Savisaarenduse bibliograafia

Valik lugusid, mis läbi aegade Savisaarest kirjutatud. KN = ajaleht Kesknädal. „2002. a mõjukaim poliitik Edgar Savisaar“ (KN, 8.I.2003 lk 2), Ants Kull, „Savisaare aeglane valss“ (Savisaar on loonud praeguse Eesti, KN 7.V.2003, lk 11), Alar Adamson, „Savisaare kaitsjatel nõelutakse suu kinni ja raiutakse käed otsast?“ (KN 12.V. 2004, lk 6), R. Roos, „Aastatepikkune seriaal „Savisaare tõrjumine poliitikast““ (KN 17.XI.2004, lk 11), „Professorid ju hoiatasid“ (Pronkskuju eemaldamisega sooviti lõplikult isoleerida Savisaar, KN 2.V.2007, lk 3), Väino Pärnpuu, „Kas Savisaar ongi Eesti alustugi?“ (KN 12.IX.2007, lk 10), Eha Vaerand, „Mis nüüd küll saab?“ (Savisaare vaenlase pilk ajas kananaha ihule, KN 13.II.2008), Urmi Reinde, „Vabadus, see kallis aare!“ (Savisaar ja Lauristin kui vabariigi loojad, KN 17.XII.2008, lk 10), Väino Pärnpuu, „Kas demokraatial uus kriis?“ („Huvitatud isikud“ tahavad kompromiteerida Savisaart juba nn lindiskandaalist peale, KN, 7.I.2009, lk 8), Kaarel Kriimsilm, „Tänumedal üksnes olemasolu eest“ (Savisaar peaks saama medali üksnes oma olemasolu eest, KN, 8.IV.2009, lk 8), Henri Kaselo, „Salajased parempoolsed „valged jõud““ („Valgeid jõude“ ühendab Savisaare-kartus, KN 19.VIII.2009, lk 2), Hillar Kohv, „Savisaar on õigel teel“ (KN 30.IX.2009, lk 8), „Savisaar heitis majanduspoliitikale väljakutse“ (KN 28.X.2009, lk 2), Väino Pärnpuu, „Savisaarel oli õigus“ (KN 4.XI.2009, lk 8), Priit Kutser, „“Tähesõdades“ on ka rohkem reaalsust kui Helme fantaasiates“ (Savisaar on Eestis ära hoidnud rahvuskonflikti ja on Eesti poliitika elav legend, KN 20.I.2010, lk 6), Irja Tähismaa, „Edgarile, kes ei kartnud võidelda vaba ühiskonna eest, ja kõigile teistele aheldatutele“ (KN 20.I.2010, lk 9), Mihhail Korb, „Tallinn – riik riigis? Jumal tänatud! (KN 27.I.2010, lk 2), Rein Ruutsoo, „Oleksime vabad ka ilma Eesti Kongressita“ (KN 3.III.2010, lk 3), Väino Pärnpuu, „Ansip võttis Savisaarest eeskuju“ (Valitsus on eraldanud raha uute töökohtade loomiseks, idee võis selleks saada Savisaarelt, KN 24.III.2010, lk 8), Mina Tallinnast, „Jätke Eesti poliitika suurkuju rahule!“ (Kirikurahaskandaalist, 22.XII.2010, lk 8), Paul Hank, „Kinni makstud“ (Savisaare suurest toetusest rahva hulgas, KN 12.I.2011, lk 8), Kõrvaltvaataja, „Enesenullistamine“ (Savisaare järjekordne ülevalamine vedelate fekaalidega on reformikate kontori töö, KN 9.II.2011), Indrek Veiserik, „Mihhail Kõlvart tõi võitluskunstid Tallinna“ (Maailmamängude juhid tunnustasid ürituse patrooni Savisaart, KN 2.III.2011), Raivo Raave, „Edgar Savisaar – radikaalne subjekt“ (Savisaar ehk ajab Venemaa rahadega Eesti asja, KN 16.III.2011, lk 10), Siret Kotka, „Keskerakond peab vastu vintsutustest hoolimata“ (Keskerakond = Savisaar, KN 30.III.2011, lk 5), Jaanus Karilaid, „Kindel lüps – võid kindel olla!“ (Valitsuse kritiseerimine Eestis seiskub, sest see sarnaneks toetusavaldusega Savisaarele, KN 1.VI.2011, lk 4-5), Jelena Kalbina, „Keskerakonna noortekogu toetab Edgar Savisaart“ (KN 20.VII.2011, lk 5), „Reps: Savisaare väljavahetamise ülespuhumine varjutab presidendivalimised“ (KN 10.VIII.2011), Raivo Raave, „Eluküsimus“ (Religoossest hoiakust Savisaare kui väljavalitu kohta, KN, 17.VIII.2011, lk 4-5), Lauri Laasi, „Äri Keskerakonna pärandiga ehk Savisaare skalp juubelikingiks“ (Reeturid erakonnas on kõik Savisaare käest midagi saanud, 17.VIII.2011, lk 5), P.K, „Lugupeetud keskerakondlased!“ (Savisaare toetamise eest on lubatud ära tappa, KN 17.VIII.2011), Peep Põdder, „Edgar, võtke luud ja plats puhtaks!“ (KN 24.VIII.2011, lk 4-5), Ants Metsla, „Viisitamme ülestõusmisest ja Tallinna rae kukutamisest“ („Oravad“ on Savisaart materdanud juba terve inimpõlve, mehel on hämmastav vastupidavus, KN 16.XI.2011, lk 6), Ando Leps, „Jõulurahu rikkumine“ (Savisaare mõnitajatest; KN 11.I.2012, lk 3), Tiiu, „Keskerakonna lihtliikme kiri „lihtliige“ Kalle Laanetist“ (Sõimates Savisaart sõimatakse iga erakonnaliiget, KN 25.I.2012, lk 8), Toomas Lepp, „Ikka Savisaarest. Kas ajakirjandus või inkvisitsioon?“ (Keskerakonda hävitada ilma Savisaart purustamata on võimatu, KN 28.III.2012, lk 1, 4-5), Eda Maasik, „Lasteaiad Tallinnale tänulikud“ (KN 18.IV.2012, lk 1), Priit Kutser, „Edgar Savisaar on täitsa olemas“ (Lepa dokfilm Savisaarest ajas õukonnameedia keema, KN 25.IV.2012, lk 3); Tõnis Mölder, "Ikka ja jälle Savisaarest" KN 1. august 2012: kui prokuratuur Savisaare tegevustest midagi "kalastab", ei hakka midagi õnge otsa.

Hommik Öökulli külas

Kell on saanud kuus hommikul. Tasa ärkab Öökulli küla uuele elule. Selle küla algusajast 1979. aastal on möödunud juba kümneid tuhandeid hommikuid, päris algusest aga - mõisaajast - miljoneid hommikuid.
Siin, hommikukaste, linnulaulu ning sinitaeva keskkonnas mina sündisin ja kasvasin, siit said hoo sisse minu tiivasuled. Täna kõnnin hardalt mööda ärkavat küla. Ja vaata: loodus tuleb tervitama kadunud poega oma seltskonnas - siin püüab ämblik suuri hommikusi kastetilku oma härmaniitidest, seal aga ilmub vana mõisaaida juurde, kus Nõukaajal lastele suuri mahlaseid meekärgi pakuti, suur metsmesilane, justkui tutvudes emandate Mäede mee-loominguga. Kogenud meevurritajad emandad Mäed olid kuulsa Hjalmari sugulased, ehkk mäletate: sisse astus Hjalmar Mäe, tõstis oma rasvund käe. Siin on pekk ja siin on või, mida rahvas teile tõi.
Rapla kalmistul puhkab palju selliseid suurusi, keda mäletan kaugest lapsepõlvest. Ja minu isa, nende ülemus, puhkab nende vahel. Palju on muutunud meie väikeses külas kolmekümne ja enama aastaga. Klubi ja sovhoosi struktuurid on kokku varisenud, kasvuhoonete varemed hallitavad, kruusateed on sagedase treilerdamise läbi muutunud laiemateks. Ja ometi on siin täna, sel pühal hommikul puude võrades ja kohinas mingi tabamatu fluidum, mis valitses nendel selja taha jäänud päikeseloojangutel, mil leidsin vana maja jäänustest teose "Kas maakera on ümmargune?" Jõed voolavad endiselt ja väike punane plank üritab endiselt kuulutada kinokuulutusi. Isegi filmid kinos ei ole muutunud digitaalseteks, vaid sahisevad tselluloidil.
Külas on uueks saanud veehoidla ümbrus, kus on laululava ja "valtu paisjärve maastikukaitseala". Need on midagi täiesti uut! Rapla raudteejaama juurde maja seina peale on siginenud silt: KUI KASSE PUUDUD SAAD NUGA LOJUS

Vaatan, kuidas mesilane kaob seal lilletuppe,
kuidas kisub tolmukatest sula mett,
Kas, mu koduküla, võtad enda rüppe
mind, kes mõjun siin kui miraaž või meelepett?

Nõmmerohu pead on täna valges kastevahus,
küll me, lapsed, nendega kord mängsime!
Palju aastaid, koduküla, sinust olin lahus,
kuid ma tahan paitada teid veel ja veel!

Minu haljas sünniorg on täna nõnda hele,
nagu valge supikauss, mis tõstnud lusika:
tahaks näha saatust, mis saab neile väljadele,
vaadata, kuis allikas siin voolab läbi rusika.

Selles lättes tuhat aastat käisid vanemate kapad,
tuhat aastat säras paese klindi lett,
selles elus pole enam tähtis: elad, sured, tapad,
tean, et vanad varbolased siit kord võtsid vett.

Oskar Lutsu ja Umberto Eco võrdlus

Oskar Lutsul on kusagil kirjas, et Teele meelest oli Toots eraldatud nagu Johannes Patmose saarel. Järelikult sai ta ka sealt jõudu, sest evangeeliumi kirjutamiseks leidis Johannes inspiratsiooni just Patmose saarelt.
Eestikeelne algtekst on selline:
"Olin täna teie pool, aga teid, õigemini sind polnud kodus. Asja mul sinna ei olnud, tahtsin vaadata Ülesoo uusi vilju ja kuidas te... sa siin kõik korda oled seadnud. Viimasel ajal oled hoopis silmapiirilt kadunud nagu Johannes Patmose saarele."
Venekeelne tõlge on selline:
"Была сегодня на вашем хуторе, но, к сожалению, вас, вернее -- тебя, не застала дома. Собственно, никакого дела у меня тут не было, просто захотелось посмотреть почти новый хлев в Заболотье и вообще поглядеть, что вы... ты тут поделываешь. В последнее время ты совсем скрылся с горизонта, как Иоанн на остров Патмос."
Luts tarvitab tihti piibellikke, eriti just vanatestamentlikke väljendeid. Ecoga on asi samasugune. Temal on tegelane Baudolino, kes kangelaste Arhipoeedi, Abduli, Kyot Provanslase ja teistega samuti Patmose saarest mööda uhavad. Nad otsivad Idast kuulsat preester Johannese kuningriiki ning on teadlikud sellest, et evangelist Johannese järelkäijad Süüria Johannes ja Damaskuse Johannes on kas saare maha jätnud või ei ole seal käinudki.
Kahe motiivi kasutamine kahel kirjanikul on ilmne. On kena, et üles on leitud Patmose saarel erakuks olemise seik. Kas aga tegelane Teele just tõsimeeli teadis piiblilugu nii peensusteni, et teadis just selliseid fakte... See omakorda näitab, et O. Luts tahtis Teelet demonstreerida tõelise tarkpeana.
Pildil ei ole Umberto Eco koos Oskar Lutsuga, vaid paremini mahtus Lible. Pilt: Wikipedia (vaba litsents).

Lahkub lapsepõlve lemmik

Vaid 35-aastaseks elanud filminäitleja Talgat Nigmatulini nimi on tuttav igaühele, kes lapsepõlve veetnud riigis, mis "ei ole ei maja ega tänav", vaid NSV Liit. Arvukates filmides kehastas Nigmatulin idamaiste võitluskunstide spetse, kes suudavad näiteks küünlaleeki kustutada üksnes seda rusikaga ähvardades või lüüa kaardimajake kokku rusikat sellele lähendades, kuid mitte iial puudutades. Nigmatulini omapärane näitlejasarm jäi lastele, mh siinkirjutajale meelde eelkõige lastefilmist "Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni seiklused" (1981), kus ta kehastas paha Indiaani Joe´d. Kahtlemata kuulusin mina tol ajal just kümneaastasena Talgatti jäägitult uskuva auditooriumi hulka.
T. Nigmatulinil oli must vöö sportlikus karates (tol ajal oli veel nn vaimne karate, mida praegu on veidi raske mõista) ja sel spordialal oli ta Usbekistani NSV tšempion. Filmis "Tema nimi on Kevad" (1969) ilmub ta meie ette armunud noormehe Pulat Sadõkovina, tantsijannasid ja tulistamist täis Nõukogude revüüvesternis "Relvastatud ja eriti ohtlik" (1977) näeme teda indiaanlasena metsikus läänes, triloogias "Riigipiir" (1982) kohtame Talgati kehastamas idamaiste võitluskunstide ässa, agent Vesjolõid. Filmis "Sonjas Rapport" (1982) mängis ta luurajat, tema viimaseks saavutuseks jäi "Hundiauk" (1983), kus ta mängis elus edasi püüdlevat orbu. See oli kokkuvõte justkui tema enda elust: sündis ta ju Kirgiisias, kus ta kaevurist isa varakult hukkus. Ta põdes lapsena rahhiiti, oli O-jalgadega ja kannatas koolikiusamise all. Noormehe ellu tuli murrang, kui üks kaunis tüdruk talle pioneerilaagri tantsupeol korvi andis. Talgat läks üksi hulkuma steppi, valas seal pisaraid ja otsustas oma elu kardinaalselt muuta. Ta asus end treenima, töötas oma lihased üles, oskas kõiki jaapani võitluskunste ja tundis huvi idamaise luule, filosoofia, tantsu vastu. Täiesti muutunud isiksuse jätsid tema kiusajad peagi rahule ja Talgati ootas üleliiduline edu üle aegade kõige müüdumaks Nõukogude filmiks osutunud thrilleris "20. sajandi piraadid" (1979). Nüüd sai Talgatist ühes oma filmipartneri ja kursusekaaslase Nikolai Jerjomenko nooremaga üleliiduline iidol.
Legend jutustab sellestki, kuidas Talgat oskas noorpõlves vene keelt kehvalt. Seegi oli üks põhjuseid, miks kaunitarilt korvi saada. Et viga kõrvaldada, kirjutas ta puhtalt ümber Leo Tolstoi "Sõja ja rahu".
Talgat Nigmatulin lõpetas kurvalt. Tema tapjateks said hullumajas istunud ja parapsühholoogiaga tegelnud Abai Borubajev ja koloriitne karakalpaki müstik-imetegija Mirza Kõmbõtbajev. Borubajev oli öelnud Kõmbatbajevi kohta, et see oli suur mees suure bioenergeetilise väljaga. Borubajev mängis lollikest ja katsus jääda Kõmbõtbajevi varju, tegeldes aga samas ta rahaasjadega ja reklaamiga. Kõmbõtbajev oli elukutselt ehitaja ja käis kogu Liidu peal oma kirevates idamaistes halattides prohvetina "imet tegemas". Ta korraldas lihtsameelsetele viiekümne rubla eest raviseansse mägede allikaveega. Tuttavad olid pannud Mirzale hüüdnimeks Tratatat-I-Rublja.
Aeg oli sellesarnaste müsikute jaoks erakordselt küps. Inimesed üle kogu suure Nõukogude Liidu ostsid omakirjastuslikult välja antud Carlos Castaneda ja india joogide teoseid. Ka Brežnev laskis omal biorütme määrata.
Talgat kui näitleja elas parasjagu läbi loomingulist kriisi. Ta soovis näitlejana midagi suurt korda saata, kuid talle pakuti üksnes pahade poiste osa märulifilmides. Ta võttis aja maha ja läks Karakalpakkiasse derviš Mirza Kõmbõtbajeviga tutvuma. Kaasa võttis ta mõned tuhanded rublad. Mehed suitsetasid koos India rohtusid ja said sõpradeks. Prohvet Kõmbõtbajev õpetas, et palju ei tohiks mõelda - süda hakkab valutama, pea läheb paksuks hulludest mõtetest. Prohvet rääkis vähe, ta ei osanud hästi vene keelt, kuid mida napisõnalisem ta oli, seda enam mõjus ta imetegijana oma õpilastele. Jutuajamiste lõpus ütles Mirza vihjeliselt: "Raha on kaotanud oma õpetaja", see tähendas, et tuli kohe annetada. Oli juba kindlaks kujunenud traditsioon, et alla leninipildilist sadat rubla annetamata ei pääsenud nende kivimüüride vahelt välja mitte ükski loll.
Umbes selsamal ajal jälitas näitlejat keegi hullunud karatist, noorte treener, kes tegeles ka idamaise kalligraafiaga. Ta kadestas Nigmatulinit, kes oli noorte poiste iidol. Too löömamees lubas näitlejal kord kõik kondid murda. 1984. aastal keelati N. Liidus karate. Noored karatekad jätkasid oma harrastust põrandaaluselt ja sambo nime all. Tõsi, näitleja tapmises see mees ei osalenud. Kuid eks kuulsustel käib järel igasugu hullusid.
NSVL Plaanikomitee esimehe Nikolai Baibakovi enda kaitse all jõudsid sufi-petised Moskvasse ja suutsid siin ennast laialdaselt promoda. Kõmbõtbajevi õpilasteks heitsid ajakirjanikud, kunstnikud, heliloojad, mõjukad inimesed. Kõmbõtbajev veenis neid sellega, et ujus talvel Moskva jões teist nägugi tegemata. Intellektuaalidega tegemist tehes oli Mirza õppinud selgeks mõned tsitaadid Koraanist ja marksismi klassikutelt. Moskvas hakkas ta "ravima" intellektuaale, ka näitlejaid. Selleks ajaks oli sekt laiali hargnenud juba kümnesse Nõukogude linna.
Kõmbõtbajev oli sekti ametlik nägu, aga raha hoiti Abai Borubajevi hoiuraamatul. Kõige heldem annetaja oli Talgat Nigmatulin, kes oli dervišite valeõpetusest pimestatud. Nigmatulin andis Borubajevile kokku 10 000 rubla. Ta järgis kõike Mirza öeldut vastu vaidlemata ja kedagi teist kuulamata. Kes jüngritest Mirzale ei kuuletunud, sellega õiendas Mirza arveid, ähvardades teda löömameestega, kelle hulka talle endalegi märkamatult oli sattunud juba ka Talgat Nigmatulin.
Vilniuse sektandid mõtlesid Kõmbõtbajevist ja Borubajevist eralduda. Nad olid tähele pannud, et Kõmbõtbajev kasutab oma positsiooni kurjasti ja tal on liiga palju naisi. Ta peaks olema suguliselt tagasihoidlikum. Nüüd tulid kõik liikumise juhid Vilniusse kokku. Koguneti ühe teisitimõtleja, fotograaf Murauskase korterisse ning Nigmatulinile kui ustavale kõmbõtbajevlasele anti seal käsk Marauskas surnuks peksta. Näitleja ei teadnud kuni viimse hetkeni, mis roll talle usaldatakse. Kuid Talgat kui karateka ja musta vöö omanik keeldus peksmast kaitsetut inimest, lahkus korterist ja hulkus kogu öö Vilniuse tänavail. Ent südaöösel pöördus ta sekti juurde korterisse tagasi. Seal hakkas seltskond Abai Borubajevi käsul näitlejat peksma, sealjuures lõid peaaegu kõik, v.a Murauskas, kes oli saanud ka ise peksa. Hiljem kõneles Borubajev kohtus, et Talgat oli tappa saanud juba tänaval, aga ta raha oli ära võetud, nemad üksnes peksid edasi. Talgat oma oskustega oleks saanud vastu hakata, kuid tõmbas kõhu sisse ja kannatas stoiliselt lööke. Tema usk ei lubanud tal vastupanu osutada, kuna ta mõtles, et ongi süüdi, sest ei täitnud käsku.
Hommikul kella üheksaks oli Talgat saanud kokku 119 lööki. Ta ajukoores olid verevalumid ja ta nina oli purustatud. Ta hakkas teadvust kaotama, mehed viskasid ta vanni ning ta jäeti sinna. Nigmatulin suri samal ajal kiirabi tulekuga, tohtrid helistas kohale korteri peremees Murauskas.
Leedu NSV Ülemkohus määras Abai Borubajevi karistuseks 14 aastat vangistust range režiimiga koloonias, Kõmbõtbajev sai 10 aastat. Veretöö järel ütles Talgati lesk Venera: "Tappa Talgati oli nagu tappa väikest last, kes jäägitult usub."
Kättemaks tabas Borubajevit vanglas, ta leiti surnuna - keegi oli tal kõri läbi lõiganud. Tal ei vedanud, sest temaga ühel ajal koloonias oli seesama hullunud maniakk, kes ennist oli tahtnud tappa näitlejat. Nüüd aga kujunes maniakist kättemaksuingel.
Mida otsime meie mineviku varjudest, kes kunagi enam meie juurde tagasi ei pöördu ühes oma ja meie kadunud noorusega? Aga midagi meist on läinud koos nendega ja vanad filmilindid jäävad sahisema igavesti.

Suveöö unenägu

Ma tulin hilja, viimne teiste seltsis,
ei jõudnud varem taluvainule
ja nagu suruliblikat, kes eksis
ma neiu aitasin sääl kiigele.

Kui luuraja ma sain seal teiste hulka
ja hoidsin jalgu vees, kus kaanid.
See oli suveõhtu, veeti vägipulka,
ja valge öö, too pilli mängiv jaanik.

Kas jaaniseltskond üldse aru sai,
et siin on proua mets ja mõisa alad,
kui lutsukala katsunuks elektrirai,
nii puutusid ta undruk mind, ja jalad.

Sääl Teistre Kustas käima sai siis pilli
ja pilli kohta ütles ta: "Akordioon."
Sääl aoni tantsiti, kõik varbad villi,
mu jalal hakkas tumenema reetlik soon.

Põnev lugu Preisimaa muistsetest metsadest

1311. aastal ründas Leedu suurvürst Vitenas Ermlandi nimelist Preisimaa provintsi. Saksa Ordu kõrgmeister Luderus von Braunschweig oli parasjagu väga hõivatud riigiasjade ajamisel ega saanud sellepärast viibida Leedu-rindel. Žemaidid hõivasid Natangi kindluse ja röövisid kokku 1400 naist, sest nad tahtsid saada väga palju neitsisid.
Lossitornist võeti kaasa ka üks kõrgeauline neitsi, kellele üks kõrgest soost leedulane tegi hiljem abieluettepaneku.
Kuulnud vaenlase enneolematust jultumusest, asus tegutsema ordumarssal Heinrich von Ploczk. Ordu tungis välja oma kindlusest, kus nad asusid - iidne preisi maalinnakoht Woplauken. Enne lahingut ilmutas marssal Heinrichile pärnapuu okstel Neitsi Maarja. See andis ordule jõudu paganaid lüüa. Järgnenud lahingus tapeti peaaegu 3000 leedulast.
Pärast oma austatud ja õnnistatud suurvürsti surma 1316. aastal asusid Leedu sõdalased vasturünnakule. Üksildasel metsateel vangistasid nad kolm lahinguvarustuses ordurüütlit ja nende saatusest kõneleb laul, mis sai ordumarssal Heinrichi ütluste järele kirja pandud ja mis ka Dusburgi Peteri kroonikas kajastub:

Drier Manne wapen an
Sy um zu mahle thaten
Und uff ein Ros und saten
Gebunden an vier Pfale
Nach ihres Sitten Vele
Unde trugen Holzes dran
So viel dass sie noch Ross noch Mann
Gesehen darin kunden
und darnach in zunden
In dem Holz ein Feuer

Ehk siis maakeeli ümber panduna:

Seal kolm siis orduvendi
kord võeti julmalt kinni.
Nad võeti sadulast
ja vitsad peale panti
ja pandi auku valusast´,
neil hoosed kätte anti
ja ratsu kõige all
ja tulel valusal
nad ära põletati.
Mets muistsete rahvuste teadvuses on peaaegu alati selline koht, kus meid ei ole.
Pildi allikas: Deutschordens-Apokalypse (Apokalypse Heinrichs von Hesler) Handschrift 14. Jh., Toruń, Biblioteka Glowna UMK, Rps 44, fol. 168. Bildquelle: Udo Arnold / Gerhard Bott: 800 Jahre Deutscher Orden. Ausstellung des germanischen Nationalmuseums Nürnberg. München 1990, II.7.8.

Mida leidis Neitsi Jehanne Fierbois linnast?

Samuti, veebruarikuu 27. päeval, meie, piiskopi määratud, tulime sisse, nagu me ka eelmistel päevadel olime teinud ühes Roueni lossi-isandaga, istusime nagu eelmistel päevadel, meiega võrdselt olid kohal austusväärsed vaimulikud, isandad ja magistrid: Ǽgidius, Sanctae Trinitatis Fiscampnensise püha isa; Petrus, Longavilla prior, Johannes Baupére, Jacobus de Turonia, Nicolaus Midi, Petrus Mauricii, Gerardus Fueilleti, Johannes de Nibat, Jacobus Guesdon, Mauricius de Quesneyo, Johannes Fabri, Guglielmus Boucherii, Petrus Hondenc, Johannes de Castellione, Erardus Emengart, Johannes de Fano, Dionysios de Sabreuvras, Nicolaus Medicii et Johannes Carpentarii pühast teoloogiast; - Nicolaus de Gemeticis, Guillelmus, püha Katariina kiriku preester, Guillelmus de Cormeliis, küreed; kanoonikus Johannes Guerini, Radulphus Roucelli, kõikide õiguste doktor, — Guillelmus Haiton, Nicolaus Coppequesne, Guillelmus de Baudribosco, Ricardus de Groucheto, Petrus Minerii, Thomas de Courcellis, Johannes magister ja Johannes Le Vautier, püha teoloogia bakalaureused, abee de Pratellis, MD Guillelmus de Gardinis, Robertus Barberii, Dionysius Gastelli, Johannes Dulcis, Nicolaus de Vendéris, Johannes Pinchon, Johannes Bassetti, Aubertus Morelli, Johannes de Quemino, Johannes de Fonte, Johannes Columbelli, Johannes Brulloti, Radulphus Anguy, kanoonikud; — Johannes Ad-Ensem, Gauffridus de Croteyo, Ǽgidius de Campis, Nicolaus Caval, Petrus Carrel, Nicolaus Maulini kui tsiviilõiguste litsentsiaadid; Nicolaus Loiselleur ja Robertus Morelli, Roueni kiriku kanoonikud.
Selle esinduse esimene ülesanne on sundida kõrvalmainitud Johannat mainitud protsessis vande all tõtt ütlema. Et ta oleks just rõõmuga nõus tõtt ütlema, mitte kõigest, mis ta teab, vaid protsessi puutuvast.
Teiseks tahame, et ta ütleks tõtt kõige kohta, milles teda on süüdistatud. Tema vastab eelnevale, öeldes: "Teie peate pingutama, mina olen vande andmisega rahul."
Siis alustab meie määratu, esimesena nimetatud magister Johannes Pulchripatris ülekuulamist. Esiteks on süüalusele süüks pandud, et ta pärast hingamise päeva libastunud, nagu teada. Tema vastab: "Teie teate ju paremini, milline ma olen. Ma ju teen seda, mis on võimalik."
Küsimusele, kas ta paastub paastuaja esimesel pühapäeval, vastab ülekuulatav: "Kas see ongi teie protsess?" Ja kui talle on üteldud, mis temalt soovitakse, vastab ta: "Nii, see on siis tõsi, ma paastun tõesti selle aja algul."
Ülekuulatavalt küsitakse, kas on ta pärast hingamise päeva kuulnud hääli, ta vastab: "Tõesti, palju olen kuulnud."
Ülekuulatavalt küsitakse, kas ta on samas ruumis, kus ülekuulamisi korraldatakse, neid kuulnud, kuid vastab: "See ei ole teie protsessile." Ja hiljem vestab, mida ta on kuulnud.
Ülekuulatavalt küsitakse, mida hääl ütles hingamise päeval, ta vastab: "Ma ei saa hästi aru, mida see hääl ütles, ja ma ei saa neid korrata siin kuni ajani, mil ma olen oma kongi tagasi läinud."
Ülekuulatavalt küsitakse, mida hääl ütles tema kongis, kuhu ta on tagasi läinud, ta vastab: "See ütleb, et ma teile julgemalt vastaksin." Ja ütleb, et ta on palunud häältelt nõu ainult seal. Ütleb veel, et ta on rõõmuga nõus Jumala loaga neid siin avaldama, aga kuna see puudutab Prantsuse kuningat, siis ta ei saa luba ega ei taha ilma selleta ka kõnelda.
Ülekuulatavalt küsitakse, kas hääl keelab täit tõtt rääkida, ta vastab seepeale, et siin ta hästi aru ei saa.
Ülekuulatavalt küsitakse, mida hääl kõige viimaseks ütles, ta vastab, et ütles kõige kohta, mis ülekuulamisel toimub. Ülekuulatav vastab, et hääled on teda pühendanud nii mõnessegi asjasse; ta on nii mõneski punktis nõu saanud ja nii võib ta neilt küsida, milliseid võiks ta ilma loata edasi rääkida. Ja kui rääkida ilma loata, siis justkui hääled ei annaks tagatist, prantsuse keeles gàrant, ja kui juba Jumal ei luba, siis tema kardab midagi öelda, sest selleks on parem omada tagatist. Ülekuulatavalt küsitakse inglite häälte kohta, mis tema kongis on kõlanud, või kas pühak või pühakud või Jumal ise on seal kõnelnud. Vastab: need olid Püha Margareeta ja Püha Katariina. Nende kujud olid kroonitud imeilusate kroonidega, kroonid olid kõige rikkalikumad, kõige võluvamad. "Seda siin," lisab ta, "räägin ma Jumala loaga, aga kui see teis kahtlusi tekitab, siis saatke kedagi Poitiers´i, kus ma olen korra juba üle kuulatud."
Ülekuulatavalt küsitakse, et kust tema teadis, et need pühakud olid ja kas ta võib neid teiste hulgast eraldada. Tema vastab, et ta teadis hästi, et need olid pühakud ja suudab neid ka teiste hulgast eraldada. Küsimuse peale, kuidas on see võimalik, vastab, et tunneb pühakuid tervitamise viisist. Ütleb veel, et seitse aastat tagasi olid nad nõustunud teda juhtima. Ütleb veel, et tunneb neid pühakuid selle järgi, kuidas neid nimetatakse.
Ülekuulatavalt küsitakse, kas pühakutel on rüüd üll, vastab: "Ma ei saa teile rohkem ütelda, mul ei ole luba seda avaldada. Kui te mind ei usu, siis küsige Poitiers´st." Lisab, et nood ilmutused tulevad Prantsuse kuningriigile, mitte talle endale.
Nii küsitakse ka, kas pühakud on vanad või noored, vastab, et seda avaldada ei ole tal luba. Nii küsitakse ka, kas pühakud räägivad koos või teineteise järel, vastab: "Minul pole luba seda ütelda, sest on alati nõuandjate hulk ümber minu."
Küsitakse, kumb nendest esimesena nähtavale tuleb, vastab: "Seda nii hästi taibata ei ole, ei tea hästi, olen unustanud, ja kui mul oleks luba, siis räägiksin seda rõõmuga, see on ka Poitiers´s kirjas." Ütleb ka, et ta on Pühalt Miikaelilt turvet saanud.
Küsimusele, kumb enne nähtavale tuleb, vastab, et Püha Miikael tuleb esimesena nähtavale. Küsitakse, kui palju aega on möödunud, kui ta Püha Miikaeli häält viimast korda kuulis. Vastab: "Ma ei saa midagi ütelda Püha Miikaeli hääle kohta, mul oli temaga turvaline.
Küsitakse, missugune hääl tuli tema juurde kõigepealt, kui ta oli 13-aastane või selle ümber. Vastab: see oli Püha Miikael, keda ma omade silmadega nägin. See ei olnud ka ainult tema, ta ümber olid taeva inglid. Ta ei tulnud Jumala suunamise järele Prantsuse kuninga juurde.
Küsitakse, kas püha Miikael ja inglid ilmusid tema juurde kehalises vormis, vastab: "Nägin neid oma lihalike silmadega, nagu ma praegu teid näen ja kui nad minuni jõudsid, siis nutsid ja tahtnuksid, et mind ära viidaks."
Küsitakse, missugune kuju oli pühal Miikaelil. "Ma ei tohi seda teile vastata." /---/
Küsitakse, kas Katariinal ja Margareetal olid mingid märgid, mis näidanuksid, et nad on Jumala saadetud, kui nad teda kõnetasid. Vastab: "Olen teile juba piisavalt rääkinud, missugused olid Katariina ja Margareeta, uskuge mind või mitte."
Küsitakse, kas ta nüüd teab, mis on talle lubatud rääkida ja mis mitte, ütleb, et ta veel ei tea. Küsitakse, kuidas ta seda vahet teeb, vastab, et mõne punkti kohta on ta luba küsinud, teiste punktide kohta mitte. Ütleb veel, et Jumala luba eirates sünnib Prantsuse kuningriigile halba. Küsitakse, kas ta tõmbaks kunagi selga meeste kuue, kui tal oleks see käepärast, ta vastab et kuuest on vähe, see meeste kuub on väike asi inimeste maailmas ning ta ei võtaks meeste riideid, ei midagi sellesarnast ja Jumal ja inglid ei annaks talle seda nõu.
Küsimusele, kas ta korjaks üles mehe riided, kui need oleksid lubatud ja käepärast, vastab: "Kõik, mis tehtud, on Jumala kätes ja kui tuleks võtta midagi muud kui on võetud, siis teen seda, kui Jumal on nii ette näinud."
Küsitakse, kas on hea, kui meesterõivas on käepäraseks tehtud ja ta vastab, et kõik, mis Jumal on ette näinud on hea ja mõeldud üldiseks hüvanguks.
Küsitakse, kas ta antud juhtumil paneks selga meesterõivad juhul kui need oleksid hästi tehtud, vastab, et midagi sellist maailm ei vaja, mis poleks Jumala kavandatud.
Küsitakse, kas neil häältel, kes tulid, oli ka valgus ümber, vastab, et nad olid igast küljest valgusega ümbritsetud, mis vähenes.
Veel küsitakse, kas inglitel olid nende kroonid pea kohal, kui ta neid esmakordselt nägi, ta vastab: püha Jumalaema nimel, ma ei tea ja ise ma neid näinud pole.
Küsitakse, kas selles toas1 oli ka valgus, vastab: "Seal oli rohkem kui kolmsada sõdurit ja viiskümmend tõrvikut, lugemata spirituaalset valgust. Ma nägin harva ilmutusi ilma valguseta." Küsitakse, kuidas võis tema kuningas tema sõnu usaldada, vastab: "Tal olid head loetavad märgid, ja kirikul ka."
Küsimusele, milliseid ilmutusi tema kuningale rääkis, vastab: te ei saa veel neid sellest aastast. Lisab veel, et vaimulikud olid teda Chinoni ja Poitiers´ juures kolm nädalat kuulanud ja tema kuninga märkide üle juurelnud, neil oli voli teda uskuda või mitte uskuda.
Küsitakse, mida tegi ta Fierbois´ Püha Katariina kirikus, ta vastab, et kuulas kolm missat ühel päeval, sellepärast ta Chinoni linnas elaski. Samuti ütleb ta, et saatis kirja oma kuningale, kus ikka veel kinnitas, et tuleb linna, kus kuningat saab näha ja läbib 150 leeguat 5 päevaga, sest ta on oma kuningast kuulnud palju head. Selles kirjas tunnistas ta oma kuninga õigused kõrgemaks kõikidest teistest. Tema räägib ka ühest mõõgast, mis ta Vaucouleurs´i linna lähedalt leidis. Ütleb veel, et ta pani selle kas Tours´is või Chinonis altari taha ja kohe muutus see üleni punaseks.
Küsimusele, kus see mõõk täpselt oli, vastab: mõõk lamas punakal maapinnal, millel oli viis risti, oma silmaga ta ei näinud, kus mõõk oli ja seda ütlesid talle hääled. Kirikumehed olevat kirjutanud, et nad teavad, kus ühes kohas oli sama mõõk ja ka seda kahetsenud. See ei olnud mitte palju maapinna all, seal nad seda siis nägidki, aga see oli enam altari ees, mitte taga. Selle kohta öeldakse ka, et see oli sama mõõk, kirikumehed on seda purustanud ja siis värvus see punaseks ilma, et talle suudetukski häda teha ja üks Tours´i relvakaupmees ostis ta ära ja kirikumehed andsid mõõgatupe Johannale, sest neid mõõgatuppesid olid tourslased teinud kaks, ühe punaseks ja teise kuldseks. /---/
Küsitakse, kust ta leidis ülepääsutee, et Compiègne´i silda ületada. Vastab, et ta läks üle maantee oma hõimkonnaga, nende hulgas Jean de Luxembourgi sugulased ja jõudis, esiteks, burgundlaste paatide juurde ja teiseks, keset teed. Ja kui inglased teadsid Johanna ja ta kaaskonna teekonda juba ette ja taandudes võtsid laagris vangi, samal küljel, mida mööda pikardlased tulnud olid ja Compiègne asus keset jõekallast ja tänavale oli kaevatud kraav.
Ülekuulatavalt küsitakse, kas tema lipul oli maailm kujutatud ja kaks inglit, ta vastab, et mitut polnud, et üksainus oli.
Küsitakse, kas sinna oli maalitud Jumal maad varjutamas ja kaks inglit, vastab, et Katariina ja Margareeta lubasid ise võtta lipu ja seda julgelt kanda, sest see, mis lipu peal, kujutab Taeva kuningannat ja seda ei saa kuidagi teisiti võtta.
Küsitakse veel, kas neil olid kilbid ja mõõgad, vastus on, et mitte kunagi, aga nende kuningas andis oma vendadele mõõgad, neil oli asuurne kilp, millel kaks kuldliiliat ja mõõk nende keskel ja linn, mille kodanikud kandsid samu relvi, mis temagi kandis.
Küsitakse, kas tal endal on olnud hobune, saadik või kilbikandja, vastab, et kui ta ise oli ratsul, siis oli tal nagu saadik, prantsuse keeles ung demi coursier (käskjalg, kurjeer).
Temalt küsitakse, kas talle anti siis hobune, vastab, et kuningas ja senjöörid andsid oma varandusest talle niipalju kui vaja oli, ehkki mitte üle seitsme.
Küsimus on, et kas selles kuningriigis oli ta niisama rikas kui tema rüütlid, ja ta vastas, et niipalju kui ta oma kuningalt küsis, ta ka sai, häid relvi, häid rüütleid ja hõbedat, millega öömaja eest maksta.
Ülekuulatavalt küsitakse, kui palju tal varandust oli, tema vastab, et kümme kuni kaksteist tuhat, mis ei ole suur raha sõja pidamiseks ja tal oli rüütelvendi, kes seda täpselt teadsid, see oli kuninga raha.
Küsitakse, kas tema kuninga juures oli mingi märk, kui ta [Chinonis] sinna jõudis, vastus, et seal oli austus- ja usaldusväärseim headus ja võim.
Küsitakse, kas ei sooviks ta kõnelda ja näidata seda, mis märk oli Rochelle´i Katharinal. Ta ütleb, et kui ta tuli Chinoni kuningalossi sisse ja tal paluti ära arvata, kus seisab tulevane kuningas, ütles ta sellepärast õigesti, et ingel seisis tema ja troonipärija vahel.