas Kadunuke. "Kuid septembri lõpus..."
Ta viipas lodeva viipega aknale.
"Pealegi, pole teada, kuidas suhtub sellesse Ninel Fjodorovna," ütles Mironova. "Ta tahtis isiklikult koos meiega metsas jalutada, värsket õhku hingata!"
"Meid seal väga... Eile õhtul võtsin kaugekõne..." lausus Gleb. Ja lõpetas otsustavalt: "Teatasin, et me täna saabume."

Gleb Borodajevi uued seiklused

"Oo, ära naera!" hüüatasin ma halvasti varjatud kibeduse ja solvumisega. "Ehk on vaja rohtu muretseda? Minu tädi töötab apteegis ja saab kõik rohud..."
"Emale määrati ainult üks arstim: mitte erutuda, täielik rahu! Seda ravimit sinu tädi muretseda ei saa. Seda meie sajandil lihtsalt ei tehta, ei valmistata!"
Mõtlesin, et selle mõtte peaks ta tingimata oma kladesse kirjutama!
"Missugusena tuleb meie Ninel täna klassi?" mõtisklesin ma. "Nüüd vist ei tundu enam kellelegi, et ta otsekohe naerma pahvatab. Ta on erutet, mida meie siis peaksime tegema? Teda rahustama? Ei, ei tohi. Aga võib-olla on ta nii rahulik nagu ei iial varem?"
Ninel Fjodorovna oli absoluutselt samasugune nagu varemgi.
"Peame isekeskis nõu pidama. Kunagi hiljem..." ütles ta. "Võib-olla polnud mul mõnes asjas õigus. Muide, on aeg vana suvilat meelde tuletada. Ma lubasin teile. Hingame värsket õhku, jalutame sügiseses metsas. Gleb hakkab meile teejuhiks."
"Sõidame vanasse suvilasse! Käime nendes tubades, mida on jutustuses kirjeldatud... Ma näen lauda, mille taga töötas Borodajev! See on nii huvitav! Sest oleme ju nii-öelda kolleegid!" juubeldasin mõttes, aimamata sel rõõmsal hetkel, et koletu lugu on juba päris ligi, peaaegu siinsamas...

Saiapätsile, mida pastor Quandt varastas 1728

Oh armas sai!
Nüid ole pai!
Ja ütle, kes sind Riiast varastas?
Sind varastati Riias ühest karnist,
su pehme kõht - see päästis hambad varnast.
Sa pehmest taignast vabalt olid tehtud
ja moos ja keeks ja vahukoor - su ehted
ja rosinad su kaunistuseks pantud,
sind varastas - see pastor Quandt ju,
kes oli meil hernhuutlik kirjamees,
kes nutunaiste keskel tihti, silmad vees.
Kui oleksid seal riiulil sa meie päevadeni,
sa oleks kitt ja liim ja sind ei tahaks peni,
vaid viskaks taristule, loobiks penipauna
ja emme teeks siis penile ka tubli sauna.

Koletu lugu. Teine ptk

Oo, kui kergemeelseid ja ennatlikke järeldusi me teinekord teeme!
Olin alati arvanud, et auliige on selline liige, kes erinevalt tavalistest liikmetest võib absoluutselt mitte millestki osa võtta. Kuid see oli julm eksitus. Just nimelt Glebile tehti ülesandeks organisuitada meie klassis Borodajevi nurgake.
"Mul on kuidagi... Ise nüüd... See poleks nagu..." püüdis Gleb lauseid lõpetamata keelduda.
"Eksiarvamus!" hüüdis Svjatoslav Nikolajevitš. "Ebaõige arusaamine! Väljapaistvate isikute lapsed ja lapselapsed kirjutavad alati memuaare - mälestusi, avavad ja sulevad näitusi. Ühesõnaga - austavad mälestust! Kes siis veel peaks austama, kui mitte nemad?"
Ergas tähelepanuvõime näitas mulle kätte, et Gleb ei kavatsenud memuaare kirjutada ja üleüldse ei tundnud ta end kuigi hästi.
Kuid järgmisel päeval tõi ta ometi foto, millel oli ta vanaisa kogu pikkuses.
See oli umbes kuuekümne või seitsmekümne aastane mees. Ergas tähelepanuvõime oli mulle juba ammu kätte näidanud, et nooruses muutuvad inimesed iga aastaga, aga vanade inimeste puhul on raske vanust kindlaks määrata. Ta polnud eriti pikk, õlgadest kitsavõitu.
"Peaaegu kõik suured inimesed on kidurad ja väikesed," selgitas õpetaja. "Loodus osutab tähelepanu kas lihastele või ajurakkudele. Mõlemaks ei jätku varusid."
Borodajevil habet polnud. Kuid tal olid vuntsid.
"Lähtudes oma perekonnanimest, võinuks kirjanik habeme kasvatada," selgitas õpetaja. "Kuid ta eii läinud kergema vastupanu teed! Siit teeme järelduse, et välistele teguritele ei omistanud ta mingit tähtsust, vaid üksnes sisemistele, see tähendab, ta vaatas sündmuste sügavusse, nende olemust ja juurt."
Borodajevi nurgake asetses tahvli ja ukse vahel. Tugev Prints tõi üksi kohale vineerist stendi.
Selle keskpaika paigutati kirjaniku foto, mille all oli ära näidatud sünniaasta ja kriipsu järel surma-aasta. See kriips oli lühike, aga Borodajevi elu oli kestnud pikalt, tervenisti 80 aastat.
Stendile paigutati surnud kirjaniku lemmikraamatuid, mida Gleb kodust tõi. Iga raamatu kaanel seisis lilla tempel "G. Borodajevi isiklikust raamatukogust".
Selgus, et kirjanik oli armastanud kriminulle. Ega olnud häbenenud oma armastust. Mõistsin kohe, et tema rinnas tuksus hea ja üllas süda.
Oli ka Borodajevi enda kirjutatud raamatuid. Ka nende kaantel seisid lillad templid. Kogenud silm oleks võinud eksimatult kindlaks teha, et kõige sagedamini oli kirjaniku käest lugemiseks laenatud tema jutustust, mille pealkiri pani mind võpatama: "Vana suvila saladus". See oli kõige kapsam.
"Krimka?" pärisin Glebilt sosinal.
Ta noogutas kinnitavalt.
"Anna lugeda!"
"Aga see on ju eksponaat!" segas meie kõrval seisev Kadunuke end vahele. Ta osutas laisalt plakatile, mille Mironova oli üles riputanud: "Kätega mitte puudutada!"
"Sinusse see ei puutu!" vastasin Kadunukesele halvasti varjatud ärritusega. Ja pöördusin uuesti Glebi poole: "Ainult üheks ööks!"
"Eks sa võta!" ütles Gleb valjusti ja selgelt, nagu poleks ta mitte kunagi varem rääkinud.
Mulle tundus, et talle tegi isegi rõõmu lubada, ta võis ju ka keelduda. Kuid hiljem ma mõtlesin: "Ei, uhke ilme on tal lihtsalt seepärast, et ma tahan lugeda tema vanaisa kirjutatud raamatut. Minagi olnuks uhke. See on täiesti loomulik!"
Jutustus mõjus kõvasti. Eessõnas oli kirjutatud, et "see kuulub G. Borodajevi hilisemasse loomeperioodi". Nii et vanas eas hakkas ta äkki kriminulle armastama. Aga minu vanemad kinnitasid, et huvi kriminullide vastu on poisikeselik. Oo, kui kergemeelseid ja ennatlikke järeldusi me teinekord teeme!
Jah, "Vana suvila saladus" lihtsalt vapustas mind. Selles oli kõike, mida ma ilukirjanduses hindasin - tapmist ja tagaajamist... Talvel kadus suvilast inimene. Kadus, haihtus nagu poleks teda eales olnudki. See juhtus öösel. Vahetult enne uut aastat! Kõik uksed ja aknad olid seestpoolt suletud. Hommikul ei leitud lumelt mitte mingisuguseid jälgi. Kolmesaja kahekümne kolme ja poole lehekülje kestel otsisid kadunut uurijad, koerad ja sugulased. Asjatult... See oli kõikidest kriminullidest ainus, kus kurjategijat ei leitud.
Järelsõnas oli kirjutatud: "Niisiis, kurjategija ei selgunud... Kuid see-eest selgus autori loominguline individuaalsus! Ta ei läinud mööda sissetallatud rada. Jutustuses ei leidu "võõraid jälgi", nii nagu polnud neid ka vana suvila ümber pärast saladuslikku kadumist... "Vana suvila saladus" jääbki saladuseks. Lugejal seevastu aga on, mille üle mõtiskella!"
Mina mõtisklesin mitu päeva.
Gleb ütles, et vanaisa oli kirjeldanud suvilat, kus olid möödunud ka tema elu viimased aastad.
"Detektiivžanri periood?" küsisin mina.
"Ei, ta kirjutas ainult selle raamatu... Rohkem mitte ühtki... See oli viimane..."
"Luigelaul!" hüüatas meie kõrvale tekkinud Kadunuke. Talle meeldis sekkuda teiste kõnelustesse.
"Oleks vahva sinna suvilasse sõita!" sõnasin mina.
"Ainult tund aega... Kui sõita elektrirongiga..." vastas Gleb.
"Ekskursioon sündmuspaigale?" muigas Kadunuke. Tapmised teda ei erutanud, ta oli harjunud surmast mõtlema.
Svjatoslav Nikolajevitš ütles, et Borodajevi nurgakest oleks tarvis kaunistada perekonnapiltidega.
Järgmisel päeval tõi Gleb vana päevapildi, millel kirjaniku vuntsid olid peaaegu täiesti pleekunud, nägu aga koltunud. Ta istus keskel, tema kõrval aga seisid mingid inimesed. Svjatosl. Nikolajevitš küsis, kes need inimesed kirjanikule on. Gleb ei teadnud.
"Meie ringil tulebki tegemist uurimisega, kirjandusliku juurdlusega!" hüüatas S. Nikolajevitš. "Uuri aga kodus välja, keda on fotograaf sellel perekonnareliikvial jäädvustanud!"
Kui foto kolme päeva pärast stendile paigutati, seisis selle all allkiri: "Kirjanik G. Borodajev lähedaste ringis. Vasakult paremale: kirjaniku naaber, naabrinna (naabri naine), kirjaniku naise vend, naisevenna naine (teine), lapsepõlvesõbra tütar, lapsepõlvesõbra poeg, lapsepõlvesõbra poja poeg..." See oli Glebi uurimistöö tulemus.
"Aga kus sa siis ise oled?" küsis Glebilt Mironova, kellele oli tehtud ülesandeks teha perekonnareliikviatele allkirjad. Tal oli kõige selgem ja ilusam käekiri.
"Mina pole vanaisaga mitte kunagi... Ma olin veel väike..." vastas Gleb.
"No-oh mi-is sa siis?" venitas Mironova nukralt. "Kuu-uidas sa siis küll nii?"
Järgmisel päeval tõi Gleb pildi, milles ta istus võrkkiiges ühe mehe kõrval. Kogenud silm oleks võinud märgata sarnasust selle mehe ja Glebi vahel.
"See on isa," seletas Gleb. "Ja siin olen mina..."
Foto alla kirjutati: "Vasakult paremale: kirjaniku poeg, kirjaniku poja poeg."
Hiljem toodi veel pilte. Mironova tundis huvi, mis sugulusastmes Borodajeviga pildil jäädvustatud isikud täpselt on ja tegi allkirjad.
Nüüd hakkas meie juures tihti käima ka teiste klasside õpilasi.
"Kes teist siin kirjaniku lapselaps on?" pärisid nad.
Osutasime Glebile. Alguses kummardus ta pingi kohale, nagu oleks tahtnud hämmeldusest sellega ühte sulada. Kuid hiljem hakkas tasapisi sirguma, ei peitnud end enam, vaid sirutas käe ja lausus:
"Väga rõõmustav! Saagem tuttavaks!..."
Kord valiti ühel vanemate klasside koverentsil Gleb presiidiumi. Ja teatati, missugusest klassist ta on. Meie südametesse sugenes põhjendatud uhkuse tunne! Kui nüüd keegi juhtus ütlema, et ta ei tunne Borodajevit, ei ole tema raamatuid lugenudki, olime nördinud: "Häbi! Iga kultuurne inimene teab..."
Igasugustel kooli koosolekutel hakati meid teistele eeskujuks seadma.
"Selles klassis osatakse austada kuulsa kaasmaalase mälestust! Selles klassis armastatakse kirjandust!..."
"Igal klassil nagu igal inimeselgi peab olema oma nägu, individuaalsus..." selgitas Svjatoslav Nikolajevitš. "Varem meil seda isikupära polnud. Nüüd on!"
"Oled sa märganud, et Gleb on hakanud rääkima sama hästi nagu mina või sina?" uuris Nataša Kulagina minult kord.
Ta ütles "sina ja mina"! Mu süda hakkas peksma. Vaatasin talle halvasti varjatud õrnusega otsa.
"Nüüd lõpetab ta kõik laused. Oled sa märganud?"
Alati kui ta minu poole pöördus, oleksin tahtnud talle midagi tarka vastata. Kuid noil hetkil ei tulnud mulle kunagi midagi tarka pähe. Ja ma vastasin tavaliselt: "Oo, sul on tuline õigus! Arvan just sedasama!..."
"Oo, sul on tuline õigus!" vastasin talle seegi kord. "Gleb on hakanud kõnelema niisama suurepäraselt nagu sina ja mina. Olen ka märganud."
"Tuleb välja, et kuulsus ravib inimese häbelikkusest ja argusest terveks!" ütles Nataša.
Aga mina mõtlesin: "Selle mõtte kirjutab ta kindlasti oma kladesse! Ta on rõõmus, et gleb on terveks saanud. Haigus on halb, aga terveks saamine alati hea!"
"Kas ta annab ikka veel koertele süüa?" päris Nataša.
"Pole tähele pannud... Kuid ma saan seda teada! Vannun, ma uurin selle sinu jaoks välja!" hüüdsin halvasti varjatud erutusega, sest olin juba ammu unistanud teha midagi tema heaks, täita tema ülesannet või palvet.
"Pole tarvis välja uurida," ütles Nataša. "Võib-olla pole tal praegu aega?"
"Oo, muidugi! Teda kutsutakse ju ülekoolilistele konverentsidelegi!..." hüüdsin mina.
Ja otsekohe kahetsesin, et hüüdsin. "Miks ta Glebi vastu huvi tunneb? Naised armastavad kuulsusi. Olin seda kuskilt lugenud. Võib-olla ka tema?..." Seda mõteldes käis mul külm jutt üle selja. Kuid ainult korraks. "Ei, tema pole selline," arvasin endamisi. "Ta on lihtsalt meie klassi patrioot. Aga Gleb on toonud klassile kuulsust - sellepärast Nataša tunnebki huvi." Armukadedus, mis oli valmis minu rinnas kohutava jõuga puhkema, loovutas koha usaldusele.
Ühes kirjandustunnis, kui kellani oli jäänud umbes 15 minutit, ütles Svjatoslav Nikolajevitš:
"Täna valmistas Gleb minu palvel meile kõigile väikese üllatuse. Ta loeb ette mõned oma vanaisa kirjad. Need on kirjutatud sugulastele ja omastele. Neil perekonnaarhiivi materjalidel on suur väärtus - meile saab selgeks kirjaniku huvidering, me heidame pilgu tema kiindumuste ja huvide maailma."
Gleb, kes varem oli olnud kohmetusest poolsurnud, kui teda tahvli juurde kutsuti, astus seekord kindlal ja väärikal kõnnakul pingiridade vahelt läbi ja istus õpetajalaua taha. Svj. Nikolajevitš loovutas talle oma koha.
Iga kirja kohta lausus Svjatoslav Nikolajevitš, et see on väga iseloomulik. Kui kiri oli pikk, hüüatas ta:
"Kui iseloomulik see on! Hoolimata oma hõivatusest leidis kirjanik aega tungida olme pisimatessegi probleemidesse. Siit võime mõista, et ta ei irdunud iialgi elust, mis toitis tema loomingut."
Kui aga kiri oli lühike, nii et see meenutas pigem sedelit, hüüatas Svjatoslav Nikolajevitš:
"Kui iseloomulik see on! Lühidus, ei ainsatki liigset sõna. Siit võime aru saada, kui hõivatud oli kirjanik, kuidas ta oskas kalliks pidada iga minutit!"
Üks teine kord ütles Svjatoslav Nikolajevitš kirjandustunni lõpus:
"Palugem, et Gleb Borodajev meenutaks mõningaid lugusid oma vanaisa elust."
Jällegi sammus Gleb oma uuel kindlal kõnnakul pinkide vahelt läbi, jälle istus ta õpetajalaua taha. Kuid midagi meenutada ta ei suutnud. Olin terve tund kartnud, et Svjatoslav Nikolajevitš kutsub mu tahvli juurde ja karjusin seepärast:
"Mõ-õtle, Gleb! Tuleta midagi meelde!... See on nii huvitav! Nii tähtis!"
"Tuleta mee-eelde!" hakkasid tedaa paluma ka teised, kes samuti kartsid, et neid kutsutakse vastama.
"Näed nüüd, kui suur huvi valitseb sinu vanaisa elu vastu, see tähendab, et ka kirjanduse vastu," lausus Svjatoslav Nikolajevitš.
Glebile meenus, et ta oli ükskord ühes vanaisaga poes käinud.
Kellani oli jäänud veel umbes kümme minutit.
"Mida te sealt ostsite?" karjusin mina. "See on nii iseloomulik!"
Gleb jätkas mälestuste heietamist...
Järgmisel kirjandustunnil hakkasid poisid ise paluma:
"Las Gleb tuletab veel midagi meelde! Las ta jutustab!"
"On tekkinud elav suhtlemine kirjaniku kujuga!" ütles Svjatoslav Nikolajevitš.
Glebile meenus üks lugu teise järel. Tema rinnas tuksus aus, üllas süda, mis oli valmis kaaslastele appi tulema.
Borodajevi loomingu väärtus kasvas meie silmis iga tunniga...
KOLMAS PEATÜKK,
milles me teeme veel mõned sammud koletule loole lähemale
Kõik see, mida lugesite kahes esimeses peatükis, oli mu kauge mälestus, see juhtus eelmisel aastal.
Aga sel aastal läks Svjatoslav Nikolajevitš meie juurest ära.
Varem, kui meie ei teinud midagi niimoodi, nagu tema oleks tahtnud, hoiatas ta meid.
"Pagen pensionile, kui te end otsustavalt ei paranda!"
Aga kui ta meiega hüvasti jättis, polnud tal jõudu oma erutust maha suruda. Teda lämmatasid pisarad, need oleksid ta peaaegu päriselt lämmatanud.
Mironova tõstis käe ja küsis:
"Kas teil hakkas halb?"
"Ei, mul on hea!" vastas Svj Nikolajevitš. "Hea sellepärast, et nüüd ma tean, mis tunne mul teie vastu on. Olen tundnud teid ainult aasta, kuid ei unusta iial... Mitte iialgi! Räägitakse, et esimene armastus on kõige tugevam, aga mina mõtlen, et kõige tugevam on siiski viimane!..."
Meie olime ta viimane armastus! Meie südamesse sugenes põhjendatud uhkuse tunne.
Svjatoslav Nikolajevitši asemele tuli Ninel Fjodorovna.
Ta oli sihvakas, umbes 25-aastane olend. Võib-olla ei tohi oma õpetajast niimoodi rääkida? Kuid ta polnud sugugi õpetaja moodi. Kui ta vahetunnil koridoris kõndis, võis teda vabalt pidada kümnenda või isegi üheksanda klassi õpilaseks. Tal oli säärane ilme, nagu puhkeks ta otsekohe valjusti naerma. Ma polnud veel kunagi mõne õpetaja näol sellist kummalist ilmet näinud.
Seljataga ei kutsunud mitte keegi teda ees- ja isanime järgi, kõik ütlesid talle lühidalt Ninel. Kohe esimesel korral, kui Ninel Fjodorovna meie juurde tuli, pööras ta tähelepanu stendile, mis asus aknalaua ja tahvli vahel. Ta vaatas suurt pilti ja päris:
"Aga kes oli Borodajev?"
Meil käis külm jutt üle selja, me lihtsalt kangestusime oma pinkides. Üksnes Mironova ei sattunud segadusse. Ta tõstis käe ja selgitas:
"Borodajev oli meie kuulus kaasmaalane. Tema loomeperiood oli selle sajandi teisel veerandil."
"Aga mida ta lõi?" küsis Ninel Fjodorovna.
"Palju teoseid," vastas Mironova. "Meil on tema-nimeline kirjandusring."
"Borodajevi-nimeline?" Ninel Fjodorovna hakkas naerma. Ta oli pärit teisest linnast, kuhu meie tuntud kaasmaalase kuulsus polnud veel seni veerenud.
Mironova tõstis käe ja selgitas:
"Meie klassis õpib kirjanik Borodajevi lapselaps. Ta istub keskmises reas, kõige tagumises pingis. Ta on meie ringi auliige!"
"Auliige? Milleks küll selline kõlav tiitel?"
Ninel Fjodorovna vaatas päevikut.
"Andku Gleb mulle andeks. Ma pole tema vanaisa raamatuid lugenud. See on minu viga. Kui näitus suletakse," ta osutas stendile -, "siis võtan kõik need raamatud koju kaasa ja loen läbi. Nii et Gleb, anna mulle andeks!"
Jälle käis meil külmavärin üle selja. Esiteks, mitte ükski õpetaja ei olnud veel kunagi meilt andeks palunud. Teiseks, ta kavatses sulgeda meie "Borodajevi nurgakese"...
Meel läks kurvaks: "Kas nüüd ei hakkagi vanemate klasside õpilased enam meie juures käima? Ja mitte keegi ei räägi enam: "Kuuendas bees osatakse austada... Kuuendas b-s armastatakse kirjandust!" Ja me muutume kõige harilikumaks klassiks - nagu kõik teisedki..."
Nukrad olid ka teised õpilased. Tundsin seda. Kõik olid kui tardunud, isegi vihikud ei krabisenud.
Mironova tõstis jälle käe:
"Me valmistame ette ringi erikoosolekut, mis on pühendatud kuulsa kaasmaalase loomingule..."
Ta tahtis nii väga aidata uuel õpetajal kõiges rutem selgusele jõuda.
"Missugusel käesoleva sajandi veerandil tegutses Borodajev?" küsis Ninel Fjodorovna üle.
Mironova lennutas käe üles ja paristas:
"Teisel!"
Talle meeldis õpetajatele ette ütelda.
"Aga meie alustame möödunud sajandi esimesest veerandist. Näiteks Puškinist... sealt läheme edasi. Nii jõuame tasapisi välja ka Borodajevini."
"Meie ringil on loominguline suunitlus," ütles Kadunuke. "Meie ise kirjutame."
"Ka mina kirjutan luuletusi," teatas Ninel Fjodorovna. "Kunagi loen teile ette. Kui julgust kogun. Mida te minust veel teada tahate? Ma pole abielus. Mängin tennist. õpetajad tavaliselt oma isiklikust elust kunagi ei räägi. Aga seda on ju nii huvitav teada! Tean seda omast käest. Mäletan..."
Ta hakkas mulle meeldima. Kogenud silm võis peaaegu eksimatult näha, et teisedki elavnesid - nad hakkasid nihelema.
"Selles linnas," lausus õpetaja, "pole mul ei sugulasi, tuttavaid ega sõpru. ainult teie... kui korda läheb."
Varemalt, niipea kui kell oli helisenud, kargasid kõik kohe klassist välja. Seekord aga tõusime aeglaselt, nagu viibinuks rohkete mõtete ja kahtluste koorma all.
Astusin Ninel Fjodorovna juurde ja ütlesin:
"Teate, Borodajevil on jutustus "Vana suvila saladus"... Vapustav kriminull! Kogu meie klass tahaks sellesse suvilasse sõita. Käia sündmuskohal... See pole siit kaugel, ainult tund, kui sõita elektrirongiga."
"Kas ta kirjutas kriminaallugusid?" päris Ninel Fjodorovna sosinal ja noogutas Borodajevi foto poole.
"Kas te armastate neid?" hüüatasin halvasti varjatud erutusega.
"Kõik armastavad. Ainult mõned ei tunnista."
"Meil on täielik hingesugulus!" mõtlesin mina. "Ta aimab minu mõtteid!..."
Lapsed hakkasid koridori minema. Ainult Gleb jäi oma kohale istuma, pea norus pingi kohal. Tema kõrval seisis Prints.
Ninel Fjodorovna astus nende juurde. Läksin ka.
"Otsustasime sõita vanasse suvilasse," lausus ta. "Mõnel lähemal pühapäeval. Kuni veel sügis kestab. Kas sina, Gleb, hakkaksid meile teejuhiks?"
"Mina, olge lahked... Kui teie muidugi... Aga hea meelega..." Ta ei lõpetanud jälle lauseid.
Kui Ninel eemaldus, lubas Prints Glebile:
"Kirjutan selle päeva puhuks luuletuse. Sulle teeb ehk rõõmu...?"
Ta silitas Glebi pead.
Ergas tähelepanuvõime näitas mulle juba ammu kätte, et Printsis oli suur füüsiline jõud ühtinud lapseliku ujeduse ja headusega.
Koridoris peatas mind Nataša. seda juhtus nii harva, et ma hakkasin sõna otseses mõttes vabisema.
"Sinu asemel ma armuksin temasse!" lausus Nataša. Ja vaatas mulle nii üksisilmi otsa, et äkitselt mul plahvatas: "Katsetab! Armukadetseb!..."
Oo, kui sageli peame oma soovunelmaid tegelikkuseks!
"Armuksin?" küsisin valjusti. "Mis sa nüüd? Mis põhjusel?"
"Tähendab, sul pole maitset. Ta on imeline!"
"Kas ta tõepoolest tahaks, et ma armuksin? Kas tal tõesti on ükskõik?" Selle piinava mõttega lonkisin ma kogu vahetunni koridorkas ringi.
Umbes nädala pärast ütles Ninel Fjodorovna:
"Valmistun tennisevõistlusteks. Linna esivõistlused... Kes tahab, võib treeningule tulla. Kohtume staadionil. See asub, tõsi küll, äärelinnas, kuid küllap te kohale jõuate. Algul trolliga, siis trammiga. Kas teate, kus see on?"
Staadionile sõitsid peaaegu kõik. Ta jooksis väljakule, seljas valge käisteta särk, jalas valged lühikesed püksid. Pole just palju klassijuhatajaid, kes julgeksid oma õpilaste silme all niimoodi ringi joosta. Aga tema julges, sest ta oli noor ja tore!
Väljendasime meid haaranud tundeid, röökisime kooris: "Ninel Fjodorovna! Ninel Fjodorovna!"
"Ma ei ole veel kuulnud, et poolehoidjad kutsuksid oma iidoleid ees- ja isanime järgi!" ütles minu ees istuv vanem kaabuga mees.
Mõne päeva pärast kutsuti kokku lastevanemate koosolek. Ema ja isa olid sel õhtul kinni. Läks mu vanem vend Kostja. See polnud esimene kord, kui ta säärastel koosolekutel käis.
Ootasin Kostja ära ega läinud enne magama, sest alati jutustas ta mulle üksikasjalikult kõigest, mida olid rääkinud vanemad, mida õpetajad. See oli nii huvitav!
Kui Kostja tagasi tuli, olid ema-isa juba kodus.
"Noh, mis oli?" kargasin venna juurde.
"Kaitsesin teie Nineli!"
"Kas talle tungiti kallale?"
"Ja kuidas veel!"
"Kes seda julges?!"
"Teie lapsevanemad... Muidugi mitte kõik. Kuid mõned."
"Mida nad rääkisid?"
"Esiteks, ta on võtnud teie klassilt oma näo, individuaalsuse. Teiseks..."
"Teiseks on poisil juba ammu aeg magada!" katkestas teda isa. Ta arvas, et minu juuresolekul ei tohi õõnestada täiskasvanute autoriteeti, eriti õpetajate oma.
Kostja lõi käega.
"Ta ju meeldis sulle?" küsis isa, oma hääletooniga vennale justkui vastust ette öeldes. "Meeldis ju?"
"Jah, ta on väga kenake," vastas Kostja.
Ergas tähelepaanuvõime oli mulle juba ammu kätte näidanud, et inimesed haaravad raskel hetkel kinni sellest, mis neil valutab - kes peast, kes südamest. Isa haaras küljest kinni.
"Mis ma siis nii...?" küsis Kostja. Ja läks magama.
NELJAS PEATÜKK,
milles me läheme vanasse suvilasse
Järgmisel päeval võinuks kogenud silm peaaegu eksimatult näha - mitte keegi peale minu ei teadnud, et koosolekul pahandati Nineliga.
"Ikkagi on parem, kui lastevanemate koosolekul käivad vennad, aga mitte vanemad," mõtlesin ma. "Kui isa poleks Kostjat peatanud, oleksin ma kõik teada saanud!"
Hommikul sain venna vannitoas kätte:
"Ütle, mille eest nad talle kallale läksid?"
"Küllap on vanal õigus - sa lobised sellest kogu klassile. Ta on nii kenake! Kena, tahtsin öelda..."
"Mitte keegi ei saa teada! Mitte keegi!"
"Tunnen sind!"
Kostja läks duši alla.
Enne tundide algust astus minu juure Nataša. "Sel nädalal tuleb ta juba mitmes kord minu juurde!" mõtlesin halvasti varjatud rõõmuga. "Tähendab, see pole enam juhus..."
Oo, kui tihti peame oma soovunelmaid tegelikkuseks!
"Mu ema ei olnud eile koosolekul," lausus Nataša. "Huvitav, mida seal räägiti."
Tema soov oli mulle seaduseks. Ja ma ütlesin:
"Nineli sõimati."
"Kes?"
"Lapsevanemad. Mitte kõik muidugi. Mõningad..."
Ta huuled värahtasid ja ta lausus valjusti ning nördinult:
"Ja teised olid vait?"
"Minu vend ei vaikinud. Tema tormas Nineli kaitsma. Ninel meeldib talle!"
"Temal on siis parem maitse kui sinul!"
Oo, kui ta oleks sel hetkel saanud peeglisse vaadata, oleks ta aru saanud, kui hea maitse mul on!
"Mu ema on haige..." lausus Nataša. "Tema oleks suutnud neile selgeks teha!"
"Mis su emal viga on?!" hüüdsin ma. "Kas on abi vaja? Anna käsk, ütle vaid üks sõna - ja ma teen kõik!"

Anatoli Aleksin, Üks koletu lugu 1

Kui läinud aastal hakati meie klassis kirjandusringi looma, siis ei osanud mitte keegi endale ettegi kujutada, mis sellest tulla
võib! Milline salapärane ja õudne sündmus aset leiab!
Kui ma jutustan kõigest järgimööda, ette ruttamata, ehkki tahaksin seda väga teha. Te saate minust aru, kui olete jutustuse lõpuni
lugenud...
Niisiis, kõik sai alguse aasta tagasi ühes täiesti tavalises tunnis, tavalises klassis. See oli nelja seinaga ruum, mille 2 akent
olid õue poole, aga 1 tänava poole.
Meie uus klassijuhataja Svjatoslav Nikolajevitš aga ütles:
"Igal pool, kus ma olen olnud klassijuhataja, on kindlasti töötanud kirjandusring. Seda enam peab see oleme siin, selles klassis,
kus õpib Gleb Borodajev!"
Me kõik pöördusime ja vaatasime keskmise rea viimast pinki: seal istus vaikne kössitõmbunud Gleb.
Ta oli umbes 12 aastane. Tema õrn, sametine näonahk kattus tihti punaga. Ta polnud eriti pikk, õppis keskmiselt ja armastas väga
koeri. Tema üpris tavaliste kortsus pükste taskud olid alati pungis. Kogenud silm võis peaaegu eksimatult kindlaks teha, mis seal
on: tükk vorsti, leivakannikas või viiner. Gleb jättis oma einest alati midagi koertele. Nood vastasid talle vastuarmastusega.
Ka meie armastasime Glebi. Ta oli ühteviisi hea nii koerte kui inimeste vastu. Eriti siis, kui keegi oli hätta jäänud. Kui keegi
näiteks kukkus ja lõi põlve ära, jooksis Gleb kohe juurde ja lausus:
"Kuidas see kül... Ära nüüd nii väga... Ma püüan kohe..."
Kui ta oli erutatud, ei lõpetanud ta kunagi lauseid. Need katkesid järsku nagu rikkis mootor, mis sureb välja ja hakkab jälle
turtsuma. Kuid me teadsime juba, et mõne minuti pärast toob Gleb esimeselt korruselt arstikabinetist joodi ja meie korruse
väljakäigust külmas vees niisutatud rätiku.
Tema rinnas tuksus tagasihoidlik ja üllas süda!
"Muidugi on Gleb samasugune õpilane nagu teiegi," rääkis õpetaja edasi. "See pole tema teene, et ta on Borodajevi lapselaps.
Borodajev oli kirjanik, kes kirjutas raamatuid meie kodulinnas selle sajandi teisel veerandil. Ja siiski olen rõõmus, et Gleb õpib
just siin! Arvan, et teravnenud huvi ühe kirjaniku loomingu vastu teritab teie huvi kirjanduse vastu üldse. Ja siin võiks Gleb
osutada teile hindamatut abi!"
Kõigi pilgud pöördusid jälle Glebi poole... Juba siis, kui teda vaatas üks inimene, langetas ta hämmeldunult pea, nüüd aga peaaegu
lamas oma pingil.
"Kuidas see küll kõik..." lausus ta tasa ega lõpetanud oma lauset, nagu oleks keegi ta kõrval põlve ära löönud.
Teadsime küll, et meie linnas oli kunagi elanud kirjanik G Borodajev. Borodajevi pilt rippus meie kooli saalis stendil, mille all
oli pealdis "Meie kuulsad kaasmaalased".
Äkki sähvatas mul läbi aju: "Küllap oli tollegi nimi Gleb!"
Ma ei teadnudki, et too Gleb oli meie Glebi vanaisa. Meie Gleb polnud sellest kunagi rääkinud.
Kuid meie klassijuhataja reetis meile tema saladuse... Klassijuhataja oli umbes 59 aastane mees (ta rääkis alati, et kui meie end
otsustavalt ei muuda, pageb ta meie kõigi eest pensionile).
Ta polnud eriti pikk. Tal oli väsinud silmavaade, väsimusest andis tunnistust ka tema mitte just alati siledaks aetud põskede
kahvatus.
Kuid Svjatoslav Nikolaevitši välimus oli petlik. Temas pulbitses energia!
"Me võtame oma ringile Gleb Borodajevi nime!" hüüdis ta. Ja väsimus ta silmist kadus.
"See on kuidagi..." ütles Gleb vaikselt tagumisest pingist. "Minu nimi on ju ka... Mõned võivad arvata... Kes teistest
klassidest..."
Ta ei lõpetanud ühtegi lauset! Tähendab, ta närveeris rohkem kui kunagi varem!
"On ju teisigi..." jätkas ta. "Miks just vanaisa? Kas või Gogol..."
"Kuid Gogoli lapselaps ei õpi meie klassis!" väitis õpetaja. "Aga Borodajevi lapselaps õpib!"
Sellest päevast peale jäi Glebile külge hüüdnimi Borodajevi Lapselaps. Teinekord aga kutsuti teda lühemalt - lihtsalt
Lapselapseks.
Igal pool armastavad lapsed välja mõelda hüüdnimesid. Sellest, nagu õpetajad rääkisid, saab ohtlik epideemia. Mis selles siis nii
väga hädaohtlikku on? Mulle tundub, et hüüdnimed kõnelevad inimesest hoopis rohkem kui nimi ise. Nimi ei ütle midagi asjalikku.
Hüüdnimed aga mõeldakse välja iseloomust lähtudes. Nimi antakse ju siis, kui inimesel pole veel mingit iseloomu. Kui mind
kutsutakse lihtsalt nime järgi - Alik -, mida siis saaks minu kohta teada? Aga kui hüüdnime järgi - Detektiiv - on kohe selge,
kellega ma sarnanen. Kahju ainult, et mõned lapsed ajavad segi ja selle asemel, et öelda "Detektiiv", karjuvad "Defektiiv" ja
sellisel puhul ma ei vastagi.
"Ringi koosolekud ei tohi mingil juhul sarnaneda meie koolitundidega. Seal ei hakata õppima," rõhutas Svjatoslav Nikolajevitš.
Otsekohe tahtsid kõik ringi liikmeks astuda. Kuid meie teele tekkis ootamatu takistus.
"Meie ringi palgeks peab olema loominguline suunitlus," jätkas õpetaja. "Soovituseks peab olema kirjanduslik andekus."
Ilmnes, et sellist soovitust pole meie klassis mitte kellelgi. Ainult Andrei Kruglov, kelle hüüdnimi oli Taani Prints ja Gena
Rõžikov, hüüdnimega Kadunuke, tegid värsse.
Need hüüdnimed võivad esimesel pilgul kummalised tunduda, kuid ainult esimesel, kergemeelsel pilgul.
Kruglovi hüüti mitte lihtsalt Printsiks, vaid just Taani Printsiks, sest talle meeldis teha värsse igasugusteks tähtpäevadeks,
kooli- ja isegi perekonnatähtpäevadeks: õppeaasta esimese või viimase päeva puhul, sünnipäeva puhul või kui keegi suri.
Kui tähistati meie kooli kümnendat aastapäeva, luuletas ta:
Meie kõigi suurel pidupäeval,
siis kui oma juubelit peab kool,
tunneb iga laps ja teised näevad
rõõmu südames ja igal pool.
Ühel esimesel septembril luges pioneerijuht meile koondusel ette Printsi salmi:
Meie kõigi suurel alguspäeval,
siis, kui algab raske teadustee,
tunneb iga laps ja teised näevad
nagu oleks päiksest tulvil see.
Aga enne suvist koolivaheaega rippus seinalehes Printsi selline luuletus:
Meie kõigi suurel lõpupäeval,
siis, kui lõpeb raske koolitee,
tunneb iga laps ja teised näevad
nagu tooks see päev me silma vee.
Ei!
Ehkki koolist lahkud, mingit
kurbust pole tunda vaja!
Koolitahvel, koolipingid
südames meil kogu aja.
Svjatoslav Nikolajevitš ütles kord, et tõeline poeet jääb endale ikka truuks. Taani Prints jäi ikka ja alati endale truuks!
Ta oli umbes 12-aastane. Ta oli pikka kasvu, laiaõlgne. Kui Prints sai teada, et kellelgi on kodus tähtis sündmus, haaras ta
paberi ja pliiatsi, pages kuhugi üksindusse, tuli siis mõne aja pärast tagasi ja lausus:
"Näed... mõned värsid kargasid pähe. Sulle teeb ehk rõõmu..."
Ta surus salmidega paberi pihku ja jooksis minema. Temas oli suur füüsiline jõud ühtinud lapseliku ujedusega.
Mäletan, nagu olnuks see eile - ükskord sai ta teada, et minu vanemad pühitsevad pulma-aastapäeva. Ja siis astus ta vahetunnil
minu juurde, pistis mulle paberitüki pihku ja ütles:
"Näed, kargas midagi pähe. Sulle teeb ehk rõõmu..."
Ja jooksis minema. Paberilehel seisis:
Päeval, mil sa õnne soovid isal-emal,
kainelt olukorda hinda sa -
oleks olnud hirmus eludraama,
kui ei iial poleks kohtund nad!
Kui su isa poleks abiellunud,
poleks sina, Alik, ilma sündinud!
Tema rinnas tuksus hea ja üllas süda!
Olen lugenud, et tihtilugu on poeedid omavahel sõbrad: Puškin ja Delwig, Schiller ja Goethe... Aga Taani Prints sõbrustas Genka
Kadunukesega.
Kadunuke kirjutas värsse armastusest... Ta oli umbes 13-aastane lühikest kasvu õbluke poiss. Tema nägu kattis surnukahvatus.
Üleüldse tahtis ta alati surra:
Ei elada tasu!
Selles kahtlustki enam pole!
Süda piinades tuhaks põles,
kui sa vahetunnil astusid suurel
ühe vanema klassi poisi juurde...
Selle luuletuse peal seisis 2 tähte: A. Ü.
Aga poeemis, mille esmalugemine leidis aset meie teise korruse väljakäigus, olid sellised värsid:
Surra, surra, oh, surra ma tahan!
Anda end usside toiduks!
Siis ei tarvitseks iialgi näha,
et lähed teisega riietehoidu...
Poeemi pealkirja all seisid samuti 2 tähte: B.Ö.
Oleksime hirmsasti tahtnud teada, kelle pärast Kadunuke nii kannatas. Vaatasime klassipäevikust järele. Selliste nimetähtedega
tüdrukuid meie klassis polnud.
"Ehk on teisest koolist?" oletas keegi.
Äkitselt mul plahwatas:
"Ei! Nad mõlemad on meie koolist, muidu poleks ta ju näinud, kuidas A.Ü astus suurel vahetunnil vanema klassi poisi juurde ja
kuidas B.Ö teise poisiga riietehoidu läkks!"
"See on tõsi... Tõeline Detektiiv! Mäherdune loogilise mõtte haare!" olid poisid vaimustuses.
Üksnes Taani Prints lausus:
"Ärge puutuge Kadunukest! Kes teda puutub, sel tuleb tegemist teha minuga!"
Ja ehkki temas oli suur füüsiline jõud ühtinud lapseliku ujedusega, teadsid nad ometi kõik, et ta ei lase Kadunukesele liiga teha.
Prints austas teda, sest ta ise ei lubanud armastusest luuletada.
"Üksnes see on tõeline luule," oli Prints kunagi hüüatanud. "Kõik klassikud kirjutasid juba varajasest noorusest peale
armastusest. Talente peab hoidma!"
See oli tema ere isikupära, teistest vaimustuda.
"Miks sa ise teed siis värsse igasugustest tähtpäevadest?" küsisin temalt.
"Inimestele teeb rõõmu, kui neid õnnitletakse... Eriti aga riimis," vastas ta.
"Sa kirjuta armastusest ka!"
"Et sellest kirjutada, tuleb seda enne tunda," vastas Prints. "Kadunukesele on see õnn juba saabunud, mulle aga mitte!"
Kadunukesele oli see õnn saabunud juba kolmandat korda, ta elas laialt. Kõik oma viimased luuletused pühendas ta kellelegi D.Ä-le.
Too ei läinud veel teisega riietehoidu. Kuid sellest hoolimata ei tahtnud Kadunuke elada:
Minu süda on surema valmis,
välja lendama mürsuna seest
sinu ainsagi sõna eest, kallis,
ühe ustava pilgugi eest!
Võtsin julguse kokku ja pärisin:
"Ütle, kes ta on... See D.Ä?"
"Kas see poleks siis koletu?"
"Mis asi oleks... koletu?"
"Kas ma võin siis reeta tema nime?"
"Miks mitte?"
"Sa ei taipa?"
See oli tema ere isikupära, vastata küsimustele küsimustega.
"Aga miks siis?" ajasin peale.
"On mehel selleks õigus?"
Tema kiduras rinnas tuksus õilis süda!
Prints ja Kadunuke võeti kohe kirjandusringi vastu. Ka Valja Mironova palus end vastu võtta.
Ta oli heledapäine, umbes 12 ja poole aastane olend. Muidugi, möödunud aastal, kui ring loodi, olime kõik aasta nooremad. Kuid
selles koletus loos, millest mina tahan jutustada, polnud see oluline.
Mironova oli kõige heledapäisem ja kõige püüdlikum olend meie klassis. Ta näis mõtlevat alati ainult ühest - kuidas ta saaks
mingis asjas mis tahes normi ületada.
Kui õpetaja andis kodus lahendada 7 aritmeetikaülesannet, tõstis Mironova käe ja küsis:
"Kas võib, ma teen 8?"
Kui teine õpetaja padus kodukirjandid ära anda 4 päeva pärast, tõstis Mironova käe ja küsis:
"Kas võib, ma annan 3 päeva pärast?"
Mõnest inimesest mõeldes kerkib ta ikka silme ette ta kõige iseloomulikumas poosis. Näiteks Gleb Borodajev tirimas oma pungil
taskuist välja vorstileiba ja koera söötmas; Taani Prints, vaatamata oma suurele kasvule ja jõule, ulatamas kellelegi häbelikult
paberilehte salmidega, mis peaksid kellelegi rõõmu tegema; Kadunuke kõndimas kahvatuna koridoris ja unistamas surmast... Aga
Mironova kerkib alati silme ette ülestõstetud käega - ta tahab, et tal lubataks normi ületada.
Kui polikliiniku arst ütleks talle: "Sulle tuleb teha kümme süsti!" arvan, et Mironova palub tingimata: "Kas võib üksteist!"
Niipea kui õpetaja teatas ringi loomisest, tõstis Mironova kohe käe ja küsis:
"Kas võib, ma astun ringi?"
"Mida sa siis kirjutama hakkad?"
"Seda, mida käsite," vastas Mironova.
See oli tema ere isikupära, alluda käskudele.
"Poeesia," lausus õpetaja, "see on tunnete sfäär, seal pole tingimata vaja konkreetsust. Proosaga on teine asi. Proosas peab
igaüks kirjutama sellest, mida ta tunneb kõige paremini. Aga sina, Mironova, millega sa kokku puutud iga päev? Kooliga, tundidega,
koduste ülesannete, oma naabrite ja klassikaaslastega. Sellest kirjutagi! Alusta näiteks kirjanduslikust pildist "Minu hommik", "Minu õhtu"..."

Kas Fanny Kaplan tulistas Leninit?

Ei tulistanud. Oma senises elus polnud Fanny kordagi silma paistnud olukordades, kus oleks läinud vaja vahvust, vaprust, hakkamist. Fyysiliselt oli ta väga jõuetu ning ta pidi teadma, et Mihhailovi tehases läheb trygimiseks. Ta poleks jõudnudki ühes töölistega trügida. See oli mõttetu.
Lihtsam olnuks Fanny Kaplanil Niagara kosest alla hypata. Kaplan oli lihtsalt yks hall ilmetu kuju, kes julges / otsustas olla trygimise keskel. Teda isegi ei kasutatud ära.
Õppisin juba EHI ajal, et naised ei ole tavaliselt hakkajad sellistes situatsioonides, milles mehedki murduvad. Nyyd oli lehest lugeda uudist, et Melinda Gates keelas oma koduseinte vahel ära Apple´i toodete kasutamise (näiteks nutitelefonid jm) - asi, mida Bill ei arvanud tarvilikuks teha.
Kui asi on neile täiesti ohutu, siis käituvad nad sageli sallimatult, ebatolerantselt. Ohtlikes situatsioonides aga pole võimalik sedaviisi toimida.

Гимназистка

9. septembril 1912 põgenes J. V. Stalin asumiselt Vologdast, kus ta oli tutvunud oma võitluskaaslase 17. aastase pruudi, gimnasistka Pelageja Vassiljevna Onufrijevaga (hiljem Fomina). Tütarlaps õppis Totemski gümnaasiumi 7. klassis. Fomina oli noorest mustapäisest revolutsionäärist vaimustuses. Ta kinkis karmile asujale oma talismaniristi. Vastuseks soovis ta mehelt saada tema fotot autogrammiga, kuid konspiratiivsetel põhjustel ei olnud seltsimees Stalinil muidugi endast fotot anda. Selle asemel on kirjutatud: "Сталин подарил ей книгу «Очерки западноевропейской литературы» с надписью: «Умной, скверной Поле от чудака Иосифа»."
11. detsembril 1912 arreteeriti J. V. Stalin taas põhjapealinnas ning saadeti eriti tugeva politseilise valve all tagasi asumisele Vologdasse. Seal pidas Stalin oma naistutvust taas meeles ning saatis talle sedelikese, et tema olla just nüüd ühes kahe seltsimehega Pelageja terviseks klaasi tõstnud.
Umbes samal ajal kirjutas V. I. Lenin põhjapaneva artikli "Teele". Nõnda selgub, et O. Lutsu Teele kuju oli siiski ajalooline paratamatus ega olnud välja imetud kirjaniku sulepeast, nagu varemgi on väljendatud.

Budapest

Tänane päev siin Budapestis kujuneb õige pikaks. Raamatust Magyarországi boszorkányperek oklevéltára. A Magyar Tudományos Akadémia történelmi bizottságanák megbizásaból. Szerekesztette Komáromy Andor. Budapest, 1910. Kiadja a Magyar Tud. Akadémia - vaja tõlkida kogu ladinakeelne osa (ungari keelt ma ei mõista). Eile kirjutas Juku-Kalle - pühapäevaks vaja veel KesKusi artikkel kirjutada. Arvan, et kirjutan Natty Bumppost. Võib-olla saab Ervin Szabo raamatukogust Nahksukka ka.
Muidu on Budapestis suur suvi. Aga vaeseid on palju.

Piece of Shit, old

Pean veel pool tundi veetma Arlanda lennujaama tulede mängus ning romantilises fatalistlikus õhtuhämus, kuid mulle siin meeldib. On nõnda vaikne, eriti valgustatud treppidel, mis viivad alla Arlanda Expressi jaamani. Võileivakene maksis viis eurot, baarist saab tasuta vett. Peldikust ka. Olen 12. värava ümmarguse läikiva konverentsilaua taga ja kenad noorusajad tulevad meele. Mõtted saavad suurepärased.
Eriti meeldis mulle see vesi, mis peltast saadaval oli.
Nüüd hakkab kena naishääl reproduktorite kaudu alarmeerima: "We are seeking Reetta Ruuben from Estonia! Reetta Ruuben from Estonia, please turn tu the reception desk." Seekord läks veel napilt mööda.

Imavere Christini lugu, 1721

Mis on naisterahvale lubatud, kui ta armastab?

Õpetussõnad aastast 1912, Käthe Strumfelsi raamatust "Mis on naisterahwale lubatud, kui ta armastab?"

"Võrgutamine on kunst, milles paljud naisterahvad imetluseväärt meistriteks ennast harjutada suudavad. Anded, uurimine ja püsivus on selleks tarvilikud, ja täius, milleni nad selles asjas jõuavad, on naiste anderikkuse ja südiduse tõenduseks.
Võrgutuse tööriistadeks on esimeses joones välimised abinõud ja ihaldust äratavad omadused. Tarvitusele tulevad aga ka sisemised. Igatahes arvan ma, et ainult välimiste abinõudega sihile jõudmine kõigesuuremaks meistritööks on.
Harilikult ei olnud nii tugevaid püüdeid ja pingutusi sugugi vaja. Meesterahvad olivad juba ajajooksul selle jaoks kasvatatud, et ennast ülespidamise, riiete ja hääle "nõiduvusest" sõnakuulelikult kütkestada lasta. Kõik oli tugevaste lihahimudele erutav, jultunult ettevalmistatud ja parajaste nii kaugelt nagu looriga kaetud, et mõju kõrgemakraadiline pidi olema."

Septiline mõte

Reptiilid on pugenud igale poole ja tegutsevad täiesti avalikult.

Nõiad, nõiad, nõiad

Homo laps ei ela kaua

Kui ma kord suren ja Peetrus minult taeva väraval küsiks, mis sulle siin elus kõige rohkem meeldis, siis ma vastaksin, et sallivus. Tolerants teise nahavärvi, teise soo või seksuaalse orientatsiooni esindajate vastu. Kuid kõige eest siin ilmas tuleb maksta; filosoofiliselt võttes tuleb ka sallivuse eest maksta. Juba lapsena õppisime, et „head asja palju ei saa“.
On muidugi selge, et homode perekonnas leidub kõike muud kui pereväärtuseid. Inimeste tavapere on täpselt selline kui loomariigis. Vanemad kasvatavad last oma eeskuju järgi. Ema mähib last, koristab tema väljaheited, laulab talle, annab andeks ja pakub hellust. Isa ülesandeks on hoolitseda kõige selle eest, mida hakkab tulevikus reguleerima suguhormoon nimega testosteroon. Isad arendavad välja julgust ja otsusekindlust, miks mitte ka ülesannete loogilise lahendamise võimet. Isad sööstavad oma lastega ettevõtmistesse, milleks emad vajaliku tagala kindlustavad, dr Lynda Pruett Yale´i ülikoolist on seda kirjeldanud nii: “Kaheksandaks nädalaks suudavad lapsed eristada isalikku ja emalikku kohtlemisstiili. /---/ Kui lastele lähenes nende ema, siis nende südame löögisagedus ja hingamine aeglustusid, nad lõdvestasid oma õlad ja langetasid silmalaud (ahh… ema). Kui lähenes isa, siis laste südame löögisagedus ja hingamine kiirenesid, õlad tõusid üles, silmad laienesid ja muutusid selgeks (isa on siin, aeg lõbutseda!).”
Kujutagem ette näidis-homoperet, milles valitseb rahulolu ja harmoonia. Isa ja isa saavad teineteisega hästi läbi ning elavad ka absoluutselt tolerantses keskkonnas, kus mitte keegi ei vaata halva pilguga, kui selline paar seltskonda tuleb. Lapse on sellesse perekonda kokkuleppe alusel sünnitanud keegi tuttav naine. Ta on loobunud oma õigusest lapsele ning kaks geid kasvatavad lapse üles kui oma. Loomulikult ei kasvata geid teda üles geina, vaid lihtsalt kui last. Nad on ette valmistunud sellekski hetkeks, mil laps hakkab kaela kandma ja uurima, kus on siis ta pärisema. Nendel on ideoloogia, et homoks sünnitakse, kasvatuslike meetoditega orientatsiooni muuta ei saa. Nad hoolitsevad maimukese eest igati ning isegi hoiatavad teda teatud eas, et ta vaataks tüdrukuid ja suhtleks nendega, et „sinuga ei läheks nii nagu meiega“.
Lapse elu sellises keskkonnas kujuneb õuduseks ja lõpeb üsna noores eas tõenäoliselt enesetapmisega. Miks ometi, keskkond oli ju nii salliv?!
Tavaolukorras jäljendab väike tüdruk ema. Ta paneb oma nukkudele selga just sellised kleidid nagu on emal. Kodu mängimine läheb vastavalt eale järjest keerulisemaks, kuid alati võib märgata tõsiasja: kodumängus on kindlad sood ja rollid. Teatud eas ta tõenäoliselt eemaldub emast oma maitsetes, kuid soorollid jäävad.
Kogu inimtsivilisatsioon on üles ehitatud miimilisele imiteerimisele. Vanemate jäljendamine kordub ka poiste mängudes. Kui pisike tuletõrjeauto „läheb põlema“, siis esimene, kes kabiinist päästetakse, on õe nukk. Isad õpetavad poegadele tähtsa asja: lugupidava suhtumise vastassoosse. Sellest on inimkond kujundanud taas ühe käitumismustri: vägistamine on ühiskonnas paarisuhte deviatsioon ja vägistamist püütakse ennetavalt ära hoida seadustega.
Homode „lapsel“ ei ole lihtsalt kedagi jäljendada. Vaatamata ümbritsevale keskkonnale püüab laps normaalsust endas alal hoida viimse hetkeni, ja kui see ei ole võimalik, siis miski temas murdub. Siis astuvadki ellu Andrei Tšikatilod ja Timothy McVeigh´d. Kuid suurel osal lastest õnnestub normaalsust endas siiski viimseni tallel hoida. Ta teeb selleks ju ka ise pingutusi!
Esiteks püüab laps siiski välja uurida, kumb talle määratud samasoolistest hooldajatest on „ema“ ja kumb „isa“. Kellelt saada tugevat tagalat ja kellega meeste / või naiste mängudes lõbutseda? Kust võtta infot vastassoo toimimise kohta? Kuid homod kõike seda infot ei suuda pakkuda, isegi parimagi tahtmise juures. Sest homosuhtes ei ole mees- ja naispoolt. Järelikult pole lapsel kedagi jäljendada või siis ta imiteeribki paraadide kirevat linnusulemaailma.
Esimene katsumus sellele lapsele on koolipidu. Ta astub tantsupõrandale ja talle meeldib üks tüdruk. Nagu naised ikka, ei häbene see tüdruk tedagi ahvatlemast ja silmade volksutamine tuleb tal hästi välja. Kui laps oleks pärit ema ja isaga perekonnast, siis oleks ta armumise juhtudeks hästi instrueeritud, isa on ju rääkinud, et naised ei talu soovimatut aktiivsust, neile tuleb anda aega, õhku ja tegutsemisruumi. Kui naine näeb, et teda võetakse kui isiksust ja talle antakse võimalust hingata, siis järgmine kord ta teatud tõenäosusega enam korvi ei anna, vähemalt tantsupõrandal.
Meie kangelane saab aga korvi, läheb vetsu ja lõikab omal sooned läbi. Ta ei ole saanud maast-madalast instruktsioone selle kohta, mida peale hakata, kui naine „alt veab“. Sest naised veavad alt alati ja see teebki nad hurmavaks, vastasel juhul ei oleks huvitav. Meie kangelane aga seda kõike ei tea, ta ei ole näinud, mismoodi normaalne ema normaalse isaga käitub.
Teisest küljest võib selline nooruk alustada naise ahistamist ja jälitamist. Ta teeb vastassoo elu põrguks. Ta istub kivinenud näoga naise maja ees autos, aeg-ajalt „sisse“ kõnesid võttes, naist anudes ja ähvardades. Ta ei loobu ka siis, kui daam oma õigele armukesele kurdab: „See jobu jälitab mind ikka veel.“ See kõik võib lõppeda vägistamise ja kriminaalkaristusega, sest poiss teab ähmaselt, et „naised vajavad karmi kätt“. Vajavadki, aga seda, kuidas see karm käsi toimib, valivad nemad.
Pooliku perekonnaga lapsepõlvest tekivad pinged, mida püütakse leevendada meelemürkidega. Haridusminister Tõnis Lukas kirjeldas „vana maailma väljasuremisstrateegiaid“. Ühe perekonna väljasuremisstrateegia on lapsele info mitte andmine ja homod ei ole siin süüdi, sest nad ei saagi anda seda, mida neil ei ole. Loomulikult saab ka ühe vanemaga perest ainult suurte raskustega edasi.
Kui samasoolise paari adopteeritud laps ei ole ennast 25. eluaastaks ära tapnud, siis on tal lootust oma neuroosiga elu korralikult lõpuni elada.

Targad naised on armsad

Aastaid tagasi oli mul taga romaan, kuid puudus moto.
Oli ilus ta küll, kuid kaunis totu.

Pilt minu töölauast

See on pilt minu töölauast. Just siin on valminud oluline osa minu teostest. Mis siin siis on? Rahakott positsiooni kindlustamiseks, Tallinna ülikooli logoga pastapliiats. Muidugi arvuti, milleta tänapäeval ei saa. Telefon, seks puhuks kui keegi helistab - ise ma suur helistaja ei ole. Kohvitass turgutuseks, kaugemal aga haaknõelad, mis tuletavad meelde, et osa mu elulaadist on sisuliselt punkarlik.

Meie universum tiirleb ühe teise uni telgedel

A: Hundiulg, vastake, kas jõuate kosmoses edasi?
B: Lambamääg, Lambamääg, siin Hundiulg kuuldel. Lähen üle telepaatilisele sidekanalile punkt. Oleme jõudnud kohta Universumi välispiiril, kus ei inerts ega gravitatsioon ei valda enam ainet. Ruum lõpeb, aine lõpeb, gravitatsioon lõpeb.
A: Mida on näha teise Universumi kohta, mille gravitatsiooniväljas me oleme?
B: Teine Universum on näha nõrgalt helendava tähena, kuid selle gravitatsiooniväli on tugev ja tajutav. Asi on selles, et oleme jõudnud Universumi välispiiridele. Muide, siit ei alga mingit nullruumi, nagu varem arvati. Siin on hoopis üks teine asi.
A: Saadan! Kas seal polegi siis nii, et kehad võivad liikuda igavesti, ilma et jõuaksid nullruumi?
B: Mida või keda te saadate? Meie ei taha siia mingeid satelliite tiirlema, meie tahame üksi, oma kosmoselaevaga majesteetlikult ruumiavarustes hõljuda.
A: Kas Teise Universumi gravitatsiooniline mõju on endiselt tugev?
B: Kahe maailma vahel on triljonite universumite vaheline tühemik. Mulle tundub, et teine uni laieneb valguse kiirusel, sellepärast gravitatsioonilained ka käivad ees. Nagu näha, on seal, teisel pool hoopis teised loodusseadused; et see teine keskkond ei ole relativistlik, on näha sellest, et gravitatsioonilised osakesed on jõudnud siiani.
A: Kas Universumi piirid on tõesti nii heledaid galaktikaid täis, nagu me oma kodugalaktika keskmest näeme?
B: See on jama, siin on neid vaid mõni üksik. See, et me Maa pealt näeme galaktikate üliheledate tuumade pudru, on optiline pete, need lihtsalt peegelduvad üksteise valguses. Muide, meie tervise pärast ärge muretsege, ega teine Universum meiega kokku põrka. Ta võib küll laieneda valguse kiirusel, aga kui kahe ilma vahel on triljonite universumite suurune tühjus, siis nii pikas laienemisfaasis on juba absurdne aeg. See on igavik, siin kaotavad kõik arvud oma mõtte. Seda ei arvuta välja ükski elektronarvuti.
A: Ärge jamage, matemaatilised arvutused ei kaota kunagi oma mõtet!

Neiule mustas

Ta ümber oli kord mustjas siid,
kui vallutas vapralt Beaugencyd.
Ta oli säravas raudrüüs daam,
kui langes ta kodulinn Orléans.
Ta teadis, ta enam uut kleiti ei koo,
kui tule kord avas linn Jargeau.
Siis sädeles õitest ta ripsmekaar,
kui väravad avas linn Meung-sur-Loire.
Ma, rumal, ei teagi nüüd, ha-ha-ha
kuis ometi riimida linna Troyes.
Sai poriseks lõpuks ta pitsiäär,
kui langes ta käes Saint-Pierre-le-Moûtier.

2 kärbest 1 hoobiga

Kirjanduses sõltub väga palju pastakast

On imeline tunne see, kui võtad puhta lehe paberit ette ning hakkad sinna laduma oma kirbusitta. Hoida käes sulepead on imeline tunne, mida võis kogeda vaid kurat maailma luues. See tunne haaras kõiki mu pinguldunud meeli, see tiirutas mu peas juba null-klassis. Siis olid täitesulepead, milles kummaline kummilont tõmbas sulepea toru tinti täis. Mul on praegugi alles pool pudelit Nõukogudeaegset tinti - võib olla hakkan ma ühel päeval nendega kirja panema Nõukogude mõtteid? Kes teab? Vastust teab vaid tuul.
Kaasaja kirjanduses kirjutatakse juba päris palju pastakatega ja täitesuled on vajumas unustusse. Tänagi proovisin oma roosa pastakaga alustada uut näidendit Jaan Poskast. Ent kirjanduses oleneb väga palju sellest, missugune on see pastakas. Näiteks minu isa pastakas oli altpoolt konnaroheline, ülevalt oli see valge. Tagumine tipp oli terav. See ajas pidevalt välja vastikut sinist löga. Siit on võimalik tõmmata ka paralleel: isa seemnest oled sa ju sündinud ja kõik minu vaimuanded pärinevad emalt ja isalt.
Vaimuanded? Kas hakkan ma siis tõesti ennast kiitma? Igatahes olen ma seni tehtuga rahul. Olen pääsenud akadeemilisse ilma Tallinna Ülikooli kaudu ja uurin nõiaprotsesside tunnistuste semiootilist dünaamikat üle maailma. On valdkondi, milles ma olen kodus ja see ongi ilmselt kõige tähtsam.
Tänane päev on kujunenud veidra aeglusega. Arvasin, et suudan oma romaani korrektuuri kallale asuda juba hommikul kell üheksa, ent võta näpust - kell on juba viis, kuid ses vallas pole midagi sündinud. Ehk jõuab veel, õhtu on alles noor.