Tänase päeva olen veetnud mööda Lasnamäe igivanu tuttavaid paiku kõndimas ja kohaliku arsti juures rutiinses kontrollis. Sellel proovimisel selgus uuesti mu tavaliselt küllaltki kõrge töövõime. Nagu kosmonaudil.
Vaadates aknast halli ent sümpaatset talvehämarikku (pildil) meenusid meie poisilikud fantaasiad novembrikuust 1982. Muidugi Lasnamäel, kus tol ajal oli protsentuaalselt vähem venelasi kui praegu. Tulime Kaleviga koolist koju. Kalev oli teinud suuremõõtmelisest hallist kustukummist nimega "LENINGRAD" templi, uuristanud sinna sisse pealuu ja kondid. Minu juures oli pudelike templivärvi. Kõndisime minu poole uut pitsatit proovima. Raadiost teatati, et Jordaanias olid kinni võetud (võimalik, et Iisraeli palvel) kaks palestiinlast: Selim Hatum ja Faris Hatum. Nende pihta oli oma korteriaknast pommi visanud proua Schulze. Mööda! Kolonel Selim Hatum oli palestiinlane, kes oli seotud inimestega, kes olid seotud kuninga-vastase vandenõuga Süüria armees (hüpoteetiliselt). Kuid Faris Hatum olla olnud majakõrgune palestiinlane, vähemalt ütles nii Kaido või keegi muu.
Resümeerin: me hakkasime pitsativärvi proovimise asemel joonistama Selim Hatumit ja Faris Hatumit. "Faris" - nimi peaks viitama pärslasele või pärsialikule. Kalev joonistas pika ja peenikese Farise, mina lühikese ja paksu Selimi. Mis ajad need olid? Need olid laste naljad, poisikeste süütu lapselik huumor. Oma teada me polnud mingid jõnglased, olime justkui nagu täitsamehed, püüdsime karjääris autot ehitada ja kogusime üsna haruldasi marke. Need olid õnnelikud kujunemise päevad. Kus me ka ei käiks, milliseid katsumusi justkui ei koguks, ikka heidab elulaine meid tagasi neisse kohtadesse nagu puruvanakesi (infusoore) ranna oksarisu juurde.
Fotol: "Oma korter, see oleks vast unistus..." Vaade Lasnamäe majadele Medicumi aknast süngel, ent siiski lootusrikkal jaanuaripäeval, ühes raamatuga "Pätu põnev päev".
No comments:
Post a Comment