Loen Veniamin Kaverini „Kahte kaptenit“ ja mulle kerkib meelde omaenese kauge noorus – aeg, mil kõik puud olid sügiseti veel punasemad kui praegu, meri veel sinisem kui praegu. Just nii nagu siin raamatus, oli ka minu lapsepõlv:
„Ma kuulan Sanjat – ja meie poolununenud noorus kerkib mu ette nagu kinos, kui kellegi hääl kiirustamata räägib oma asjast, ekraanil aga liiguvad pilved ja piki avarat lagendikku kulgeb jõe udune pael. On hommik. Ja noorus tundub mulle udusena, õnnelikuna.
Kõhnuke mustapeane kommunistlik noor tutikesega pealael mõistab neljandas koolis kohut Jevgeni Onegini üle. Liuväljal ütleb ta mulle esmakordselt, et lennukooli läheb.“
Aga eks see oli ju meie ajal umbes samamoodi. Olid kartongpapist tehtud päevikud, oktoobrilaste märgid, millelt värv maha koorus, näts, mis kohe suus ära sulas. Aga eks vaatame veelgi enam tagasi, 1940. aastate raudse nooruse maile. Raudne noorus tuli terastiibadel, ta külvas kõik kolhoosipõllud täis, ta tõmbas lõõtsmoonikut, ta heitis soldati kantud kirsalätud adrakurgede juurde ja haaras adrakurgedest kinni. Wimberg on raudse nooruse asjatundja, tema on selle perioodi luulet kõige enam uurinud. Raudne noorus kuulus Järvesuu poiste brigaadi ja laulis, küll juba kuuekümnendate alguses, mõneti vanemaks saades, seda laulu:
„Tal meeldib päike kesk kõrguvat taevast
Ja lumivalgete pilvede ränd
Tal meeldib tormata vette ja naerdes
Seal lasta lainetel rünnata end
Kaks, kolm, neli! Möödus lõbusalt meil aeg
Ja õhtul lausa, lausa suures õnnes selge, helge suvetunne
Ei jäänud sammugi maha, oh ei!“
No comments:
Post a Comment