Vaenlasi ei tasu armastada ega vihata, tasub ignoreerida

11. märtsil käisin Pirita kloostris Vello Saloga jutustamas ja siitpeale on mul meeles mõlkunud üks artikkel kaugetest aegadest, mis annaks muu hulgas teatava lahenduse ka Saule 1236. aasta lahingu mõnedele aspektidele. Või mis mõlkunud, ma olen töötanud ööd ja päevad läbi ja nüüd on mulle ka EHI appi tulnud oma tasuta raamatukogudevahelise laenutusega!
Võib-olla tegin ma hästi, et kiirel ajal oli taas aega uuesti üle lugeda Mait Metsanurga „Ümera jõel“, mille viimane lugemine jääb keskkooli aega, nagu paljudel. Niisuguste suurte klassikateoste ülelugemisel tekib jälle ja jälle küsimus, mida viimasel ajal on nii palju esitatud: miks on eestlased nii vihkavad ja tigedad? Miks nad närivad üksteisel nii hinge seest, kas minul on näritud, kas ma olen ise selline? Kui meil oli ju kunagi valguse-, pimeduse- ja koiduaeg, kui pühades hiites ja tammikutes magavad meie esivanemad, kulmudel orjalilled? Miks ei ole enam Lasnamäel, kus Vasja maha sülitab enam muinasaegseid meiupuid, mille okstele vaprad vanemad riputaksid ande Toorule ja haldjatele? Miks Lasnamäel, kus elavad Vanja ja Marek ja Galja ja Janek ning ennast süstib Kolja, ei sõlmi õitsilised ja ehalised üksteise juukseid haldjalukkudesse? Miks ei möirga enam tarvas ega jaaniöödel ei hela terased toorupillid? Kuhu on jäänud meie peremärgid, meie kalendrisirvid ja kas Lembitu pillas oma tammepuust noole Siniallikusse, kus ta ristivett maha pesemas käis, kas me saame selle kunagi kätte? See on nagu küsimus – kas me saame kätte oma südametunnistuse, mis paljude arvates vihkaval eestlasel kaotsi läinud?
„Ümera jõel“ on meisterlikult komponeeritud lugu Mägiste (väljamõeldud maakond, peaks juuresoleval Fr. Benninghoveni kaardil lokaliseeruma kuhugi Purke linnuse kanti) vanema Vello pingutustest vaenlase tagasilöömisel ja ründamisel. Oma identiteedi kaitsmisest võõra usu pealetungil, mis levib naiste sekka ja võtab lõpuks ka Vello mõrsja Lembi. Vello ei vasta vanema tüpaažile, ta peab end meeleheitlikult õigustama niihästi omade kui võõraste ees ja isegi tapma oma sisevaenlased (sisevaenlaste vaenamist on hästi õppinud ka mitu meie erakonda). Kuid Vello on vanem ja peab maksma panema korra, ehkki mina ei vihka ega armasta minusse negatiivselt suhtuvaid isiksusi, vaid ignoreerin neid, ei saa mina oma vastutust Vello omaga võrrelda.
Ümera lahingu eel ja ajal toob romaan ootamatu pöörde: Lembi kõneleb Jeesusest Kristusest ainult niikaua, kuni Vello maleva ei ole orduväge löönud. Ent Vello tungib Ümera jõe ääres sakslastele ootamatult peale ja tapab nad – paganlik maailmapilt näib muutuvat; mõõgavennad ei paista enam võitmatutena, sündmuste kulg näitab, et neid on võimalik sadulast maha tirida, torgata mõõgaga silmapiludesse ja kaenla-aukudesse, kus raudrüül on liigend. Ümera lahingu järel kandsid kullerid võiduteate üle maa ja eestlased seisid sel silmapilgul kindlamatena, enam püstipäi kui ei kunagi varem. Või ka hiljem?