Kirjaniku mõtisklus kirjandusest

Mida olen ma elus tahtnud kirjutada ja mida olen kirjutanud? See kõlab nagu küsimus, mida olen üldse elus saavutanud.
Kirjutanud olen ma omajagu raamatuid ja viimane, "Ärid kuuliaukudega majades" läheb Tartu ja Tartumaa raamatukogudes praegu nagu soe sai. Sealses kontekstis ei jää see Ruitlase superbestsellerist "Naine" kriipsuvõrragi maha. On ju minulgi "Ärides" juttu ühest naisest, õigemini - tüdrukust.
Olin aga kaheteistkümne aastane, kui mul õnnestus tutvuda Arkadi ja Georgi Vaineri kriminaaljutustusega "Tünnissõit" (Гонки по вертикали: Роман. М., 1974 (Стрела) - История противостояния гениального преступника и следователя.). Vainerid olid tuntud Nõukogude detektiivinduskirjanikud, Arkadi suri USAs 2005. aastal, Georgi suri USAs 2009. aastal. -Ai, nüüd vajutasin valele nupule, arvuti lõi kalkulaatori lahti-
Niisiis, Гонки по вертикали: ühes Moskva vaksalis on kinni püütud professionaalne varas Aleksei Deduškin hüüdnimega Pulk (või oli see Julk?). Deduškini asjade seast on leitud haruldane välismaine orden, mis ei peaks seal olema. Moskva kriminaaljälituse inspektor seltsimees Tihhonov asub asja uurima; varga küsitlemine ei anna adekvaatset vastust, sest Julk vastab nipsakalt. Lõpuks päästab ainult ülemuste käest saadud auhinnakell Tihhonovi Deduškini kuulist.
Kogu lugu on kirja pandud põnevalt ja leidlikult. Elasin täis 15 aastat ja mõtlesin hakata kirjutama oma lugu, ainult et Vaineri stoori oleks ümber pööratud fuugasüsteemis: Deduškini nimi oleks Babuškin, Tihhonovi nimi oleks Gromkov. Ordeni asemel oleks üks teine iidne vene autasustamisviis: vasta kukalt andmine. Mu isa rakendas seda mõnikord minu peal, kui olin teismeline.
Teismeeast pärinevad ka kaunimad praegused unenäostsenaariumid: müstiline rand, punane maja kitsal tänaval. Lõpetan nüüd, side lõpp.