Niisiis loeme meie Evald Tõnissoni, Artur Vassari ja Jüri Seliranna teosest "Kui Lembitu kutsus" Madisepäeva lahingu kohta, et teel Viljandi poole nägi Saksa sõjavägi eestlasi täies lahingukorras ja kõige relvadega kahelt poolt metsast välja tulemas. Pole just keeruline järeldust teha, et Eesti väejuhid olid ka siin valinud loodustõkke (metsa), millest nad lootsid, et see neid õigel hetkel päästaks. Edasi kannatasid liivlased Saksa väe vasakul tiival välja eestlaste raske rünnaku, see neid ei hävitanud, vaid sundis saksa tsentri juurde tõmbuma ja ringkaitsesse asuma. Eestlased jõudsid tiibhaaranguga nende selja taha. Sel hetkel jõudis Pärsti järvede äärest kohale sakslaste järelvägi. Ja kuigi paremal tiival oli lähivõitlus kahe lepitamatu leeri vahel kogu aeg käinud, segunesid armeed nüüd nii, et eestlastel tuli asuda kahel rindel võitlema, nende keskkoht murti aga frontaalrünnakuga läbi. Aeglus, millega seda kõike korda saadeti, näitas Tõnissoni-Vassari-Seliranna meelest võitluse otse erakordset ägedust. Juuresolev Henno Arraku pilt raamatust "Meelis" avaldas minule lapsepõlves kaunis suurt mõju. Kaks meest pärast Madisepäeva lahingut, nukker vaikus ning viltuselt langevad varjud muistses pärastlõunas tekitavad praegugi veel hingevärina. See on lihtsalt minu noorusaja mälestus. Müstilisust lisas veel see, et kummalgi pildil olijal ei olnud lahingu endaga otsest sidet. Just nagu vanadest kalmudest kostvad pääluude plõksud oleksid taas vallale pääsenud, kui Lembitu järglane Õnnepäeva hakkas Kippeli romaanis kõnelema Lembitu pojale Meelisele:
"Vaata, Meelis," ütles Õnnepäeva käega paremale osutades, "sealtsamast metsaservalt jälgisime koos sinu kadunud isaga nende tulekut - oioi kui palju neid oli..."
Kuulnud lõpuks ära vanema kogu kibeda jutu, tahab Meelis veel teada:
"Ja minu isa põrm, sai see auga tuhaks põletatud?"
"Ei, vaenlane ei lasknud. Ta ise mattis kõik langenud malevlased maamulda, ajades kõik külakonnad kokku haudu kaevama. Vaata, tolle kõrgema kääpa all puhkabki sinu isa põrm - ta on seal kuhjas koos teistega."
Ja tulebki meelde iselaadne eesti sõna malewa, mida leidub Kroonikas mitu korda: malewa sequitur, malewat jälitand /-des. Kas on see selline asi, mida saab koguda? Igatahes peitub nimes ja ta käändevormides iidvana uurali kihistuse sõna "maa" või ollakse antud juhul sellega lähisuguluses. Malewa sisaldab tingimata ühte põhivormi ja ühte liidet, isegi kui see sõna oli tegelikult pikem. Võib-olla koguti malewat nõupidamistelõkke ääres või eestlaste sõjalisel kogunemiskohal maja´l. Maa peal tegutsev loom on majajas ehk kobras, milline nimi ju samuti ühte liidet sisaldab. Maa oli ürgrahva toitja ja selle sõna abil kombineeritud tähenduslikud üksused võisid ka tähendada pühadusi. Eestlaste vanaaegne keel ei ole rekonstrueeritav, võimalik oleks teha vaid julgeid oletusi. Muinasrahva suhtest maa-ema rinnaga jutustavad ka 17. sajandist pärinevad nõiasõnad: "Mander maa alune, külma kengare, keskolinna, nakka neitsiken." Mander maa alune - põrgu; külma kengare - külmkingad; keskolinna - surnute maailm; nakka neitsiken - neitsi nisa. Lihtne ja loogiline.
Vaprad vanemad, kes kord võõraste sissetungijate vastu oma mõõgad ja odad tõstsid, kelle jaoks oli ilus minna ülejõu-vaenlase vastu, ohata kord ja langeda, muutusid paljude sajandite jooksul üksnes nimedeks ja siis nimetuiks kalmudeks. Üksnes kaude mäletati lõpuks vaid, et esivanemad maad olid kindlalt eneste käes pidanud. Ja kes sellest ajast ajaraamatu lehekülgedele jäänud olid, said järeltulevate põlvkondade jaoks hingelindudeks, ebamääraseks rahutuseks minevikus. Sest oldi kindlad: need surnud ei ole mitte rahulikud, nad on pigem ebakindlad, taastulevad surnud, nad tulevad minevikust ja neil ei ole nime (inimolemise unustanud): nad olid kusagil, nad hakkasid vastu kirikule. Ja ei ole praeguste aegade võimuses neid mõista.
Henno Arrak, "Ivo ja Meelis".
No comments:
Post a Comment