Issanda püha

See oli apostel Matteuse püha Issanda aastal 1236. Suur orduvägi oli tulnud Žemaitiast rüüstamast ja jõudnud Saule (Päikesemaa) soisele alale. Külades seisid puust pentagrammid risti ja rattaga, mis mõlemad sümboliseerisid Päikest; nii mõnigi kord seisid need kultusekivide peal.
Vennad olid kõik need maha kiskunud ja põlema pannud.
Väge, millesse kuulus nii liivlasi kui eestlasi juhtis suurmeister Folkevin (Volkwin). Ta nimi tähendas rahva või seltskonna sõber (vin - varajase karolingiala mõiste anglosaksi, franki, põhjaitaalia keeleruumis). Volkwin oli juba üle viiekümne aasta vana, kui mitte kuuskümmend täis. Luure oli teatanud, et eespool soodes oli liikumas näha žemaitide väge, aga keegi ei teadnud, kui suur see võiks olla. Sellepärast olid härrased rüütlid juba mitmendat tundi turvises: niihästi hallipäine Volkwin kui tema lähemad ohvitserid Sigelinde ja Anno.
Volkwin pani käe visiiri juurde ja uuris eespool virvendavat päikest. Rabas laulsid ikka veel ritsikad ja meestele tungisid peale surusääsed, ehkki tavaliselt olid need kohe kadunud, kui nii mõnelgi aastal oli lehtedes hakanud kolletama sügis.
Ordumeister kahetses, et retk oli läinud teele suvel. Talle sai alles nüüd selgeks, et Dubissa-lähedased sood ei ole suviti läbitavad. Oo, kuidas tahtis ta jätta selja taha selle mürgise kailuraba ja jõuda võnnujõelaste kaljusele pinnale, kus kõrged kuused varjutavad kõik maa ja taeva! Ta palvetas, et tema vägi jõuaks hiigel-metsaareaali, sellesse tumerohelisse laande, mis ulatus Kuramaast Latgale idapoolseima tipuni ja mis lahutas Leedu alasid Läti aladest.
Ees olid Memeli-äärsed laanekurud järsakute, kotkakantside, võhrupesadega, milledes võsa võtab enesesse iga raja, mis temasse on rajatud. Miilid ja miilid rohelist metsikust, mis lõpeb alles Ascheradeni (Aizkraukle) viljakate põldude ja Väina suurjõega, kus saaks pesta reisihigi ja -tolmu. Need on metsad, kuhu suurgi vägi võiks niisama lihtsalt kaduda, metsad täis pühi allikaid, mis kirendavad deemonitele ja nõidadele viitavatest pagananimedest: Pyrkeln, Puickeln, Poiken Orge. Poiken Orge - Näki Urgas.
Volkwini 120 raudrüütlit ratsutasid paremal tiival, nende ees kaks küladest kinni võetud teejuhti, kes üritasid kaht tuhandet meest hoida kindlal rajal sõnajalapuhmaste vahel, sest kus sõnajalg kasvab, seal ka maa kannab. Paremal pool metsades algas järsku hirmus rabin. Kümneid, kui mitte sadu samogiitide ammukütti lasid selle tiiva peale ning see vihin kustutas esimeste minutite jooksul sajakonna liivi, läti ja saksa soost sõjasulase elu. Laskjateks ikka laskemeistrid šiauliečniu. Jalavägi võttis end leedukate rünnaku peale ühtekokku ja ehitas endale kilpidest varjualuse, samal ajal aga hakkas ka Saksa vägi metsa laskma. Volkwini valge standarti all käis palavikuline nõupidamine: ta abistajad ütlesid, et maastik ei ole suurlahingu andmiseks sobiv, vaja oleks vägi hajutada ja üksikute gruppidena teed põhja poole edasi rajada.
OM Volkwin ei hakanud kenitlema ega tseremoonitsema, ei hakanud ütlema näiteks nii: "Vennad-rüütlid, mis tee? See siin on ju kohv ja mitte tee." Ta sõnas lihtsalt nii: me ei saa siit minema hiilida, me ei saa teedelt lihtsalt niisama kõrvale astuda, sest iga selline hiilija jätab siia rajale oma pea. See OM sõnavõtt tõi ootamatusefektidest kohutatud rüütlitele sõjainnu tagasi. Helkivad soomusrinnad ründasid nüüd oma laskurite tuletoetusel leedulaste eelväge, nii et soopind nende sõjaratsude kapjade all kõikus.
OM Volkwinile astus vastu Zemgale vürstide ratsavägi, kaks eliitset pataljoni. Oli tekkinud unikaalne moment, kus kaks fataalset jõudu ühinesid deemonlikus surmaheitluses Dubissa lisajõgede pehmetel pervedel. Aga kui leedulaste hobused ja nad ise olid soomustamata, siis rüütlid vajusid läbi pehme kooriku ning olid sunnitud jalastuma. Täismassiga ja ratsudel jalameestele peale vajudes oli rüütlivägi hirmuäratav ja kõik jalamehed ratsutati "rohuga ühetasa". Sellepärast tuli nende sõjateele seada kunstlikke tõkkeid, mille üheks osaks oli puude langetamine. Leedulased lasid ründavate rüütlite teele kolm paljudest kuuskedest tõket, mis kukutas need raudhiiglased üle oma ratsude paksude kaelte ja võttis neilt võimaluse ühineda pihkvalastest ja kokneselastest liitlastega suurel teel. 48 rüütlit piirati ümber ja nende vastu tõsteti odadest kiil. Kui nüüd mõni odamees langes kas rüütlite või nende liitlaste energilistest mõõgahoopidest, siis astusid asemele leedulased lühemate mõõkadega, mida ladina keeles kutsuti ensis (pikema mõõga nimi oli gladius). Kroonika tekst ütleb meile, et neljakümmet kaheksat aeti seal puutõkete vahel ringiratast. See on esimene kord, mil kroonik, kes tõenäoliselt oli orduvend ise, kasutab oma organisatsiooni vastu nii iroonilist väljendit. Siiski ei tõstnud ükski neist 48 vennast käsi ega püüdnud ka lahinguväljalt põgeneda, võideldi lõpuni, teiste hulgas ka eakas pealik Volkwin.
Arheoloogilised andmed näitavad, et Saule ja Durbe lahingutes, Leedumaa jt pinnal peetud palavates võitlustes ei olnud just rüütlite ratsud eriti väledad, suurte probleemidega silmitsi seistes raputati oma isand seljalt maha. Ratsanik vältis seda täie hooga vaenlasele peale sööstes, kannuseid andes, nõnda said Saule lahingus ka paljud ründajad hukka, ehkki leedulaste kaotustest ei ole kuskil juttu olnud.
Liitlased, pihkvalased ja vitingovlased taganesid öö lõpuks. Silgati Riia poole viiva tee kõrval. Kaks tuhat Saksa armeest jätsid oma elu Saule sohu. Erinevatel hinnangutel oli hukkunute seas kuni 64 mõõgavenda. Mõõgavendade Ordu langes teise ja viimase ordumeistri surmaga olemast, selle riismed saatsid orduvend Gerlach Rote Marburgi DO kõrgmeistrile teadust andma Liivimaa ristisõdijate kohutavast saatusest. Saksa ordu päris Mõõgavendade varad ja nood, Kristuse sõjateenistuse vennad ei astunud enam kunagi ajalooareenile. Gerlach Rote - käskjalg, kes Läänemere ääres ratsutades viis 1237. aasta talvel kõrgmeistrile kurva teate, pärast selle teate saamist tõusid saarlased, läänesemgalid ja kuralased üles. Rote (tõlkes: Punane) perekonnanimi oli Ruffus (otsetõlkes ´viija´, rahvasuus aga: hooraja). (Saksa tänapäevases kirjakeeles - ´rufen´ - juhtima, sõitma.)
Mida õpetab meile Saule lahing? Lahingut ei löönud mitte kõrgintellektuaalid. Lahingut lõid tavalised sõjamehed, jõhkrate naljade ja kõnepruugiga, kes jälestasid klassikalisi haridusi. Saksa rüütel oleks manuskriptidega prillipapat ignoreerinud, aga mitte teda sinnasamma sohu uputanud. Plaan (lahingu lõppfaas): 4 - pihkvalased ja jt murravad end öösel piiramisrõngast välja; 5 - hilja võitlema asunud Saksa ratsanikud üritavad rinnet hoida, ent põgenevad; 6 - Saksa suurmeister, kaotanud suure osa oma väest Leedu pealetungijatele, kaob ise võitlejate vahele ja ka teda ratsutatakse maaga ühetasa; 7 - ka orduvägi püüab teha raidtõkke leedulaste eeskujul; 8 - kõik põgenevad, kes liigsed. See on ajaloos kaotanute lõpp. Me ei tea kunagi, millal ise sattume sesse staatusse.