Ma tulin hilja, viimne teiste seltsis,
ei jõudnud varem taluvainule
ja nagu suruliblikat, kes eksis
ma neiu aitasin sääl kiigele.
Kui luuraja ma sain seal teiste hulka
ja hoidsin jalgu vees, kus kaanid.
See oli suveõhtu, veeti vägipulka,
ja valge öö, too pilli mängiv jaanik.
Kas jaaniseltskond üldse aru sai,
et siin on proua mets ja mõisa alad,
kui lutsukala katsunuks elektrirai,
nii puutusid ta undruk mind, ja jalad.
Sääl Teistre Kustas käima sai siis pilli
ja pilli kohta ütles ta: "Akordioon."
Sääl aoni tantsiti, kõik varbad villi,
mu jalal hakkas tumenema reetlik soon.
No comments:
Post a Comment