Minu õpilased kümnendas klassis ilmutavad haruldast Johann Wolfgang Goethe "Noore Wertheri kannatuste" tundmist.
Alles täna kirjutas üks tüdruk, et krahv Albert saatis Wertherile sellepärast Lotte punase siidist peapaela, et kaotajale veel kord oma üleolekut demonstreerida: vaat, minul on kogu Lotte, sina aga saad ainult osi, pealegi veel kaugeid osi, millel naise endaga suurt pistmist ei ole.
Kirjutab ju Johann Wolfgang Goethe:
"Sain õige varakult Albertilt pakikese. Paki avamisel hakkas mulle kohe silma mahepunane lehv, mis Lottel rinnas oli, kui ma temaga tutvusin, ja mida ma temalt sestsaadik juba mitu korda olen endale palunud."
Mina poleks selle peale tulnudki, mis tagamõttega Albert (kes teatavasti sai sooja koha õukonnas) lehvi saatis, tütarlapsed aga tulid. Et Werther ise palus, on mage põhjendus. Werther palus ka enda surma. Wertheri tunded vedasid teda alt.
Mis rõõm on noorust enda kõrval tajuda.
No comments:
Post a Comment