Lugesin vanaema kirja 21. septembrist 1966. Küllalt omapärane oli see kuldsete kuuekümnendate maailm. Nad elasid Lillekülas, eramajas. Neil oli kolm meheleminekueas tütart. Millised tütarlapsed need olid, seda tagantjärgi ei tea. (Mina teadsin neid hiljem küll tädidena.) Mees oli taksojuht õhtuses vahetuses, naine pani kaubamaja toiduosakonnas mune restidesse. Palju tegeldi ka lillekasvatuse ja -müügiga.
Vanemale tütrele tuli kosilane, ühes kellegi perega. Tuli niikui kontvõõraks. Vanemat tütart ei olnud seeag kodu. Kosilane juhtus olema ülitark, rääkis mitmeid keeli, aga oli juba 24-aastaselt kiilanemas, mis tädi Erika jaoks oli miinus („vana välimusega“...) Kuuekümnendate jooma- ja söömakombeid iseloomustatakse nõnda: „Nad tõid pudeli teebunssi ja meie pappa tegi „ümmarguse“ lahti, pärast välkus juba Vana Tallinn laual. Lehte küpsetas rullkooki ja õunakooki. Lehte ja Urve esinesid muidugi „vastutahtmist“. Aga tuju oli sellegi pärast tore, räägiti anektoote.“ Huvitav, minu vanaisa ei võtnud ju tilka viina suu sisse.
Tundmatu käsi on samadest sündmustest kirjutanud teise nurga all: „Meil oli möödunud pühapäev väga huvitav, päeva-aeg valmistasime pisut, ja õhtu kella 6 ajal saabusid need saksad kohale. Olid väga soliidsed ja lõbusad. Kahetseti, et sind ei olnud kodus. Noormees oli välimuselt tagasihoidlik, ainult üks asi pani mind imestama, nii noor mees ja juba pealagi paljas, aga see pole enda teha. Olevat kusagil ingliskeele õpetaja.“
Eraldi rõhutab vanaema asjaolu, et vanaisa on toonud kasvuhoone kaared kohale ja võtnud suvila lähedalt rannast meriadru, mille ta siis aeda laotas. Ah siis sellest ajast on pärit nood kaared... need olid hiljem vanad ja pehkinud, lausa ätid. 40 aastat, see ei ole naljaasi...
Tõepoolest, mu vanaisa aias kasvasid kurgid, tomatid ja pärastpoole isegi viinamarjad... Lapsepõlves oli see mulle pelgupaik, mille tagumistesse nurkadesse võis pugeda raamatut lugema. Oskar Luts on kirjutanud mälestusteraamatu „Vaadeldes rändavaid pilvi“. Vaatasin minagi oma vanaisa lopsakas aias suviti rändavaid pilvi, kui olin veel väike. Ah, mis ajad – tuleb nostalgialaine. Kui vaatlesin noid pilvi läbi kasvuhoone kile, siis ei näinud ma muud kui veetilku õhukesel pinnal: lavas oli soe, peaaegu inimese ihutemperatuur, punased mahlakad tomatid küpsesid nii valmiks kui lõhki leitsakus.
Selles põnevas maailmas nägin ma vanataati järjest vanemaks jäämas. Ta juuksed läksid halliks, neid rehitses ta üle pea; aastad vajutasid kühmu ta tugevale turjale, ent pahklikud suured maamehekäed püsisid tugevatena. Kunagi oli ta tugev, mida tõestab ta seletuskiri nõukogudeaegse taksojuhina:
„Olin tööl 23. III. 1962. Seisin Odra tänava taksopeatuses. Tuli meeskodanik peale ja soovis sõita Mitšuurina kolhoosi. Mina sõitsin tema soovi kohaselt. Kui olime juba minu arvates soovitud kohas, küsisin temalt, kas on õige koht. Sõitja ütles, et ei ole. Sõitsin Assakule, seal selgus, et olin palju mööda sõitnud. Pöörasime ühe külavahetee peale. Kui sõitja soovis peatuda, pidasin masina kinni ja nõudsin arve tasumist. Siis selgus, et kodanikul raha ei olnud. Läheduses oli aga üks maja ja mees läks sinna raha tooma. Mina ootasin pool tundi, kuni ta tagasi tuli, ütles, et ta raha ei saanud, sõidame teise kohta. Mina küsisin: „Kui teil raha ei ole, miks te siis sõidate?“ Sõitja ütles, et teisest kohast saab kindlasti raha. Sõitsin siis teise kohta, mille nimetust ma ei tea. Arvatavasti oli ka see peale Assakut. Kui sõitja soovis peatada, pidasin jälle masina kinni.
Sõitja näitas kaugel väljal ühte väikest maja – sääl on tema pruut, säält saab kindlasti raha. Läksin temaga kaasa, asi muutus kahtlaseks. Kohapääl selgus, et sealgi raha pole ja nemad arvet maksta ei saa. Siis kutsusin: lähme miilitsajaoskonda. Tema hakkas vastu, ei tulnud. Niimoodi läks vaidlusega aega tund ja 30 minutit. Seal siis kohalikud elanikud hakkasid rääkima, et mees koju ema juure läheks – küll ema arve välja maksab. Ta tuli suure kirumisega autosse. Sõitsin linna Pilve tänavale, tema ema juure. Ema ütles, et temal ka raha ei ole. Vaidlesime seal tükk aega: tema miilitsajaoskonda ei tule. Mõtlesin: „Mis ma sinuga pääle hakkan! Jõuga sind autosse tuua ei saa ja ise ei mõtlegi tulla.“ Ajal, mil me seal vaidlesime, tuli teda miilitsa rajoonivolinik kodust otsima. Kohe selgus, et ta on tagaotsitav varas. Algul hakkas rajoonivolinikule ka vastu, ei tahtnud autosse tulla. Militsionäär keeras tal käe selja taha, siis kahekesi saime ta autosse. Sai ühest uksest sisse, teisest põgenes välja. Niimoodi jändas mitu korda. Siis istus miilits talle kaksiti peale ja hoidis kinni. Lõpuks saime ta jaoskonda. Kokku kulud: odavaim seisuaeg Assakul 50 kop, kalleim Pilve tänaval – 1.55. Algus kell 16.00 ja lõpp kell 20.15.“
Pilt: Olen nääritaadile äsja üles ütelnud poeemi "Kassi surm" raamatust "Vaikivad trollid". Istun autoriteedi põlvel. Toimub vist nääripidu isa töö juures, näärivana kõneldi olevat Ago-Endrik Kerge, milles ma veidi kahtlen.
No comments:
Post a Comment