Ühele naisele

Ülal kappasid pilved, kohises mere suur mass
Olid mu juures liival, ilus nõid, väike kass.
Toonid kõik sinised olid, su silmad, su seelik ja rand,
vaatasin: kõik, mis on sinus, on Jumala kuldaväärt and.
Kuulasin lummatult juttu, mis andis su tämber - vist alt,
juuksed sul kukkusid õlalt, vaatas rahvas - ja kadedalt.
Metsa- ja maavaimust rääkisid, mõtlesin: see on trikk.
Metsavaim olla sind aidand, jutt - tütarlapselik:
olla sa tõmmanud rohides lille, otse mullasest maast,
tõmbab ka elu, kui vastu ei hakka, nagu turbiini haak-naast.
Esitas maavaim protesti, päringu otse naisele: minu lill!
Minu, maavaimu lill, mis siin tõmmati, nüüd on see längakil...
Metsavaim õpetas maavaimu: tulebki tõmmata kasutuid taimi,
kui vaja, siis tõmmata maltsa või lillhernest, sidrunit, laimi.
Selleks, et saaki saada, peab piiga käekestel käia laskma
ning peab hakkama kõplama, harvendama ja kastma.
Viis aastat sest möödas, randa siis sööstsid lained - kops ja mats!
Rääkisid sa kõike seda ja lahti libises helepruun pats,
tuulele andus pehme tukk, rinnad veetilku said üle liiva,
said samast maailmamerest, kuhu uppund kord khaan Fatu-Hiva.
Sama hästi kui Šeherezade sa rääkisid lugu nii mitut,
loojuski punane päike, said tühjaks su lugude külimitud.
See öö tuli väga kuum, see öö tuli juulikuu-must,
võisid paljaste säärtega minna, mis vaatavad lõhikust,
sinise seeliku lõhikust, heledalt võisid sa vaadata tähti ja ööd.
Kusagil ikkagi Metsavaim tegutses, peenraid jälgis ja tegi tööd.
Uttu kui uppus viimane sadamatuli tol pimedal rannaveel
teadsin: see kõik annab jõudu mul´ võidelda veel ja veel,
olla su rüütel ja mõelda, mis ilu on täis meie mõrane ilm,
vaadata ära me elu, sooja lindi peal õudusefilm.