Jaanus Lemm oli 1999. aastal Õhtulehest lahti lastud ajakirjanik, aga kokkuleppe kohaselt ei võetud tal võtmeid ära ja ta käis ikka veel oma lugusid pakkumas, seekord honorari eest. Hulkus toimetuses nagu kuutõbine. Kõige enam armastas ta sporditoimetuses hulkuda, sest seal oli palju selliseid uksi, mis kuhugi välja ei viinud ja mille ehitajad olid lindiga pitseerinud. Oli üks uks, millest Jaanus Lemm mõtles, et kuigi kõik võivad sealt käia ja seeläbi mitte kuhugi välja jõuda, on see uks tegelikult mõeldud vaid temale.
Sporditoimetuses töötas üks väike naase, kes oli tähele pannud, et Jaanus Lemm käib aeg-ajalt selle ukse linki katsumas. Ta pidas valgel tahvlil, kuhu moodsa tindiga kirjutatakse, Jaanus Lemmi patutegude registrit.
Kord ütles tema Jaanus Lemmile:
"Lemm! Kas sa pead tingimata siin mööda meie toimetust hulkuma? Kas sind ei ole mitte lahti lastud?"
"On," vastas Lemm napilt ja katsus ukselinki.
"Nüüd läheme ilusti juhataja Mati Bandi juurde ja teeme asjad klatiks, kas sul on õigust siin liikuda." Band, Mati oli sporditoimetuse kõige kõrgem ülemus.
"Hea küll, lähme siis selle sandi juurde," vastas Lemm ja toimetuse asjapulk vaatas teda niisuguse näoga, nagu vaataks alligaator alla neelatavat jänesepoega.
Bandi juures kurtis väikene asjapulk, et Jaanus Lemm muudkui käib ja tülitab nagu eiteamisasi. Just nii ta väljendas.
Ülemuste tujud on aga ootamatud ja tema alluva ehmatuseks kähvatas Band talle:
"Jäta see Jaanus rahule ükskord! Las teeb, mis tahab! Mis see sinu asi on!"
Vastus: "Kollektiivis ei tee iga mats seda, mida tahab. Mingi kord peab ka olema. Ja mina pean seda korda hoidma. Kui ta ei tohi siin käia, siis ta ka ei käi."
No comments:
Post a Comment