Kes lasi tõde sedapidi paista?

Tegin täna avastuse. Filmis "Viimne reliikvia" küsib munk: "Kes lasi tõde jälle sedapidi paista?" Ja lambad kohe vastavad: "Mää! Mää! Mää!" "Mä" tähendab aga soome keeles mina. Vapustav avastus! Igal kevadel tekivad vanadesse mõisaparkidesse läbipaistvad, pooleldi lillad kannikeseõied. Hommikuti ajavad nad ennast väga kiiresti sirgu, aga õhtul, kui lõhnav päev on läbi saanud, siis langetavad nad nii lehed kui õied. See on aasta-aastalt nii ja lõppu
pole näha. Nad õitsevad ka vanade rõskete müüride juures, kuigi seal mitte just eriti agaralt.
Suuname oma pilgu neile lilledele ja läheme seeläbi kaugele ajalukku.
Karl Suur valitses ära oma valitsemise ja tekkis uus kirjatüüp: gooti minuskel. Nüüd tekkis ka uus abreviatuur «vgo» (virgo = neitsi), milles v esimene vars langetas oma lehte nagu sõnajalg või seesama kannike. Eks sai siis just see langev leht neitsilikkuse sümboliks, tähendas «virgo» ja ka kujutas seda.
Ent abreviatuure oli tarvis apteekides ja arstiteaduslikes käsikirjades, aga ka munkade jaoks, kes raamatuid ümber kirjutasid. Astus haige bürgermeister luuvalust longates apteeki, siis oli tal tingimata tarvis, et apteeker võtab tema jaoks rohtu müstilise nimega pudelist, aga mitte mingi argise sildi «MESI» tagant.
Oli ehk tulija kõrgeauline neitsi, siis oli temalgi hea teada, et kusagil on toos või karp pealdise ja abreviatuuriga «vgo». Ei võinud ju kõrgeauline neitsi teada, et 20. sajandil muutub seesama lühend vgo kehtivaks hoopis rahvusvahelises tsiviillennunduses! Vaat siis, kuhu need lühendid ka välja jõuavad!
«V» seal abreviatuuris oli ühe murtud varrega nagu murtud roos. Nii tekkis gooti tähest uus kristlik sümbol – murtud roos tähendas neitsit. Varrelt nopitud roos esines ka kuningas Arthuri loos ja seostus seal põlvitamisega daami ees (selle loo põhitüvi ilmub esmakordselt aastal 1131, Geoffrey of Monmouthi «Historia
Regum Britanniae’sse»):
«Nii juhtus, et kui tüdruk vaatas aknast välja, avanes talle imeline pilt. Üks võõras rüütel põlvitas purskkaevu juures ja pesi oma nägu. Siis nägi tüdruk sedagi, et päike paistis läbi pärnapuu lehtede ja valgustas seda rüütlit. Ta tajus, et rüütli juuksed ja habe olid täiesti punased – täpipealt hommikuse koidu värvi. Oli aga selgesti näha, et rüütli otsaesine, kael ja rind olid valget värvi.
Tüdruk ei uskunud oma silmi, täiesti hämmastunult vaatas ta alla, nagu oleks kõik toimuv unenägu. Ei saanud ta aru sellestki, kas too kuju seal oli mees lihast ja verest või kõigest vaim.
Siis aga, pisutki hämmastusest toibudes, tõmbus ta pehmelt aknalaua juurest tagasi ja jooksis kergejalgselt treppidest alla. Ta suundus õitsvasse aeda tornijalamil, ta läks pärnapuude ja roosipõõsaste ja marmorpurskkaevu juurde, kus ta oli näinud rüütlit põlvitamas.»
Seal võisid kasvada mirt, kannike, asalea, võib-olla isegi kameelia. Taevas võis olla sügavsinine, tüdruku lossi balustraadid ja galeriid võisid jätta suuri musti varje. Nostalgia keskaja ja üldse ajaloo vastu on ju lõpuks ohtlik asi: sa võid jääda eluvõõraks unistajaks; keegi sinust enam ei hooli. Kuid vaatame, kuidas jõuab sellelaadne idüll Eestimaale, vähemasti aastasse 1342:
«See üksik õitsev talu vaikiva laane keskel pidi iga rändaja imestust äratama nagu üksik särav täht pilvisel ööl; see vaade pidi meelt rahuga täitma ja viibimisele meelitama.
Poolteadmatult, nagu kuutõbine, tuli Emiilia rohtaia värava ees sadulast maha, sidus hobuse värava külge kinni ja sammus aeda. Ta kõndis mööda liivast jalgteed edasi, peatus ümmarguse lillepeenra juures, hakkas osavat lillede kokkuseadet imetlema,
murdis enesele roosiõie...
Aga nüüd ehmatas ta:
«Mis ma teen? Ma olen võõras siin aias ja rikun võõrast vara!»
/---/ Keegi meesterahvas istus seal punutud pingil laua ääres, toetas kõrget otsaesist peopesasse ja luges raamatut, mis ta ees lahti seisis.
Emiilia kerge karjatuse peale tõstis meesterahvas pead ja kaks lahket, mõtterikast silma vaatasid tulijale vastu.
«Lossipreili!» — «Jaanus!»» [Eduard Bornhöhe «Tasuja»].
Pole kahtlust, et 14. sajandi alguseks olid Eestimaalegi jõudnud peened kombed ühes selle tunnete- ja mõtetegammaga, mis kõige selle juurde käib. Siiski, hoolimata sellest, et kusagil leidus tõeliselt peeneid kombeid, kirjutas Hermannus Wartberge oma «Chronicon Livoniaes» (kirjutatud pärast 1378. aastat ja ordumeistri kaplani
poolt):
«Aastal 1343... langesid Tallinna piiskopkonna vastristitud ära usust; nad surmasid oma isandad ja kõik sakslased koos väikeste lastega, lõid lapsi vastu kive, heitsid neid tulle ja vette ja tegid asju, mida häbi rääkida, nimelt lõikasid naised mõõkadega lõhki ja pistsid piikidega nende kehast väljalangevad lapsed läbi.»
Niisiis purustati need mõtterikkad silmad; miks ja kuidas see käis, selle kohta püüdis anda tõetruud pilti Uku Masing. Erudiit pakkus kõige fantastilisemaid versioone niihästi nende tapmiste kui ka Paides hukatud nelja eestlaste kuninga kohta. Masingu tõlgenduses saab üks neist langenud sõjapealikeist omale vaata et
oletusliku nimegi – Helmoldus de Zaghe.
«Vaskuks ja vikaaria Lohult», omapärane, kütkestav ja ajaloolaste poolt palju kritiseeritud teos on õieti omamoodi Masingu loomingu vääriskiviks. Sallimatus oli Masingu karakteri pärisosa, eriti sallimatus Liivi ordu vastu ja indogermaanide paikapanemine. See tuleb ka «Vaskukse»-loost välja, et XIV aastasaja hakatusel tekkiv
Harju-Viru vasallriik oli Masingu meelest omamoodi halastuse- ja õigluseriik, kus valitsesid needsamad Tasujad. Vaskuks ongi selle riigi sümbol, toosama vaskuks, mida keegi Tallinna kodanik 1348. aastal kiivalt endale hoiab, aga mis ometi peaks kuuluma «vanale heale», orduga läbirääkimistes kadunud Helmoldus de Zaghele. Kas
sedalaadi läbirääkimised toimusid ja kas nimetatud Zaghe tõesti tegutses ka Novgorodi suunas, et Jüriöö ülestõusule idapoolset toetust leida (nagu Masing väidab), on muidugi vaidlemise objektiks.
Igal juhul tuleks Masingut võtta väga tõsiselt minu arust, sest oma teoses «Jüriöö» [1980 lk 73-74] kordas nende aastate suurim tundja Sulev Vahtre Masingu õhikontseptsiooni – Harju-Viru vasallkonnas toimunud poliitilist puhastust ja sellele eelnevat peaaegu sõna-sõnalt.
Ajaloolased on 1343. aasta kohta oma lõppsõna öelnud ja vaevalt enam kusagilt uusi ürikuid lagedale tuleb. Jüriöö-ürikud ei ole ju ometi mõni Kristjan Jaak Petersoni luuletus, mida Riia Jakobi kiriku kella alt leida saaks. Käesoleval kirjatööl aga on oma mõte sees: analüüsida ikkagi seda naiste ja laste tapmist eestlaste poolt,
mida kirjeldas Wartberge. Kas see toimus ja miks toimus? Uku Masing, «Vaskuks ja vikaaria Lohult»: «Harjakad olevat sakste lapsi rabanud vastu kaljusid [Ps 137,9], lõhestanud rasedaid mõõgaga [Aa 1,13]...» Siin on kuulus teoloog nõnda aru saanud,
et kui kroonik Wartberge pani tegelikud ajaloosündmused rööpseks pühakirjatsitaatidega, siis ei pruukinud tegelikkus ise hoopis selline olla; et ordumees Wartberge oli «ajaloovõltsija ja kurjategija».
Tõepoolest, Iisraeli rahva Paabeli-nutulaulus leiduvad niisugused sõnad: «Väga õnnis on see, kes su noored lapsed kätte võtab ja vastu kaljut rabab.» Nõnda nuhtlesid Issanda saadikud edomiite, kes hõivasid Juuda riigi ala juutide Paabeli vangipõlve ajal.
Teine jälkus, rasedate naiste katkiraiumine on Piiblis samuti kirjas, nimelt Aamose raamatus. Vihjates, et õudsed kohad on võetud Vanast Testamendist, näikse vanatestamentlane Masing otsekui ette vabastavat eesti hõime sellest jubedast veretööst. On ka avaldatud arvamust, et eestlased ei tunginud sugugi nii kiiresti
ja otsejoones kallale Padise kloostrile, mille vastu neil oli siiski teatud respekt. Asi on selles, et tapetud munkade arvus on suuri kahtlusi: Wartberge meelest oli neid 28, kusjuures Oliva (Poolas) tsistertslaste kloostrikroonika saab neid ainult 18. Kas aga need arvulised lahknevused panevad kahtluse alla kloostrile kallale tungimise fakti, on küsitav, sest kedagi ju ikkagi tõenäoliselt tapeti.
Masing leidis, et mungad tappis ordu ja ajas selle veretöö hiljem eestlaste kaela.
Kas ei võinud ka siis jälkused niisama laest võetud olla?
Hoopis tõsisem on eraklakabelite hävitamise küsimus, kus Jüriöö ülestõusu ajal võis otsa saada ka nunnasid. Keskaegsed nunnad olid täpselt sama hoolitsetud kui iga teine naine sel ajal. Kristuse pruudina pead sa ju enda eest hoolt kandma nii seest kui väljast.
Keskaegseid nunnakloostreid, nagu keskaega tervikunagi, tuleb käsitleda ülimalt esteetilise objektina. Valge skapulaar oli nunna seljas nii valge kui vähegi võis. Ja Liivimaa nunnadekooslus oli juba sel ajal väga rohkearvuline. 13. sajandi lõppkümnendiks oli Tallinn ja selle ümbruskond pühade õdede toimetamisest tulvil. Nunnavärava ligidal asus naistsistertslaste Püha Miikaeli klooster koos Püha Ventseli kirikuga. Naistsistertslased olid harilikult vanatüdrukuteks või leskedeks jäänud aadlidaamid, nende ordu kuulus kerjusordude jurisdiktsiooni alla.
Need tsistertslased olid maid soetanud Kalamaja kanti nn Nunnakoplisse, mis Rein Zobeli arvates võis ulatuda kaasaegse Patarei vangla piirkonda. Arvatavasti olid Eestisse selleks ajaks jõudnud ka begiinid ja naisaugustiinlased, mis tegi siinset nunnadeseltskonda kenasti kirjumaks.
Mõni päev pärast Jüriöö ülestõusu algust jõudsid harjulased kümne tuhande mehega Tallinna alla ja piirasid selle ümber. Loomulikult pidi nende kätte langema ka Nunnakoppel. Wartberge andis teateid eestlaste metsikustest, mis linna all korda saadeti ja need teated põhinesid suulisel informatsioonil («nagu öeldi», «nagu räägitakse»). Loomulikult võis nunnade eest mõnel pool ka lunaraha saada ja üleüldse tekib seesuguse suure sõja ajal igasuguseid inimsuhteid.
(Näiteks selliseid. Siim on kloostri taga, kus teda peatab õde Ursula: «Gabriel läks Tallinna ja ootab sind Brookusmäel!» Siim küsib temalt üllatunult: «Mis sa siin kloostris elad?» Õde Ursula on häbelik: «Vanemad panid, pattude pärast!» – «Mis... patud need olid?» Õde Ursula ei jäta ütlemata: «Kallista mind natuke, siis näed!»).
«Viimse reliikvia» eesti mässajad olid üsna sõbralikud ja galantsed inimesed võrreldes nende lapsi peksvate Jüriöö-koletistega.
Liivi sõja perioodist jutustav «Viimne reliikvia» kehastab omamoodi näidisajalugu ja see näidisajalugu on nagu mahe suvine tuuleõhk pärisajaloo kiskjalike poolmädand kondiklibu-sõrmede vahel. Sellepärast peaks siinkohal veidi juttu tegema «Viimse
reliikvia» kui näidisajaloo sügavatest sümbolitest, taustadest ja tallermaadest.
Agnes: «Ei, tõsiselt, kes te olete?» Gabriel: «Mis te ise arvate?» – Agnes: «Rändrüütel? Näitleja? Või ikkagi mässaja?» – Gabriel:
«Olen see, kelleks te mind peate. Ma pole täna see, kes ma olin eile. Ka teie pole homme enam see, kes te olete täna.»
Filmikriitik Lauri Kärk pidas seda Gabrieli mõttekäiku hamletlikuks. Shakespeare’i suurteoses sellesarnaseid fraase küll ei ole, kuid tragöödia vaimuga lähevad need sõnad hästi kokku. Tegelikult on lause tagant näha, et vürst Gabriel on oma aja kohta üsna haritud ning muuhulgas tutvunud äraleierdatud ladina sententsidega.
«Non sum qualis eram» (ma pole nagu olin [eile]) märkis igavest muutumist.
Õde Ursula: «Lähme! Siit kabelist viib maa-alune käik Tallinna Brookusmäele. Ma palvetan teie eest! Igaks juhuks hoian pöialt ka!» – Gabriel: «Hästi. Aga veel parem, kui saaksite Siimule edasi öelda, et ootan teda Tallinnas!»
Loomulikult küsinuks keskaja inimene siin suurisilmi: palvetamisest aitab ju täiesti, mistarvis veel pöialt hoida? Pöidlahoidmise komme iseenesest on aga väga vana. Inimene tegi juba mitu sajandit tagasi järelduse, et pöidlata (lad pollex) poleks üldse inimtsivilisatsiooni. Ilma selle tarvilise ihuliikmeta ei suudaks inimene kasutada ühtegi tööriista. Sellest johtub nähtavasti lõppkokkuvõttes
ka tõsiasi, et pöidla abil otsustasid Rooma keisrid ühes Vesta neitsidega gladiaatorite elude üle areenil (filmis «Gladiaator» Colosseumis). Rooma traditsioonis tähendas pollicem vertere (pöidla langetamine alla, südame suunas) soovitust haavatud gladiaatorile elu mitte kinkida. Žestil pollicem premere (pöial tõstetakse koos nimetissõrmega ja hoitakse neid koos) oli positiivne tähendus ja
sellele järgnes haavatu säästmine. Lõpuks oli veel kolmaski liigutus, pollicem compresso («surun pöidla kokku») – selle puhul hoiti pöialt lihtsalt peopesas erilise poolehoiu märgiks ja sellest ongi arenenud kaasaegne pöidlahoidmistava. Olgu siinkohal ka lisatud, et vana roomlase jaoks olid pöial ja lubadus (pollice! – lad «luba!») peaaegu sünonüümid. Kõik need žestid on nii iidsed ja üldtuntud, et on põhjust arvata, et midagi selletaolist tunti ka Jüriöö ülestõusu päevil.
Sõnad «liisk on langenud» kõlavad ju tuttavatena igas kontekstis.
Eesti ajaloost on samuti võtta näide, kui tahame iseloomustada liisuvõtmise tähtsust. 1223. aastal otsustasid ugalased liisuheitmise läbi preester Hartwigi saatuse. Et preester oli sama rammus kui härg, pandi ta härja selga, viidi linnast välja ja otsustati liisu läbi, kas peab surema tema või härg. Selleks pidi too elajas üle maha pandud mõõga astuma; tema õnnetuseks ei teinud ta seda
«elujalaga» ja nii ohverdatigi härg, mitte preester.
«Viimse reliikvia» kui kunstisaavutuse ja orduaja lõppemise kujutaja kohta võiks võrdlemiseks veel palju sümboleid tuua, kuid jäägu see pealegi teiseks korraks. Igatahes võib lõppkokkuvõtteks ütelda, et meie esivanemad on ammu kadunud ja keegi
pole surunud neid käsi, mis hävitasid Jüriöö võitlejad ning raiusid juurelt maha nende tammesalud. Nende unistused on varjudeks pudenenud, kuid nende hõbe? Mis on saanud meie vaprate vanemate hõbedast?
Elu on muutlik ja heitlik; kes teab, kuhu on rännanud see väärtuslik metall, mis kunagi tõelise kuningaväärtusena meie vanemate käes oli. Vahest on säilmed sellest jõudnud pärast pikki eksirännakuid NY börsile või lebavad suurtesse kangidesse sulatatuna USA riigireservis?
Vanemate vaprus ja eneseohverdus hoidsid kaugete aegade tarvis tallel uute põlvkondade seemne.