1. Et Jumal ei ole kolmainus ja üks, kuivõrd kolmainsus ei saa olla lihtsate liidetavate summa. Kus on tõesti mitmus, seal on vajalik liitmine ja kokkupanek. Näiteks kivihunnikus. (Siger Brabantist).
2. Et Jumal ei saaks luua endale sarnast. Ta suudab luua miski jõu, mis temast sõltub, mis Jumalas luuakse, ei ole signum perfectionis.(Siger).
3. Et Jumal ei suuda tunda rohkemat kui iseennast.
4. Et miski pole igavene lõpus, kui ta pole olnud igavene alguses.
5. Et esimesed eraldi igavesed olid algliigutajad.
6. Et kõik taevakehad pöörduvad 36 000 aasta järel sinnasamasse tagasi, kust nad alustasid ringkäiku.
7. Et intellekt ei ole kehavorm ega sõiduoskus ega ka inimese olemuslik täius.
8. Et intellekt, kui vaid tahab, segab keha, kui palju tahab, nii palju segab.
9. Et pole kunagi olemas esimest inimest ega ka viimast, on olnud vaid liikumine inimeselt inimesele.
10. Kuna inimeste põlvkond on ring, siis ka inimese vorm pöördub tagasi algusse.
11. Et inimene on inimene tänu hingele, mis on mõistuspärane.
12. Et Sokrates on mõistetav igavikus, kui ta anda igavikule, on seal ka liik ja laad.
13. Nagu väljaspool tundeid ja mõistust ei ole miskit inimesel, ei ole ka maailmal seda.
14. Kui inimesel üteldakse palju mõistmist olevat, siis taevad liiguvad, elavad, saavad aru läbi ühise liigutaja, mis ei ole substants.
15. Et inimene kogeb pärast surma kõike head.
16. Kui usu eest hoolt ei kanna, muutub see ekslikuks, mis on usu enda vastu. (Autor teadmata.)
17. Et kõik hinged, mis samal arvul tagasi pöörduvad, samapalju neid ka üles tõuseb.
18. Kui filosoof tulevikus ülestõusmisest aru ei saa, siis polegi see mõistusega tunnetatav. Viga, sest see on tunnetatav mõistusega, kuid Kristuse läbi.
19. Et eraldi hing puhastustules ei kannata.
20. Et loomulik seadus keelab mõistust hingega kokku segada, sest mõistus ei luba paljut.
21. Et miski ei juhtu juhuslikult, juhtub kõik paratamatult, mis kõike järgmine kord ka ei juhtuks, juhtub paratamatult, ei saa juhtuda midagi täitsa ajutist, vaid kestvat koos kõigi eelduste ja tagajärgedega. Viga, sest millel on põhjus, sellel on ka juhus, ütleb Boethius.
22. Et õnn, mis ei ole Jumalast, on järsk.
23. Et Jumal teeb õnnelikuks ühe ja mitte teise, on juhuse asi. (Siger)
24. Et mitte kõik teadmised ei ole vajalikud, tarkusedistsipliinid, mis ei ole vajalikud, ei ole ka inimesele mõistetavad.
25. Et Jumal ei anna igavesse rikutud ja muutuvaid asju. (Siger)
26. Et esimene põhjus ei suuda anda midagi endaga võrdset ega oma võimet nõrgeneda.
27. Et Jumal ei saa teha paljusid hingi korraga.
28. Et Jumal ei saaks mõistuseid rohkem luua kui ta neid juba loonud on.
29. Et Jumal on lõputu kestvuselt, mitte aktsioonilt, mis ka ei ole lõputu, umbes nagu lõplikud kehad, kui nad viimselt olemas oleksid.
30. Et ülimad mõistused loovad ratsionaalseid hingi taeva liikumisteta, viimased loovad elavaid ja tundvaid taeva liikumise sees – mediantes.
31. Et inimese intellekt on igavene ja eksisteerib iseenda põhjusega, see pole mateeria, vaid võime käigus.
32. Et mõistus on üks kõikide jaoks, ta ei eralda kehasid, vaid on sama kõigile.
33. Et krambid ja visioonid ei ole tehtud ega loomusest.
34. Et esimene põhjus ei suuda mitmeid maailmu luua.
35. Et ilma tegutsemiseta, olgu inimese, ta isa kohta ei saa inimest eristada Jumalast.
36. Et me võime sureliku elu jooksul olemusi tunnetada.
37. Et kui midagi ei märgata, midagi ei usuta, siis midagi ei saa deklareerida.
38. Et Jumal poleks suutnud algmateeriast luua keskmisi taevaaluseid ilmu. (Siger).
39. Et vana tahte abil ei saa eelnevat järgnevaks ümber ehitada. (Osalt Aristoteles)
40. Kes seisuselt vilets, ei filosofeeri.
41. Et Sokratese mõistus ei olnud patune.
42. Et esimese põhjusega (prima causa) ei saa määrata järgnevust tulevikus, esiteks, kuna järgnevus pole üksikasi; teiseks, kuna tuleviku järgnevus on particularia (ainulaadselt seisev asi), kuna Jumal ei suuda ära tunda ainulaadselt seisvaid asju. Kui meelt ei ole, siis ei ole võimalik ära tunda vahet Sokratese & Platoni vahel, põhjuse ja põhjustatu vahel; jumalik eelteadvustus on teadvustatute olemasolu esmane tingimus, jumalik tarkus on Jumala tarkuse alluvate eeltingimus.
43. Et esmane mateeria ei ole suutlik ilma keskmisi ja teisi taevaaluseid asju jagamata, sest midagi ei transmuteeru ilma transmuteeruja ja transmuteeruvateta.
44. Et üks vahendaja ei ole võimeline mitmuslikeks efektideks.
45. Et esimene algus ei saa igavesust põhjustada, sest igavik säilitab ta.
46. Et esimene põhjus ei suudaks midagi tunnetavat luua ex agente, ega ka ex agente ei ole ka tunnetatavaid asju ilma mateeriata.
47. Et olevad alluvad esimesele põhjusele ja on sellest põhjustatud, ei saa olla muid tegutsejaid Üldises. Viga, sest olevate järjekord on esimeset põhjusest eraldi, olemasolevad on alamad.
48. Et Jumal midagi uut ei tee, ei moodusta ta ka midagi uut.
49. Jumal ei liiguta taevaid järgepidi, sest siis jääks järele tühi ruum.
50. Et Jumal ei suuda liikuvat teisiti liigutada, siis peaks tal olema teistsugune (eraldi) tahe.
51. Et Jumal on igavene tegemises ja liikumises, siis ka olemuses. Teisiti teist kavandades, erinev eelnevast.
52. Kes endast asju välja määrab nagu Jumal, tegutseb kas alati või mõnikord igaveselt.
53. Et Jumal peab paratamatult tegutsema, lõpetab ta vahetult kõik ise. Viga, kui ühelt poolt eeldab kaastegijaid, mis võtab ära vabaduse, teisalt aga võimaluse teisiti teha. (Siger).
54. Et esimene liigutaja ei saa vahetult luua üldisust, mil oleks uue efektid. See viib uuesti välja vahetutele põhjustele, mis võivad kaasa tuua ka midagi muud.
55. Et algprintsiip ei suuda ise läbi mateeria teostada seda, mis on nii erinev ja on agendi ja teo vahel.
56. Et Jumal ei suuda vahetult kestvusi ära tunda ega ka teisi üksikuid põhjuseid, mis talle lähedased.
57. Et ülejäänud põhjused tegutsevad vaikuses, on vaja Jumalat liikuvana kujutada.
Eraldi mõistused
58. Et Jumal on vajalik põhjus esimesele intellektile, mis annab toimet samal ajal kui kestvust. (Siger).
59. Et Jumal on vajalik põhjus ülimate kehade liikumisele, osadele ja nende kombinatsioonidele tähtedes.
60. Et kõik efektid on sündinud tänu esimesele põhjusele, ei ole küllaldane kui järgmiste põhjused ei ole välditavad. Viga, kuna Jumal ei suuda välja töötada vajalikke efekte ilma hilisemate tagajärgedeta.
61. Et Jumal võib luua, anda ruumi / laiendada vastuoluliselt mis on ubi´s (mitteüldises kohas) eraldi.
62. Et Jumal on nii absoluutne võime, et ta üksnes ei suuda midagi eimillestki teha, vaid viib seda liikumist ka lõpuni.
63. Jumal ei loo teiseseid põhjuseid ilma eelneva-järgneva põhjuseta. (Siger).
64. Et vahetut põhjust ei saa anda ühtse paljuna.
65. Et Jumal ei puista hingetarkust unes ega taeva kaudu.
66. Et esimesi liigutajaid on palju.
67. Et esimene liigutaja ise ei liigu, ei liigu ka see, mida ta vahetult tõukab, nõnda et sama liikuja liikumatus on liikumine iseendast (iseenda jaoks).
68. Et liikuv jõud on olemasolu, tegevuseta antud hetkel, on ta passiivsusega segatud potents.
69. Et eraldi substantsid ühe isuga ei muutu tegutsemises.
70. Et mõistused ja eraldi substantsid, mida igaveseks hüütakse, pole tegelikult küllaldased põhjuseid olemasolevaina säilida, ilmnevad uued kordasaadetud, mis siis ka transmutabiilsed on.
71. Ka substantsid on võimelised transmutatsiooniks, mitte võime tõttu millestki, vaid igavesti ja eraldatud mateeriast.
72. Et eraldi substantsid, millel pole ka mateeriat, on samamoodi suhtes ka võimega, nii ka tegevusega, nad on igavesed.
73. Et eraldi substantsid eraldi mõistustega loovad asju.
74. Et mõistuslik liigutaja jookseb taevastesse sisse nagu taeva struktuur mõjutab inimkeha.
75. Et ingel ei suuda vastu seista vahetule ega tegutseda vahendajana taeva aluse ilmaga muidu, kui maailmas.
76. Et ingel ei jaga uut.
77. Et kui on mõnedki eraldi substantsid, ei liigu mõnikord keha tajutavas maailmas ega ole suletud universumi.
Igavene maailm
78. Et igavestel olenditel on parem mateeria.
79. Et eraldi pandud substantsid on essentsid, mis nendega samased ja nendes on.
80. Et kõik, mis ei ole ainest, on igavene, mis ei ole mateeria transmutatsioonist alguse saanud, varem ei olnud, järelikult igavene.
81. Mõistus ei ole mateeriast.
82. Et ülimatel mõistustel on teistsugune ilmumine ja alamus ja et ülimad on ka alamad igavese tunnetuse mõttes.
83. Et mõistus on perfektne Jumalale igaveses, mitteigaveses on mõistus muutumatu.
84. Et intellekt võtab Jumalat ainult taeva-alustes asjades.
85. Et mõistus ei erine substantsilt, nii tulevad ka kõik intellektid üksteise sarnased.
86. Et eraldi substantsid on tegelikult lõpmatud, pole võimatu, et on lõpmatus, ka materiaalsetes asjades.
87. Et maailm on lõpmatu, nii ka kõik asjad, mis tema sees leida on, aeg, mateeria, vahendajad, kahtlused, et jumala jõud on lõputu; uueneda maailmas saab üksi põhjuse läbi. (Boethius Daciast).
88. Et uut midagi ei sünni, pole ka mitmesugust mateeria üldisuse tõttu.
89. Filosoofide mõistusega ei ole maailma igavesus lahendatud, kui just keegi ei ütle, et Jumal ei suuda luua võimatut. (A Thomase argument Aristotelese argumendi vastu maailma igavesusest).
90. Et kui filosoofide loomus saab taas maailma lihtsust eitada, maailm on loomulik (Siger).
91. Kui nüüd filosoofiline mõistus näitab, et taevate liikumine ei ole vale, siis inimesed päris alt ei näe ka imesid.
92. Et kõik kehad liiguvadki esimese liigutaja läbi, mis on hing, siis niisugused liiguvad püüdleva liikumise läbi nagu loomad.
93. Et inglite kehad on igaviku läbi oma substantsid saanud, aga igavikus nad ei liigu.
94. Kaksine on igavene printsiip, nii ka taevaalused kehad ja hinged nende juures.
95. Taevas on see algus kolmene: subjektile igavene liikumine, hing taevaalusele kehale ja esimene liikumine kui ihaldamine.
96. Et Jumal ei suuda paljundada liigiti ilma mateeriata.
97. Et nende indiviidumite erinevus on vaid mateeria positsioonilt vaadatuna nagu Sokrates ja Platon ja inimvormid eksisteerivad selsamal arvul siin ja seal, siis on neid ka sama palju eri paikades.
98. Kui maailm on lõputus, mis kogu loodu hõlmab, siis minevikus loodu võib katta tulevikus loodu. (Siger).
99. Et maailm, mis eimillestki saadud, ei ole uuest(i) saadud ja kuivõrd mitteolemine erineb olemisest, siis mitte olla eelneb olla, mis on paljune loomus.
100. Kui teoloogid sõnavad, et taevas vaikib, lähtub see valest suppositsioonist, et taevas eksisteerib või see liigub.
101. Kui lõputused käivad enne taevate pöörlemist, ei saa esimest põhjust kaaluda või on see intellektist loodud.
102. Kui maailma hing on mõistlik ja taevasfäärid on justkui tema organid, siis silmad ja kõrvad on tunnetusorganid.
103. Et vorm, mis alustas olemist ja tajumist mateerias, ei hakka seda muutma, sest muutma peab väljaspool mateeriat.
104. Et inimene saab aru.
105. Et inimese vorm ei ole midagi antut see tõuseb otse mateeriast.
106. Et maailm tegi kõik vormid.
107. Et elemendid on igavesed ka dispositsioonilt.
108. Et inimhing ei saa kehast teise paika minna, nagu substantsi järgi mõistetud, ei enda ega vahendaja läbi ja seda kantakse paigast paika.
109. Kui hing on igavene, siis selle vahetu kandja võib olla igavene.
110. Kui taevate liikumine on lähedal kaalutlevale hingele ja see ei jõua üles tõusta, nii ka taevaste alused isikud.
111. Et ükski vorm ei saa väljaspoolsest tulla kui mateeria, siis see, mis on jagatav, on ebatäielik. (Siger Brabantist)
112. Et ülimate mõistused peegelduvad alamates.
113. Kui eraldatud hing ei ole muundatud teiseks filosoofiaks, võib teiseks usuks võimalik olla moondatud.
114. Et hing, mis saab tehtud elavaks, elavaks ka jääb.
Vastuvõtvat intellekti puudutavad
115. Kes tunneb ära mõistuse, see tunneb ära kõik. Liigid on loodud ühes asjadega. Taju ei sõltu mõistusest, ta on teine esimese kõrval.
116. Et hing on kehast eraldamatu ja keha rikkumine toob kaasa hinge rikkumise.
117. Üks mõistus kõigile antud, sest õpilasi ja õpetajaid on sama palju.
118. Et vahendav mõistus ei seo seda, mis inimene suudab ja võimalik intellekt ei ole seotud meie teise substantsi.
119. Mõistus, millega loome, ei ole kehaga seotud, nii ka tegutsemine ei ole vorm ega mateeria.
120. Pärast lahutamist mõistusest ei tea hing midagi.
121. Et täiuslik mõistus on abstraktne.
122. Et võimalikkus ja jagamatus on kehale omased lihtsaimal viisil, teatava õiglusega, nad on nii keerukates ja lihtsates kehades.
123. Et vahendav intellekt on eraldi kogu võimalikust intellektist, ta tegutseb väljaspool inimkeha ega ole selle kujuline. (Avicenna).
124. On ebamugav mõnede hingede suursugusust kinnitada, ehkki hinged erinevad ja mitte kehad, nii jagatakse hinged suursugususe järgi liikideks, ka mõistused. Viga, kuivõrd Kristuse hing ei olnud Juuda hingest etem. (Mõlemad olid patused, aga Kristus täitis oma Isa tahet.)
125. Et võimalik intellekt ei astu tegevusse enne mõistmist, sest mõistetavate loomuses midagi on mõistjatest endist.
Tahe ja vabadus
126. Et spekulatiivne intellekt on igaveste ja mittepatuste juures lihtne, tänu tõele, et korrupti ajavad eksiteele ta fantaasiad.
127. Et mõistusi ja nende omanikke juhib 1 substants.
128. Et loomust ei määratleta olemisega ega olemiseta, läbi millegi, läbi iseenda.
129. Et tahe jääb passiooniks ja üksikteadmiseks, mis ei ole teineteisega vastuolus.
130. Kui mõistus juhib, siis ka tahe juhib.
131. Kui tahe eksisteerib samas dispositsioonis mis liikumine ja jäämine, siis liikumine tahtest ei olene.
132. Et maailm on arstimise põhjus, nii tuleb ka tervis.
133. Et tahe ja intellekt ei liigu iseendast ja tegelikult, vaid igavese põhjuse läbi, nõnda ka taevakehad.
134. Et tahe, mis varule jäetuna puhkab, paratamatult sest eemale liigub.
135. Teisese tahte suund on vahendajale.
136. Jumalik vahendaja võtab osa kannatusloost.
137. Kui üks põlvkond inimesi võiks lörri minna, esmane jõud seda ei tee, sest ainult esimene maailm ei liiguta algelemente, nii teeb ta ka inimestega.
138. Kui Jumal ei küüni mateeria ja vormi väikseima põhjuseni, siis see põhjus on tegelikult subjekti sees. (Siger tõenäoliselt)
139. Et toimiv ilma subjektita pole toimiv ega võrdne, kvantiteet ei saa iseendast ilma mõõtmeteta olla.
140. Et teha toimiv ilma subjektita on kas võimatu või see takerdub vastuoludesse.
141. Et Jumal ei saa teha toimivat ilma subjektita samaaegselt dimensioone loomata.
142. Et Jumal saab vajaliku sündmuse jaoks ruumi.
143. Et märgid, mida taevad on märkinud, on inimestele antud abistava vaimu või ajalike asjade poolt.
144. Et kõik hea, mis on inimesel, koosneb intellektuaalsetest jõududest.
145. Et pole küsimust, mida filosoof ei saaks mõistusega arutada ja mõistusega võib arutada kõiki asju.
146. Mis on võimalikult või võimatult lihtne, on igatpidi võimalik inimlik filosoofia.
147. Et võimatult lihtne ei ole Jumala, vaid teistsuguse agendi käsutuses.
148. Et kui inimesele andmed ette anda, siis tajub ta nii arvulist kui individuaalset.
149. Et on veel üks intellekt, mida Jumal tajub kui teist.
150. Et inimene ei ole võimeline omaenese tarkusest arutama sisulist autoriteeti.
151. Et inimene võiks oma mõistuse külge panna mis tahes järeldusele, mis asutatud algprintsiibist.
152. Et teoloogide jutlused toetuvad muinasjuttudele.
153. Et ainult teadmine on teoloogidele käepärane.
154. Et maailma tarkus on ülim filosoofia.
155. Et matmise juures ärgu olgu muret ja hoolt.
156. Kui taevad peatuvad, ei näita enam tuli tähtedes, et Jumal on.
157. Et intellekt ei ole õnne tarvilik eeltingimus.
158. Pärast lõplikku tegu on selge, et tahe ei ole tahtevabadus, ka mitte korruptide jaoks.
159. Et inimese tahtest vajab kontrolli vaid suur isu.
160. Et miski jõud pole igasugune, kui pole teisiti määratud.
161. Et tähtede efektid on hämarad.
162. Et meie tahe allub taevasfääridele.
163. Et tahe usaldab kindlalt just mõistust ja ei lange ära sellest, mida mõistus käsib.
164. Kui inimene liigub, liigub ta alati oma isu järel. Viga, sest tal on liikumises suurematki.
165. Et patustada saab kirest, mitte tahtest.
166. Et ebaloomulikkus seisneb suguaktis.
167. Kui kõikvõimalikke märke peetakse inimese kavatsuseks ja kõik need on perfektsed siis samu pilte teavad palverändurid ja vangid oma õnnetus olukorras.
168. Et püsivus pole olemuslik voorus.
169. Et hoidumine tegudest kahjustab jõudu ja oskust.
170. Kui vaene õnne ei saavuta, olgu ta siis moraalne.
171. Et tagasihoidlikkus ei ole voorus, sest ta alandab. Viga, sest jõud ei ole meisterlikkus.
172. Et kummardamine austuse läbi on vaimu komme. (Autor teadmata.)
173. Kui vaid vastuoluline teadmine on asi, mida mõistus end segadusse ajades ette võtab, siis mõistus ei ole oma vahendite kaudu ega iseendas miski teine.
174. Et kristlikus seaduses leidub väljamõeldisi.
175. Et kristlikus seaduses leidub ebaküpsusi.
176. Et õnne saavutatakse selles elus ja mitte mõnes teises.
177. Et jõud pole iial omandatud.
Universumi olukord
178. Et õudseim lõpp on surm. Viga, kui välistatakse põrgupiinad.
179. Et võib pihtida, et komme oleks täidetud. (Autor teadmata.)
180. Et ei peaks palvetama. (Teadmata.)
181. Et kasinus polegi täiuslik puudus.
182. Et loomulik universaal on tulemeri.
183. Et piirideta seks ei ole patt.
184. Et loomine ei ole võimalik, kui see on vastuolus usuga, mis tuleb kaua pärast seda.
185. Et ei ole tõtt, mida keegi eimillestki loob, nii ka tõekindlat esimeses loomises.
186. Et taevad ei vaiki kunagi, luues alluvat, mis on taeva lõpp, ei suuda nemad eksida.
187. Loomist ei saa mõista kui liikumist olemise poole.
188. Et vedelikku on tähtedel samas kaalus, et seda maa peal jätkuks inimese seemendamiseks.
189. Et mõistuseid on eri vormes, siis taevakehasid puudutavad eri loomisriistad.
190. Et esimene põhjus on põhjus kõige kaugemaks. Viga, kui kõge kaugemat mitte teades kõige lähedamana.
191. Et vormid ei ole jagatavused läbi kogu mateeria.
192. Et vormiga ei loo.
193. Et intellekt ei ole kehaline keha piires, sest seal on kehade jagamise edukas liikumapanija.
194. Et hing ei tunne liikumist teises. Vale, sest hing tunneb kogu aja.
195. Et saatus, mis ilmale määratud, kulgeb läbi jumaliku tahte mitte vahetult, vaid läbi ülimate kehade.
196. Et väärikus on ülim põhjus, pattu teha ja kuri olla pole ehtne intentsioon, vaid tuleneb loomusest.
197. Et esimesele põhjusele järgnes rida juhuslikke sündmusi.
198. Et täidesaatvad efektid on oma loomuselt mittejumalikud, sest nad ei lähtu algpõhjusest.
199. Et täidesaatev efekt ei ole ebatäielik oma operatsioonidelt.
200. Et perioodid ja ajad ei ole materiaalsed, sest nad on ainult põhjalikud.
201. Et kes loob maailma, see loob tühjuse, kus koht pöörleb paratamatult vastu kohta ja eelmaailmasse sattunud kohad võisid olla ka tühjus.
202. Et enne maailma ei olnud kaos, vaid igavik.
203. Et universumis ei ole midagi puudu, kuivõrd esimene liigutaja rahuldub tehtud vormidega.
204. Et substantsid pandi igasse kohta ja nad liiguvad igavikust igavikku ja ei avalda end tavalises.
205. Et aega on lõputul hulgal teadmata hetkeni, milleni ei saa jõuda, mida ei saa läbida.
206. Õnn on kindlustatud tervise, enesekindluse, elu ja surmaga, hakkab õnn õitsema, elad, langeb, sured.
207. Et inimese keha ruineerib hinge, siis tema tegudele on saanud osaks samasugune saatus.
208. Et kahekordselt head liiguvad kõrgemale.
209. Et kogu liikumine tuleb vabatahtlikult esimesest liigutusest alla. - Viga, sest mõistus on esimeses liigutajas lihtarvuline, mitte loomises.
210. Et väline mateeria ei allu spirituaalsele substantsile.
211. Et mõistmine ei olegi vahetu mõttetegevus.
212. Et mõistus vaid oma tahtega liigutab taevaid.
213. Et loodu, mis taevasfäärides põhiliselt liigub, on mõistuslik liikumine.
214. Et hing ei saa liikuda, et keha ei saa liikuda, ei kergelt ega raskelt, ega ka õhk ei liigu.
215. Et Jumalast ei ole võimalik teada midagi peale selle, et ta on.
216. Et Jumala olemus on iseendas positiivne, aga mitte mõistetav, pigem talle kuuluv (privaatne).
217. Et loomine ei väljenda loodu edasist liikumist.
218. Et mõistus, inglid ja hinged on kõik eraldi.
219. Et substantsid on kindlatel kohtadel nagu nad oleks teisesed substantsid (nende matriitsid).
1277. aastal Pariisi ülikoolis hukka mõistetud tekstide esiisaks oli 9. sajandi Iiri filosoof Scotus Eriugena: tema väide, et kõik liigub iseendasse, kõik Jumalast võetu liigub tagasi Jumalasse, mis on ülim sulamispunkt (mergens orta suprema; nagu must auk) avaldas mõju Pariisi vabade kunstide esindajatele. Pilt: Wikipedia (vaba litsents)
No comments:
Post a Comment