Möödus 2084 aastat. 14. veebruaril kell 9.24 k.a astusin Via Appia ja Viale della Rotondo nurgal taksost välja mina. Nimetus "veebruar" kõlab hirmutavalt ainult põhjamaalasele, sest sel hetkel paistis veel madalal olev päike, oli 14 kraadi sooja ja temperatuur tõusis päeva jooksul vähemalt 18-ni, kui mitte rohkem.
Esimestel hetkedel sattusin nähtust päris vaimustusse. Sirge reana ulatus hiidvana tee läbi aovalguse silmapiirini, tee ääres kaunistuseks plataanid ja piiniad. Ei mingit lund, ei mingit kargust. Vulkaanilise tufi tükid olid vajutatud sillutiseks. Inimesi liikus nii pikka teed mööda nagu kärbseid, s.t kaugelt oli näha vaid ühte inimest. a lähedal asuvatel aasadel tundsin õnnist rahu. Ma olin sõna otseses mõttes looduses ja mitte enam linnas. Kahtlemata veetles mind asjaolu, et samades paikades oli enne mind liikunud Goethe ja Ristikivi, kes oma nähtut analoogilisel moel talletasid kui mina. Avaralt aasalt leidsin ühe plataani käbi: selle struktuur oli korrapärane nagu Egiptuse püramiidil. Otsustasin selle emale kinkida, emadepäevaks. Mõnikord saab Itaaliast kaasa ka TASUTA suveniiri, ning see oli üks neist õnnelikest hetkedest.
Rohi oli nii kastene, et mul oli kahju lahkuda sipelgate ja sitikate kuningriigist tagasi teele. Olin jõudnud tähele panna, et Via Appia siledast rohuvaibast, kust ei puudunud ka mu lapsepõlve lemmiklilled margareetad, puudub siiski ristik, Eestimaa oluline kaunistaja. Rääkimata rästikust.
Nüüd liikusin linnast välja, kuni akveduktid paistma hakkasid ja hakkasin siis tagasi tulema. Päike siras endiselt. Jopet kotti pannes unustasin kivi peale oma korraliku Rooma kaardi, aga ei sest olnud ühti, sest pühapäeval läksin üksnes veel Monte Pinciole ja Piazza del Popolole, selleks ei ole ju kaarti vaja.
Tagasi tulles nägin mõlemal pool teed mitmesuguseid tükke Rooma hauasammastest, mis tuletas meelde asjaolu, et kunagi oli Via Appia hoopis võimsamalt asustatud. Impeeriumi-aegsete säilinud ehitiste puhul hakkas silma roomlaste tava kasutada lahmakate viisi mörti: siis võivad kivid mördi sees olla ka üsna kujutud. Rabiria ja Usia hauasammas tuletas meelde Nõukogude-aegseid autahvleid. Teemade juure, mida Via Appia Antical näha oli, tulen ma hiljem muidugi veel tagasi.
Väsimus kustutas rändaja, aga kus häda suurem, seal abi kõige lähem. VA-le oli ennast üks porchetto-võileiva müüja sättinud, et õnnetutel turistidel keelekastet ja maokosutust oleks. Läksin oma naudiga võsastikku, kus kasvas taimi kupardega, mis meenutasid meie linaseemneid. Võtsin pruukosti ja päikest ning mõtlesin oma viletsa, kuid teguderohke elu üle põhjani järele. Valitses õnnis rahu, olin seal pool tundi. Mitte keegi ei teadnud, kus ma olen! Mitte keegi ei oleks osanud minu asupaika uneski aimata! Vahepeal olid jalad mallanud natuke puhata ja võisin edasi Rooma linna poole astuda. Vahepeal, tänavakivil istudes, sain veel nõgeselt kõrvetada. Ja Itaalia nõgesed on valusad, oioi kui valusad!! See ei ole see meie, Eesti supimaterjal, see on Itaalia nõges! Põnevus algas siis, kui jõudsin tavernide areaali. Põnevus seisnes selles, et osa restorane oli mõeldud väga rikastele (Ristoro Antico). Selle poole ma ei vaadanud, kuid pidasin
mingit imelikku maja grappa poeks. Sellepärast astusin sinna julgelt sisse, sees aga selgus, et tegu on tuntud Ristorante Archeologiaga, milles turistidel soovitatakse puhata.
Selle maja kiituseks tuleks ütelda, et mõistliku hinna eest sai sealt päris paraja kõhutäie. Sellise, mida Rooma tänavakohvikutes mitte alati ei saa. Seal mögisesin ka midagi Facebookis läbi sülearvuti ja kuulasin laulu Jesli Lenin eštšo molodoi poole peale.
Vastavalt programmile tulid edasi San Sebastiano basiilika katakombid, kus minult küsiti, mis keeles ma juhatust soovin. Tegelikult ei soovinud ma mingit juhatust, aga palusin itaaliakeelset giidi. Seepeale lülitati mind hispaaniakeelsesse gruppi, mida juhtis kuri tädi, kes käskis turistidel kogu aja üheskoos karjas olla. Ka San Sebastiano aaretest teen ma hiljem veel põhjalikumalt juttu.
Edasine oli üsna õudne. Via Appia rahu oli lõppenud, sest olin jõudnud selle järku, mida sõidavad üksnes arheobussid ja see ei ole area pedonale. Minul oli olnud plaan kõik Via Appia vaatamisväärsused läbi käia, aga see plaan oli nüüd luhtumas, sest agressiivsed liiklejad olid ummistanud kogu selle vana tee ja kihutasid nagu kiimas sigudikud. Sina oled autoliiklusest eraldatud vaid valge joonega ja käimiseks on sulle antud paarkümmend sentimeetrit, sinust paremal pool on kivisein, millel kasvavad väändtaimed, mis su liikumisruumi veelgi vähendavad. Inimene tuleb Via Appiale rahu ja iseendaga olemist otsima, saab aga sellised "pirukad". Inimene püüdleb elus seda kõige suuremat, elu maksab talle aga kätte pisiasjades (Bill Gates). Eks katsuge kuidagi olla, kui mööda kitsast teed kihutavad vastamisi rekka ja suur buss. Ja siis veel sina seal kõrval, 20-cm ala peal.
Nagu loomad, röögatavad ja tuututavad nood autod. Hirmus, et kohe-kohe läheb su habras ja ainukordne elu, litsud sa end õudusega vastu kiviseina, et monstrumid sust ometi mööduda võiksid. Ja kuigi mehed tahavad harilikult olla suured ja tugevad, soovid sa nüüd olla võimalikult väike ja lapik - nagu näts. Soovid isegi oma koljuga selle kiviseina purustada, et omale seda enam turvalisemat paika leida.
Oli endiselt päikesepaisteline, kui ma 118. bussi peatuse leidsin ja solvumisest tagasi Mazzano kirjanike keskusse põrutasin. Ja ometi oli hommik alanud nii paljutõotavalt...
Niisugune oli see päev, 14. veebruar 2013.
Pildil: inimtühi Via Appia varahommikul.
No comments:
Post a Comment