Hetero naine

Eile hilisõhtul kuulsin seltskondlikus vestluses sellist mõistet nagu "hetero naine". Just nimelt lahku kirjutatud. Kus ja millega seoses selline imeloom elab, seda vaatlemegi järgmises blogisissekandes.
Kui "hetero naine" lahku kirjutada, siis võiks jääda mulje, et on keegi hetero, kellel on naine. See naine võiks isegi olla lesbi, lihtsalt tal on ehk sellest mehest kahju ja nii ta elabki temaga. Kas ta ka seksi naudib, seda ei tea, sest tegelikult on läbilõikes küll võimalik aru saada, kuidas ja millega naised naudivad, kuid nüanssidest siiski ei tea. Kõige väiksemad mõtted kestavad vaid sekundi murdosa, vanad neurokirurgid pajatavad, et väikeaju närviimpulssidele ei pääse hästi ligi, neid ei saa "pealt kuulata" ja nii jäävad naiste seksuaalse valiku eeldused pahatihti saladuseks. Naise keha hakkab eritama ühte teatud feromooni, kui see valik on tehtud, amygdala on saatnud teatud hormoone keskaju katendialasse ehk tegmentumisse, nõnda seletab tark Vikipeedia. Heteronaistel on see enesestmõistetav.
Inimese elus on palju sellist, mille kohta ei ole täpselt teada, kas ta meeldib mulle või mitte. Kui mõni naine mulle meeldib, siis ma tunnetan seda iga ihurakuga. Kui aga inimene kõigub selle vahel, kas meeldib või mitte, siis sellega seoses on mõttetegevuse raskuspunkt nihkunud ära väikeajust, siis ei ole enam tegemist puhtalt instinktuaalsele tegevusele rajatud meeldimise /mittemeeldimisega, vaid siis on juba kõrgemat sorti ajukoore tegevus, mille jooksul peab vaagima argumente, lahutama abstraktse konkreetsest ja olulise ebaolulisest. Nii võidaksegi abielluda ka inimesega, kes esimesel hetkel ei meeldi, teisel hakkab aga meeldima ja kolmandal veel rohkem.

Fännan Putinit

NAINE:
“Ma nägin teda uudistes,
ta maailma muutis
ja tahan nüüd vaid sellist meest,
nagu on Putin...!
Vaid sellist, kui Putin – jõudu täis!
vaid sellist, kui Putin, kes eal pole täis,
ei löö ega peksa – kaitseb naist
täis hunnitut energiat – ebamaist...”

Koerad

Mullää naq julmalt meeldivad kutzzuuuddd! Awww...Nad on nii nummid, õu mai gaad nad on ikka niii Nummpzikuddd...

Mozarti Jupiter-sümfoonia

Mozarti viimane sümfoonia oli Jupiter sümfoonia do-mažoor (K 551). Kirjutatud 1788. aasta suvel. Pärast seda suursaavutust kirjutas Mozart veel palju tuntud teoseid: klarnetikontserdi ja viimase klaverikontserdi, "Võluflöödi" ja Reekviemi.
Teose finaalis kõlavad kolm erinevat teemat kord õiges, kord ümberpööratud asendis. Woody Allen on Jupiter sümfoonia finaali pidanud Jumala olemasolu tõestuseks.
Instrumentatsioon: 2 flööti, 2 oboed, 2 metsasarve, kolm klarnetit, bassklarnet ja altklarnet, kontrabass ja viis saksofoni. Saksimängija viskab vahepeal saksi käest, efekti mõttes, poisid! Viskab saksi käest ja haarab metsasarve kätte või ahnelt pudeli "Sarvikut", nii on lood.
Fugaato sümfoonia lõpus esindab pigem mõtlikku stiili. Muusikauurijad on peaaegu kindlad, et Mozart on teost luues tudeerinud Michael Haydni 28. sümfooniat, mis samuti sisaldab fugaatot viimases osas. Teadlane Georges Grove on Jupiter-sümfooniat pidanud suurimaks orkestriteoseks enne Suurt Prantsuse Revolutsiooni.
Teost luues oli geniaalne helikunstnik depressioonis, kuid tuli sellest välja. Mul on temast kahju.
Täna möödub Austria helilooja surmast 218 aastat.

Ühele naisele

Ülal kappasid pilved, kohises mere suur mass
Olid mu juures liival, ilus nõid, väike kass.
Toonid kõik sinised olid, su silmad, su seelik ja rand,
vaatasin: kõik, mis on sinus, on Jumala kuldaväärt and.
Kuulasin lummatult juttu, mis andis su tämber - vist alt,
juuksed sul kukkusid õlalt, vaatas rahvas - ja kadedalt.
Metsa- ja maavaimust rääkisid, mõtlesin: see on trikk.
Metsavaim olla sind aidand, jutt - tütarlapselik:
olla sa tõmmanud rohides lille, otse mullasest maast,
tõmbab ka elu, kui vastu ei hakka, nagu turbiini haak-naast.
Esitas maavaim protesti, päringu otse naisele: minu lill!
Minu, maavaimu lill, mis siin tõmmati, nüüd on see längakil...
Metsavaim õpetas maavaimu: tulebki tõmmata kasutuid taimi,
kui vaja, siis tõmmata maltsa või lillhernest, sidrunit, laimi.
Selleks, et saaki saada, peab piiga käekestel käia laskma
ning peab hakkama kõplama, harvendama ja kastma.
Viis aastat sest möödas, randa siis sööstsid lained - kops ja mats!
Rääkisid sa kõike seda ja lahti libises helepruun pats,
tuulele andus pehme tukk, rinnad veetilku said üle liiva,
said samast maailmamerest, kuhu uppund kord khaan Fatu-Hiva.
Sama hästi kui Šeherezade sa rääkisid lugu nii mitut,
loojuski punane päike, said tühjaks su lugude külimitud.
See öö tuli väga kuum, see öö tuli juulikuu-must,
võisid paljaste säärtega minna, mis vaatavad lõhikust,
sinise seeliku lõhikust, heledalt võisid sa vaadata tähti ja ööd.
Kusagil ikkagi Metsavaim tegutses, peenraid jälgis ja tegi tööd.
Uttu kui uppus viimane sadamatuli tol pimedal rannaveel
teadsin: see kõik annab jõudu mul´ võidelda veel ja veel,
olla su rüütel ja mõelda, mis ilu on täis meie mõrane ilm,
vaadata ära me elu, sooja lindi peal õudusefilm.

Malle Pärn keelab roppused

Ütlen Teile nüüd ühte asja.
Kirjutades oma esimest ja teist romaani, resp. "Volta annab kaeblikku vilet" ja "Elajas trepi eelastmel" oli mul algusest peale selline kontseptsioon, et kõik muu tekst peab olema lihvitud ja võimalikult esteetiline, aga mõlemad need peaksid ühe korra sisaldama sõna "türa". Ja just nii see ka läks, hariliku jutu sees esines see sõna tõesti mõlemas raamatus ühe korra. See oli minu salakood, salajane märguanne, et need raamatud on sugulased mingit pimedat ja ürgset liini pidi - see oli terve programm.
Aga minu kolmas romaan nendega muidugi suguluses ei ole, sest seal ei ole sellist salasõna.
Ja kui nüüd Malle Pärn oleks olnud minu raamatute toimetaja, siis sõna "türa" oleks välja kärbitud, sellega oleks mindud minu programmi kallale ja minu programmiga oleks olnud kaputt.

Mõistame teid

Osta naisele smaragdkäevõru Ti Sento. See tähendab itaalia keeles: "ma mõistan sind", õigem oleks vast öelda, "ma saan sinust aru".
Keskel on hõbehall smaragd, oonüksikivid on ümberringi. Neid on kokku üheksateistkümme. Poes õpetab kena näitsik, kuidas käevõru ümber käe panna, ütleb, et seda veeretatakse üle käe, mitte ei tõugata. Mina proovima ei hakka, ümber minu käe see lihtsalt ei mahuks.
Viin selle neiule.
Aga ruttu teab noor daam, kuidas sellega ümber käia. Temagi just nimelt veeretab, ilma et tal aimu oleks neist õpetustest, mis kõlasid siis, kui ma selle ostsin. Veeretab selle lihtsalt üle käe. Nähtavasti näitsikute üldine käitumismuster, mis teatud aja jooksul saanud üldiseks seaduseks.
Mina aga vaatan oma käsi. Paksuks läind teised ja sooniliseks. Teadagi, mida need on küll läbi eland! Tuules ja vihmas on nad vantsinud, sõjaväes käinud, Savisaarel vihmavarju hoidnud. Mida veel? Isale hauda mulda järele visanud ja täna tegin nendega märjas Viimsi metsas kätekõverdusi.
Sadas viltust vihma ja mullaga segunenud niisked vahtralehed kleepusid rusikatele.