Mälestused

Pole möödunud kuigi palju aega sellest päevast, mil me puu otsast alla tulime ja tagajäsemetel kõndima õppisime, esihammaste vahel aga suurt kaigast hoidsime, mis tegi meie elu hõlpsamaks ja rõõmsamaks. Me vaatasime maailma teiselt tasapinnalt, nähes seda paralleelselt silmapiiri, ehk nagu me siis ütlesime – ulkuga. Me hakkasime armastama naisi, nägime juuri, lehti, tüvesid enda ümber, lõkke juures kodustasime koera, kes ilma meieta oleks jäänud üksikuks ja kurvaks. Me ei ulgunud mitte kuu, vaid tähtede poole.
Kümme tuhat aastat tagasi oli kliima tunduvalt soojenenud. Aasta keskmine temperatuur oli küllap isegi kõrgem kui nüüdisajal. Sood tekkisid endiselt, turbakihil seadsid ennast sisse üsna tänapäevaste moodi kailud, paiselehed, kummelid ja karuohakad. Taimede muundumiste tsüklid on tuhandete aastate pikkused, aga inimmälu ja tema mõtte jõud kestavad kauem.
Metsades levis valitseva puuliigina mänd, kuid esinema hakkas ka leppa, jalakat ja pärna. Tasapisi tuli sealt kusagilt eestlaste tulevane püha puu – tamm. Loomastik muutus liigirikkamaks, lisandus lehtmetsadele iseloomulikke liike, nendeks olid ürgveis ja hirv, senisest sagedamini võis kohata metssiga.
Taandunud Antsülusjärv ei tekitanud tänapäevale iseloomulikke kõrgsoid, vaid need olid madalad siirdealad, mis tekkisid. Nii mõnessegi tammekoorde lõikus siis üksiku jahimehe kiviväits, noortest mändidest ja vanadest kaskedest eraldusid samblatordid, mis videvikus, kui ööbik lõpetab laksutamise, paistsid metsavaimu endana. Puud olid praegusest madalamad, aga vetepeeglid, millest nad peegeldusid, puhtamad.
Nõnda siis – kihistus: Kunda kultuur, aeg, varamesoliitikum; käsitööndusolukord – keraamikaaeelne kiviaeg; külatüüp – sesoonne küla. Oli 8000 aastat enne meie aega. Arvatakse, et toonane hooajaline küla oli meile tuntud hajaküla analoog. Seda küll, et inimesed pidid koonduma lõkkeaseme lähistele, kuid kollektiivis tekkivad vastuolud, tõrjumised ja taas-ühteliitmised tekitasid erinevaid seltskondi. Külanimetus „sesoonne“ tähendas eelkõige seda, et hilissügisel tuulisteks ja jahedateks muutunud rannaäärsed asulakohad jäeti talve saabudes hoopis maha, et minna võimsate tammikute ja männikute rüppe.
Maailmasõõr oli ümmargune, aga rituaalne ilmapuu oli läbilõikav kvadraat selles ümaras maailmas. Lõkkeaseme-kujulisus oli maailma sünonüümiks ja laps või loom, kes läks küla kaitsvast piirist välja jalutama, tegi tavaliselt kaare ümber asula. See oli seesama ümara vormi armastus, mida Pritannike elanikud, kes hilisneoliitikumis asusid välja töötama oma Stonehenge-kontseptsiooni, nimetasid henge. Henge oli tsirkulaarne maamärkide rida, mille vahelt oli võimalik sooritada taevavaatluseid peamiste tähtede alusel ja jälgida pööripäevahommikuti päikese triumfaalset esiletõusu.
Domineerisid patriarhaalsed suurpered, kütiti tundrataolises metsas, kalastati siseveekogudel, kuid mitte just väga merel, söödi juuri ja mugulaid. Soome keeleteadlase professor Erkki Itkoneni järgi ei olnud Uurali algkeel veel lagunenud, aga olid olemas sõnad nagu ked[i] (käsi, nt mordva ked), selän / silim (susi, röövloom), pähke (maitsev sarapuupähkel), ema või emä, etä (eespoole), järwä (järv või laugas), jo (vrd eesti „iga“ või sm. „jota“ / „joka“), juma (esialgu tähenduses taevas, hiljem jumal), kalke (naiste peaehe), käme või käma (jalanõu, hiljem tulenevad sellest „käimad“), käske (sõnad, mida hõimujuht ütles, enne kui kogu seltskond jahile läks), kenä või kevä (kevad), kusa (metskirss, kuslapuu), majajas (kobras), mrt (mees; sellest tulenevad hilisemad mort = mardus, aga ka osa komide omanimetus ´merja´ = inimene), jalka, jeko-jakt-jekti (see tähendab „tantsima“, hiljem tuleneb sellest sõna ´jenka´), jer[z] (tige, see sõna on elanud läbi muundevormi ´jõõras´), kala, kaks (kakta; üldse kõik numbrid), kanz (haarata), kauka (pikk maa), ke (kes?), koje (koidik), kojua / koivu (kõiv, kask), kura (vanduda, kurje jõude appi kutsuda), kule- (kuulda), karne (kaaren), lakka (katus), lampe / lammi (soo), leuda (leida), leme (lihavedelik), lone („luua käskude järgi“, seda sõna säilitab muinaseesti linnusenimi Loone), lume, luwe (lõuna või ida), lippe (liblikas), maje (maa), metsä (maa-ala kusagil, millest parasjagu räägitakse, aga kus ei olda), mete (mesi), mini / minä (abiellumisealine neitsi), mone („väga palju“, vastandina hilisemale sõnale „mõni“), mu („mõni teine“), mura (laulma, nagu näha, ei olnud viis-kuus tuhat aastat tagasi laulmisel ja müramisel suurt vahet), moske / mõske (pesema, suur linn – Mõskva – on saanud sellest oma nime, et temast läbi voolav vesi algküla pesi), maires / muires (suue, eriti mesipuu väljaulatuv lennuava – pole võimatu, et sellest algtüvest on alguse saanud nii „mõis“ kui „müür“), naje (naine, vogulitel tähendas ka tulejumalannat ja päikest), nojta (nõid), nepel /neplz (jõust puudu), nole (nool), sälä (lõikama), sidä (süda), siivo (korralik, siivas, kaine), soie / soita (hääl, häälitseda, ka: äne), sorwa (sarv), surwe (metsik loom), suwe (suu), säre (oja), šinere (hiiri / hiir), too, teke-, ulke / ulku (silmapiir), wajne (s.o hing, hingeõhk, näit ostjaki uind, kildin-lapi vujňe; tööhing – vaimo on sellest sõnast), arwo (hind), ahtje (isa; näit lapi ahttje) ja veel väga paljud analoogilised väljendid.