Huntide ja koerte suhete ajalugu

Vana Jüriloo Salme, kes elas Laanemetsa tagumises koplis Laekveres — seega siis metsa lähistel — kõneles ikka, et metsa sutel on eriline viis külakoerte varastamiseks. Juhul, kui koer on liiga raske, ei saa üksik hunt teda kohe peale murdmist hammaste vahel mööda külateid välja metsa viia. Selleks on koer lihtsalt liiga raske. Samuti on inimese eest konspireerumiseks vajalik, et hunt ja koer läheksid koos mööda rada, aga peni kõri on juba hundi lõugade vahel. Ta on vajutanud tugevasti, aga kõri pole veel läbi. Koer ajab küll käpad vastu niimoodi kurja hundiga mööda teed minnes, ent vastu punnida ta ju kindlasti ei saa.
Pildil: marutaudis rebane veterinaariakandidaat Edgar Aaveri brošüürist "Metsa marutaud" (1970).
Salme Jüriloo (mu vanaisa õde) oli neid asju korduvalt pealt näinud ning seepärast rõhutas, et hunt annab sabaga rütmiliselt kaasa, kuni hunt ja tema ohvrist koer jõuavad küla territooriumilt välja, kus kiskja saaks siis oma saaki rahulikult mõne puu all nosida. Teesklus, et mööda teerada läheb lihtsalt üks purelev pundar, on vajalik ka selleks, et inimesega kokku juhtudes on soerdil häbi, et nõnda on juhtunud (ütles äsja mu ema).
"Hund" on eesti keeles vana skandinaavia laen ja see tähendab toredat, suurt ja uhket (just nimelt sellest on saadud ka sõna ´hunnitu´). Palju on räägitud sellest, et susi oli lm-soome õige nimi ja "hund" (´tore´) oli asendav tabunimi. Uku Masing on ju kirjeldanud, kuidas vanarahvas mõistis kokkupuutumisi huntidega: "Loomad on kodus inimesed: kui võtavad ült nahad, ürbid, käpad, küüned, siis ongi nagu kodus." ("Vana eesti usk"). Mu vanaisa on kõnelnud, kuidas hundid 1942. aasta talvel metsatöö kolonnis inimesi sõid. Hingetühja ja lootusetuna astus sügavas lumes hall, nälginud eesti meeste rodu. Paljud kandsid jalas niine- ja lepakoorest punutud viiske, mis olid enamasti mu vanaisa töö. Aga oli külm, talv, hundid. Soed järgnesid poolkaari metsatöölt tulevatele tööpataljonlastele, lootuses, et inimesi pudeneb lumme ja siis saab taas oma nälga vaigistada, jõuetuiks jäänud inimesi tagant näpsates. Noormees Paas oli ka minu vanaisa valmistatud puuviiskudes. Ta oli aga suitsumees, oma leiva sigarettide vastu vahetanud. Ta kukkus vangide ühtlasest rivist lumme, veel nõrgalt käega viibates: "Te ärge oodake mind! Ma jään siia, ma kustun siin..." Temale ei antud armupauku, vanaisa tehtud kottad tõmblesid veel paar korda pakaselumes ja kõik — hundid sõid ta elusalt. Ta elaks edasi vaid kontrafaktuaalsuses — selles, MIS oleks temast võinud saada ilma sõja ja valuta.
Tahaksin siinsamas laua taga nutma hakata, kui mõtlen selle peale, mis eestlastega on 20. sajandil sündinud. Hävinud on meie potentsiaalsed geeniused, meie insenerid, helikunstnikud, maletajad, kes kõik veel. Uuesti kord on ajalugu meid toonud tupikusse, 21. sajandil on palju lapsi jäänud sündimata. Kus nad on need Marid, Andresed ja Malled, kes kõik ootvad mängukanne? Nii et võib-olla tuleb minulgi kodutanumalt lahkuda, et suuta veel miskit ära teha.