Põnev lugu Preisimaa muistsetest metsadest

1311. aastal ründas Leedu suurvürst Vitenas Ermlandi nimelist Preisimaa provintsi. Saksa Ordu kõrgmeister Luderus von Braunschweig oli parasjagu väga hõivatud riigiasjade ajamisel ega saanud sellepärast viibida Leedu-rindel. Žemaidid hõivasid Natangi kindluse ja röövisid kokku 1400 naist, sest nad tahtsid saada väga palju neitsisid.
Lossitornist võeti kaasa ka üks kõrgeauline neitsi, kellele üks kõrgest soost leedulane tegi hiljem abieluettepaneku.
Kuulnud vaenlase enneolematust jultumusest, asus tegutsema ordumarssal Heinrich von Ploczk. Ordu tungis välja oma kindlusest, kus nad asusid - iidne preisi maalinnakoht Woplauken. Enne lahingut ilmutas marssal Heinrichile pärnapuu okstel Neitsi Maarja. See andis ordule jõudu paganaid lüüa. Järgnenud lahingus tapeti peaaegu 3000 leedulast.
Pärast oma austatud ja õnnistatud suurvürsti surma 1316. aastal asusid Leedu sõdalased vasturünnakule. Üksildasel metsateel vangistasid nad kolm lahinguvarustuses ordurüütlit ja nende saatusest kõneleb laul, mis sai ordumarssal Heinrichi ütluste järele kirja pandud ja mis ka Dusburgi Peteri kroonikas kajastub:

Drier Manne wapen an
Sy um zu mahle thaten
Und uff ein Ros und saten
Gebunden an vier Pfale
Nach ihres Sitten Vele
Unde trugen Holzes dran
So viel dass sie noch Ross noch Mann
Gesehen darin kunden
und darnach in zunden
In dem Holz ein Feuer

Ehk siis maakeeli ümber panduna:

Seal kolm siis orduvendi
kord võeti julmalt kinni.
Nad võeti sadulast
ja vitsad peale panti
ja pandi auku valusast´,
neil hoosed kätte anti
ja ratsu kõige all
ja tulel valusal
nad ära põletati.
Mets muistsete rahvuste teadvuses on peaaegu alati selline koht, kus meid ei ole.
Pildi allikas: Deutschordens-Apokalypse (Apokalypse Heinrichs von Hesler) Handschrift 14. Jh., Toruń, Biblioteka Glowna UMK, Rps 44, fol. 168. Bildquelle: Udo Arnold / Gerhard Bott: 800 Jahre Deutscher Orden. Ausstellung des germanischen Nationalmuseums Nürnberg. München 1990, II.7.8.

Mida leidis Neitsi Jehanne Fierbois linnast?

Samuti, veebruarikuu 27. päeval, meie, piiskopi määratud, tulime sisse, nagu me ka eelmistel päevadel olime teinud ühes Roueni lossi-isandaga, istusime nagu eelmistel päevadel, meiega võrdselt olid kohal austusväärsed vaimulikud, isandad ja magistrid: Ǽgidius, Sanctae Trinitatis Fiscampnensise püha isa; Petrus, Longavilla prior, Johannes Baupére, Jacobus de Turonia, Nicolaus Midi, Petrus Mauricii, Gerardus Fueilleti, Johannes de Nibat, Jacobus Guesdon, Mauricius de Quesneyo, Johannes Fabri, Guglielmus Boucherii, Petrus Hondenc, Johannes de Castellione, Erardus Emengart, Johannes de Fano, Dionysios de Sabreuvras, Nicolaus Medicii et Johannes Carpentarii pühast teoloogiast; - Nicolaus de Gemeticis, Guillelmus, püha Katariina kiriku preester, Guillelmus de Cormeliis, küreed; kanoonikus Johannes Guerini, Radulphus Roucelli, kõikide õiguste doktor, — Guillelmus Haiton, Nicolaus Coppequesne, Guillelmus de Baudribosco, Ricardus de Groucheto, Petrus Minerii, Thomas de Courcellis, Johannes magister ja Johannes Le Vautier, püha teoloogia bakalaureused, abee de Pratellis, MD Guillelmus de Gardinis, Robertus Barberii, Dionysius Gastelli, Johannes Dulcis, Nicolaus de Vendéris, Johannes Pinchon, Johannes Bassetti, Aubertus Morelli, Johannes de Quemino, Johannes de Fonte, Johannes Columbelli, Johannes Brulloti, Radulphus Anguy, kanoonikud; — Johannes Ad-Ensem, Gauffridus de Croteyo, Ǽgidius de Campis, Nicolaus Caval, Petrus Carrel, Nicolaus Maulini kui tsiviilõiguste litsentsiaadid; Nicolaus Loiselleur ja Robertus Morelli, Roueni kiriku kanoonikud.
Selle esinduse esimene ülesanne on sundida kõrvalmainitud Johannat mainitud protsessis vande all tõtt ütlema. Et ta oleks just rõõmuga nõus tõtt ütlema, mitte kõigest, mis ta teab, vaid protsessi puutuvast.
Teiseks tahame, et ta ütleks tõtt kõige kohta, milles teda on süüdistatud. Tema vastab eelnevale, öeldes: "Teie peate pingutama, mina olen vande andmisega rahul."
Siis alustab meie määratu, esimesena nimetatud magister Johannes Pulchripatris ülekuulamist. Esiteks on süüalusele süüks pandud, et ta pärast hingamise päeva libastunud, nagu teada. Tema vastab: "Teie teate ju paremini, milline ma olen. Ma ju teen seda, mis on võimalik."
Küsimusele, kas ta paastub paastuaja esimesel pühapäeval, vastab ülekuulatav: "Kas see ongi teie protsess?" Ja kui talle on üteldud, mis temalt soovitakse, vastab ta: "Nii, see on siis tõsi, ma paastun tõesti selle aja algul."
Ülekuulatavalt küsitakse, kas on ta pärast hingamise päeva kuulnud hääli, ta vastab: "Tõesti, palju olen kuulnud."
Ülekuulatavalt küsitakse, kas ta on samas ruumis, kus ülekuulamisi korraldatakse, neid kuulnud, kuid vastab: "See ei ole teie protsessile." Ja hiljem vestab, mida ta on kuulnud.
Ülekuulatavalt küsitakse, mida hääl ütles hingamise päeval, ta vastab: "Ma ei saa hästi aru, mida see hääl ütles, ja ma ei saa neid korrata siin kuni ajani, mil ma olen oma kongi tagasi läinud."
Ülekuulatavalt küsitakse, mida hääl ütles tema kongis, kuhu ta on tagasi läinud, ta vastab: "See ütleb, et ma teile julgemalt vastaksin." Ja ütleb, et ta on palunud häältelt nõu ainult seal. Ütleb veel, et ta on rõõmuga nõus Jumala loaga neid siin avaldama, aga kuna see puudutab Prantsuse kuningat, siis ta ei saa luba ega ei taha ilma selleta ka kõnelda.
Ülekuulatavalt küsitakse, kas hääl keelab täit tõtt rääkida, ta vastab seepeale, et siin ta hästi aru ei saa.
Ülekuulatavalt küsitakse, mida hääl kõige viimaseks ütles, ta vastab, et ütles kõige kohta, mis ülekuulamisel toimub. Ülekuulatav vastab, et hääled on teda pühendanud nii mõnessegi asjasse; ta on nii mõneski punktis nõu saanud ja nii võib ta neilt küsida, milliseid võiks ta ilma loata edasi rääkida. Ja kui rääkida ilma loata, siis justkui hääled ei annaks tagatist, prantsuse keeles gàrant, ja kui juba Jumal ei luba, siis tema kardab midagi öelda, sest selleks on parem omada tagatist. Ülekuulatavalt küsitakse inglite häälte kohta, mis tema kongis on kõlanud, või kas pühak või pühakud või Jumal ise on seal kõnelnud. Vastab: need olid Püha Margareeta ja Püha Katariina. Nende kujud olid kroonitud imeilusate kroonidega, kroonid olid kõige rikkalikumad, kõige võluvamad. "Seda siin," lisab ta, "räägin ma Jumala loaga, aga kui see teis kahtlusi tekitab, siis saatke kedagi Poitiers´i, kus ma olen korra juba üle kuulatud."
Ülekuulatavalt küsitakse, et kust tema teadis, et need pühakud olid ja kas ta võib neid teiste hulgast eraldada. Tema vastab, et ta teadis hästi, et need olid pühakud ja suudab neid ka teiste hulgast eraldada. Küsimuse peale, kuidas on see võimalik, vastab, et tunneb pühakuid tervitamise viisist. Ütleb veel, et seitse aastat tagasi olid nad nõustunud teda juhtima. Ütleb veel, et tunneb neid pühakuid selle järgi, kuidas neid nimetatakse.
Ülekuulatavalt küsitakse, kas pühakutel on rüüd üll, vastab: "Ma ei saa teile rohkem ütelda, mul ei ole luba seda avaldada. Kui te mind ei usu, siis küsige Poitiers´st." Lisab, et nood ilmutused tulevad Prantsuse kuningriigile, mitte talle endale.
Nii küsitakse ka, kas pühakud on vanad või noored, vastab, et seda avaldada ei ole tal luba. Nii küsitakse ka, kas pühakud räägivad koos või teineteise järel, vastab: "Minul pole luba seda ütelda, sest on alati nõuandjate hulk ümber minu."
Küsitakse, kumb nendest esimesena nähtavale tuleb, vastab: "Seda nii hästi taibata ei ole, ei tea hästi, olen unustanud, ja kui mul oleks luba, siis räägiksin seda rõõmuga, see on ka Poitiers´s kirjas." Ütleb ka, et ta on Pühalt Miikaelilt turvet saanud.
Küsimusele, kumb enne nähtavale tuleb, vastab, et Püha Miikael tuleb esimesena nähtavale. Küsitakse, kui palju aega on möödunud, kui ta Püha Miikaeli häält viimast korda kuulis. Vastab: "Ma ei saa midagi ütelda Püha Miikaeli hääle kohta, mul oli temaga turvaline.
Küsitakse, missugune hääl tuli tema juurde kõigepealt, kui ta oli 13-aastane või selle ümber. Vastab: see oli Püha Miikael, keda ma omade silmadega nägin. See ei olnud ka ainult tema, ta ümber olid taeva inglid. Ta ei tulnud Jumala suunamise järele Prantsuse kuninga juurde.
Küsitakse, kas püha Miikael ja inglid ilmusid tema juurde kehalises vormis, vastab: "Nägin neid oma lihalike silmadega, nagu ma praegu teid näen ja kui nad minuni jõudsid, siis nutsid ja tahtnuksid, et mind ära viidaks."
Küsitakse, missugune kuju oli pühal Miikaelil. "Ma ei tohi seda teile vastata." /---/
Küsitakse, kas Katariinal ja Margareetal olid mingid märgid, mis näidanuksid, et nad on Jumala saadetud, kui nad teda kõnetasid. Vastab: "Olen teile juba piisavalt rääkinud, missugused olid Katariina ja Margareeta, uskuge mind või mitte."
Küsitakse, kas ta nüüd teab, mis on talle lubatud rääkida ja mis mitte, ütleb, et ta veel ei tea. Küsitakse, kuidas ta seda vahet teeb, vastab, et mõne punkti kohta on ta luba küsinud, teiste punktide kohta mitte. Ütleb veel, et Jumala luba eirates sünnib Prantsuse kuningriigile halba. Küsitakse, kas ta tõmbaks kunagi selga meeste kuue, kui tal oleks see käepärast, ta vastab et kuuest on vähe, see meeste kuub on väike asi inimeste maailmas ning ta ei võtaks meeste riideid, ei midagi sellesarnast ja Jumal ja inglid ei annaks talle seda nõu.
Küsimusele, kas ta korjaks üles mehe riided, kui need oleksid lubatud ja käepärast, vastab: "Kõik, mis tehtud, on Jumala kätes ja kui tuleks võtta midagi muud kui on võetud, siis teen seda, kui Jumal on nii ette näinud."
Küsitakse, kas on hea, kui meesterõivas on käepäraseks tehtud ja ta vastab, et kõik, mis Jumal on ette näinud on hea ja mõeldud üldiseks hüvanguks.
Küsitakse, kas ta antud juhtumil paneks selga meesterõivad juhul kui need oleksid hästi tehtud, vastab, et midagi sellist maailm ei vaja, mis poleks Jumala kavandatud.
Küsitakse, kas neil häältel, kes tulid, oli ka valgus ümber, vastab, et nad olid igast küljest valgusega ümbritsetud, mis vähenes.
Veel küsitakse, kas inglitel olid nende kroonid pea kohal, kui ta neid esmakordselt nägi, ta vastab: püha Jumalaema nimel, ma ei tea ja ise ma neid näinud pole.
Küsitakse, kas selles toas1 oli ka valgus, vastab: "Seal oli rohkem kui kolmsada sõdurit ja viiskümmend tõrvikut, lugemata spirituaalset valgust. Ma nägin harva ilmutusi ilma valguseta." Küsitakse, kuidas võis tema kuningas tema sõnu usaldada, vastab: "Tal olid head loetavad märgid, ja kirikul ka."
Küsimusele, milliseid ilmutusi tema kuningale rääkis, vastab: te ei saa veel neid sellest aastast. Lisab veel, et vaimulikud olid teda Chinoni ja Poitiers´ juures kolm nädalat kuulanud ja tema kuninga märkide üle juurelnud, neil oli voli teda uskuda või mitte uskuda.
Küsitakse, mida tegi ta Fierbois´ Püha Katariina kirikus, ta vastab, et kuulas kolm missat ühel päeval, sellepärast ta Chinoni linnas elaski. Samuti ütleb ta, et saatis kirja oma kuningale, kus ikka veel kinnitas, et tuleb linna, kus kuningat saab näha ja läbib 150 leeguat 5 päevaga, sest ta on oma kuningast kuulnud palju head. Selles kirjas tunnistas ta oma kuninga õigused kõrgemaks kõikidest teistest. Tema räägib ka ühest mõõgast, mis ta Vaucouleurs´i linna lähedalt leidis. Ütleb veel, et ta pani selle kas Tours´is või Chinonis altari taha ja kohe muutus see üleni punaseks.
Küsimusele, kus see mõõk täpselt oli, vastab: mõõk lamas punakal maapinnal, millel oli viis risti, oma silmaga ta ei näinud, kus mõõk oli ja seda ütlesid talle hääled. Kirikumehed olevat kirjutanud, et nad teavad, kus ühes kohas oli sama mõõk ja ka seda kahetsenud. See ei olnud mitte palju maapinna all, seal nad seda siis nägidki, aga see oli enam altari ees, mitte taga. Selle kohta öeldakse ka, et see oli sama mõõk, kirikumehed on seda purustanud ja siis värvus see punaseks ilma, et talle suudetukski häda teha ja üks Tours´i relvakaupmees ostis ta ära ja kirikumehed andsid mõõgatupe Johannale, sest neid mõõgatuppesid olid tourslased teinud kaks, ühe punaseks ja teise kuldseks. /---/
Küsitakse, kust ta leidis ülepääsutee, et Compiègne´i silda ületada. Vastab, et ta läks üle maantee oma hõimkonnaga, nende hulgas Jean de Luxembourgi sugulased ja jõudis, esiteks, burgundlaste paatide juurde ja teiseks, keset teed. Ja kui inglased teadsid Johanna ja ta kaaskonna teekonda juba ette ja taandudes võtsid laagris vangi, samal küljel, mida mööda pikardlased tulnud olid ja Compiègne asus keset jõekallast ja tänavale oli kaevatud kraav.
Ülekuulatavalt küsitakse, kas tema lipul oli maailm kujutatud ja kaks inglit, ta vastab, et mitut polnud, et üksainus oli.
Küsitakse, kas sinna oli maalitud Jumal maad varjutamas ja kaks inglit, vastab, et Katariina ja Margareeta lubasid ise võtta lipu ja seda julgelt kanda, sest see, mis lipu peal, kujutab Taeva kuningannat ja seda ei saa kuidagi teisiti võtta.
Küsitakse veel, kas neil olid kilbid ja mõõgad, vastus on, et mitte kunagi, aga nende kuningas andis oma vendadele mõõgad, neil oli asuurne kilp, millel kaks kuldliiliat ja mõõk nende keskel ja linn, mille kodanikud kandsid samu relvi, mis temagi kandis.
Küsitakse, kas tal endal on olnud hobune, saadik või kilbikandja, vastab, et kui ta ise oli ratsul, siis oli tal nagu saadik, prantsuse keeles ung demi coursier (käskjalg, kurjeer).
Temalt küsitakse, kas talle anti siis hobune, vastab, et kuningas ja senjöörid andsid oma varandusest talle niipalju kui vaja oli, ehkki mitte üle seitsme.
Küsimus on, et kas selles kuningriigis oli ta niisama rikas kui tema rüütlid, ja ta vastas, et niipalju kui ta oma kuningalt küsis, ta ka sai, häid relvi, häid rüütleid ja hõbedat, millega öömaja eest maksta.
Ülekuulatavalt küsitakse, kui palju tal varandust oli, tema vastab, et kümme kuni kaksteist tuhat, mis ei ole suur raha sõja pidamiseks ja tal oli rüütelvendi, kes seda täpselt teadsid, see oli kuninga raha.
Küsitakse, kas tema kuninga juures oli mingi märk, kui ta [Chinonis] sinna jõudis, vastus, et seal oli austus- ja usaldusväärseim headus ja võim.
Küsitakse, kas ei sooviks ta kõnelda ja näidata seda, mis märk oli Rochelle´i Katharinal. Ta ütleb, et kui ta tuli Chinoni kuningalossi sisse ja tal paluti ära arvata, kus seisab tulevane kuningas, ütles ta sellepärast õigesti, et ingel seisis tema ja troonipärija vahel.

Issanda püha

See oli apostel Matteuse püha Issanda aastal 1236. Suur orduvägi oli tulnud Žemaitiast rüüstamast ja jõudnud Saule (Päikesemaa) soisele alale. Külades seisid puust pentagrammid risti ja rattaga, mis mõlemad sümboliseerisid Päikest; nii mõnigi kord seisid need kultusekivide peal.
Vennad olid kõik need maha kiskunud ja põlema pannud.
Väge, millesse kuulus nii liivlasi kui eestlasi juhtis suurmeister Folkevin (Volkwin). Ta nimi tähendas rahva või seltskonna sõber (vin - varajase karolingiala mõiste anglosaksi, franki, põhjaitaalia keeleruumis). Volkwin oli juba üle viiekümne aasta vana, kui mitte kuuskümmend täis. Luure oli teatanud, et eespool soodes oli liikumas näha žemaitide väge, aga keegi ei teadnud, kui suur see võiks olla. Sellepärast olid härrased rüütlid juba mitmendat tundi turvises: niihästi hallipäine Volkwin kui tema lähemad ohvitserid Sigelinde ja Anno.
Volkwin pani käe visiiri juurde ja uuris eespool virvendavat päikest. Rabas laulsid ikka veel ritsikad ja meestele tungisid peale surusääsed, ehkki tavaliselt olid need kohe kadunud, kui nii mõnelgi aastal oli lehtedes hakanud kolletama sügis.
Ordumeister kahetses, et retk oli läinud teele suvel. Talle sai alles nüüd selgeks, et Dubissa-lähedased sood ei ole suviti läbitavad. Oo, kuidas tahtis ta jätta selja taha selle mürgise kailuraba ja jõuda võnnujõelaste kaljusele pinnale, kus kõrged kuused varjutavad kõik maa ja taeva! Ta palvetas, et tema vägi jõuaks hiigel-metsaareaali, sellesse tumerohelisse laande, mis ulatus Kuramaast Latgale idapoolseima tipuni ja mis lahutas Leedu alasid Läti aladest.
Ees olid Memeli-äärsed laanekurud järsakute, kotkakantside, võhrupesadega, milledes võsa võtab enesesse iga raja, mis temasse on rajatud. Miilid ja miilid rohelist metsikust, mis lõpeb alles Ascheradeni (Aizkraukle) viljakate põldude ja Väina suurjõega, kus saaks pesta reisihigi ja -tolmu. Need on metsad, kuhu suurgi vägi võiks niisama lihtsalt kaduda, metsad täis pühi allikaid, mis kirendavad deemonitele ja nõidadele viitavatest pagananimedest: Pyrkeln, Puickeln, Poiken Orge. Poiken Orge - Näki Urgas.
Volkwini 120 raudrüütlit ratsutasid paremal tiival, nende ees kaks küladest kinni võetud teejuhti, kes üritasid kaht tuhandet meest hoida kindlal rajal sõnajalapuhmaste vahel, sest kus sõnajalg kasvab, seal ka maa kannab. Paremal pool metsades algas järsku hirmus rabin. Kümneid, kui mitte sadu samogiitide ammukütti lasid selle tiiva peale ning see vihin kustutas esimeste minutite jooksul sajakonna liivi, läti ja saksa soost sõjasulase elu. Laskjateks ikka laskemeistrid šiauliečniu. Jalavägi võttis end leedukate rünnaku peale ühtekokku ja ehitas endale kilpidest varjualuse, samal ajal aga hakkas ka Saksa vägi metsa laskma. Volkwini valge standarti all käis palavikuline nõupidamine: ta abistajad ütlesid, et maastik ei ole suurlahingu andmiseks sobiv, vaja oleks vägi hajutada ja üksikute gruppidena teed põhja poole edasi rajada.
OM Volkwin ei hakanud kenitlema ega tseremoonitsema, ei hakanud ütlema näiteks nii: "Vennad-rüütlid, mis tee? See siin on ju kohv ja mitte tee." Ta sõnas lihtsalt nii: me ei saa siit minema hiilida, me ei saa teedelt lihtsalt niisama kõrvale astuda, sest iga selline hiilija jätab siia rajale oma pea. See OM sõnavõtt tõi ootamatusefektidest kohutatud rüütlitele sõjainnu tagasi. Helkivad soomusrinnad ründasid nüüd oma laskurite tuletoetusel leedulaste eelväge, nii et soopind nende sõjaratsude kapjade all kõikus.
OM Volkwinile astus vastu Zemgale vürstide ratsavägi, kaks eliitset pataljoni. Oli tekkinud unikaalne moment, kus kaks fataalset jõudu ühinesid deemonlikus surmaheitluses Dubissa lisajõgede pehmetel pervedel. Aga kui leedulaste hobused ja nad ise olid soomustamata, siis rüütlid vajusid läbi pehme kooriku ning olid sunnitud jalastuma. Täismassiga ja ratsudel jalameestele peale vajudes oli rüütlivägi hirmuäratav ja kõik jalamehed ratsutati "rohuga ühetasa". Sellepärast tuli nende sõjateele seada kunstlikke tõkkeid, mille üheks osaks oli puude langetamine. Leedulased lasid ründavate rüütlite teele kolm paljudest kuuskedest tõket, mis kukutas need raudhiiglased üle oma ratsude paksude kaelte ja võttis neilt võimaluse ühineda pihkvalastest ja kokneselastest liitlastega suurel teel. 48 rüütlit piirati ümber ja nende vastu tõsteti odadest kiil. Kui nüüd mõni odamees langes kas rüütlite või nende liitlaste energilistest mõõgahoopidest, siis astusid asemele leedulased lühemate mõõkadega, mida ladina keeles kutsuti ensis (pikema mõõga nimi oli gladius). Kroonika tekst ütleb meile, et neljakümmet kaheksat aeti seal puutõkete vahel ringiratast. See on esimene kord, mil kroonik, kes tõenäoliselt oli orduvend ise, kasutab oma organisatsiooni vastu nii iroonilist väljendit. Siiski ei tõstnud ükski neist 48 vennast käsi ega püüdnud ka lahinguväljalt põgeneda, võideldi lõpuni, teiste hulgas ka eakas pealik Volkwin.
Arheoloogilised andmed näitavad, et Saule ja Durbe lahingutes, Leedumaa jt pinnal peetud palavates võitlustes ei olnud just rüütlite ratsud eriti väledad, suurte probleemidega silmitsi seistes raputati oma isand seljalt maha. Ratsanik vältis seda täie hooga vaenlasele peale sööstes, kannuseid andes, nõnda said Saule lahingus ka paljud ründajad hukka, ehkki leedulaste kaotustest ei ole kuskil juttu olnud.
Liitlased, pihkvalased ja vitingovlased taganesid öö lõpuks. Silgati Riia poole viiva tee kõrval. Kaks tuhat Saksa armeest jätsid oma elu Saule sohu. Erinevatel hinnangutel oli hukkunute seas kuni 64 mõõgavenda. Mõõgavendade Ordu langes teise ja viimase ordumeistri surmaga olemast, selle riismed saatsid orduvend Gerlach Rote Marburgi DO kõrgmeistrile teadust andma Liivimaa ristisõdijate kohutavast saatusest. Saksa ordu päris Mõõgavendade varad ja nood, Kristuse sõjateenistuse vennad ei astunud enam kunagi ajalooareenile. Gerlach Rote - käskjalg, kes Läänemere ääres ratsutades viis 1237. aasta talvel kõrgmeistrile kurva teate, pärast selle teate saamist tõusid saarlased, läänesemgalid ja kuralased üles. Rote (tõlkes: Punane) perekonnanimi oli Ruffus (otsetõlkes ´viija´, rahvasuus aga: hooraja). (Saksa tänapäevases kirjakeeles - ´rufen´ - juhtima, sõitma.)
Mida õpetab meile Saule lahing? Lahingut ei löönud mitte kõrgintellektuaalid. Lahingut lõid tavalised sõjamehed, jõhkrate naljade ja kõnepruugiga, kes jälestasid klassikalisi haridusi. Saksa rüütel oleks manuskriptidega prillipapat ignoreerinud, aga mitte teda sinnasamma sohu uputanud. Plaan (lahingu lõppfaas): 4 - pihkvalased ja jt murravad end öösel piiramisrõngast välja; 5 - hilja võitlema asunud Saksa ratsanikud üritavad rinnet hoida, ent põgenevad; 6 - Saksa suurmeister, kaotanud suure osa oma väest Leedu pealetungijatele, kaob ise võitlejate vahele ja ka teda ratsutatakse maaga ühetasa; 7 - ka orduvägi püüab teha raidtõkke leedulaste eeskujul; 8 - kõik põgenevad, kes liigsed. See on ajaloos kaotanute lõpp. Me ei tea kunagi, millal ise sattume sesse staatusse.

Pariis, 1277

1277. aastal mõistis Pariisi ülikooli järjest dogmaatilisemaks muutuv teoloogiateaduskond hukka 218 teesi, mille olid peamiselt välja töötanud vabade teaduste fakulteedi esindajad. 218 hukka mõistetud teesi annavad meile ülevaate sellest, milline oli tolleaegne filosoofiline maailmapilt, mida arvati, mida oletati. Teoloogia oli kristlikus maailmas teadus nr 1 ja Pariisi ülikool "kahe tõe õpetuse" (mis muutus järjest enam üheks tõeks) viimne instants. Teesid:
1. Et Jumal ei ole kolmainus ja üks, kuivõrd kolmainsus ei saa olla lihtsate liidetavate summa. Kus on tõesti mitmus, seal on vajalik liitmine ja kokkupanek. Näiteks kivihunnikus. (Siger Brabantist).
2. Et Jumal ei saaks luua endale sarnast. Ta suudab luua miski jõu, mis temast sõltub, mis Jumalas luuakse, ei ole signum perfectionis.(Siger).
3. Et Jumal ei suuda tunda rohkemat kui iseennast.
4. Et miski pole igavene lõpus, kui ta pole olnud igavene alguses.
5. Et esimesed eraldi igavesed olid algliigutajad.
6. Et kõik taevakehad pöörduvad 36 000 aasta järel sinnasamasse tagasi, kust nad alustasid ringkäiku.
7. Et intellekt ei ole kehavorm ega sõiduoskus ega ka inimese olemuslik täius.
8. Et intellekt, kui vaid tahab, segab keha, kui palju tahab, nii palju segab.
9. Et pole kunagi olemas esimest inimest ega ka viimast, on olnud vaid liikumine inimeselt inimesele.
10. Kuna inimeste põlvkond on ring, siis ka inimese vorm pöördub tagasi algusse.
11. Et inimene on inimene tänu hingele, mis on mõistuspärane.
12. Et Sokrates on mõistetav igavikus, kui ta anda igavikule, on seal ka liik ja laad.
13. Nagu väljaspool tundeid ja mõistust ei ole miskit inimesel, ei ole ka maailmal seda.
14. Kui inimesel üteldakse palju mõistmist olevat, siis taevad liiguvad, elavad, saavad aru läbi ühise liigutaja, mis ei ole substants.
15. Et inimene kogeb pärast surma kõike head.
16. Kui usu eest hoolt ei kanna, muutub see ekslikuks, mis on usu enda vastu. (Autor teadmata.)
17. Et kõik hinged, mis samal arvul tagasi pöörduvad, samapalju neid ka üles tõuseb.
18. Kui filosoof tulevikus ülestõusmisest aru ei saa, siis polegi see mõistusega tunnetatav. Viga, sest see on tunnetatav mõistusega, kuid Kristuse läbi.
19. Et eraldi hing puhastustules ei kannata.
20. Et loomulik seadus keelab mõistust hingega kokku segada, sest mõistus ei luba paljut.
21. Et miski ei juhtu juhuslikult, juhtub kõik paratamatult, mis kõike järgmine kord ka ei juhtuks, juhtub paratamatult, ei saa juhtuda midagi täitsa ajutist, vaid kestvat koos kõigi eelduste ja tagajärgedega. Viga, sest millel on põhjus, sellel on ka juhus, ütleb Boethius.
22. Et õnn, mis ei ole Jumalast, on järsk.
23. Et Jumal teeb õnnelikuks ühe ja mitte teise, on juhuse asi. (Siger)
24. Et mitte kõik teadmised ei ole vajalikud, tarkusedistsipliinid, mis ei ole vajalikud, ei ole ka inimesele mõistetavad.
25. Et Jumal ei anna igavesse rikutud ja muutuvaid asju. (Siger)
26. Et esimene põhjus ei suuda anda midagi endaga võrdset ega oma võimet nõrgeneda.
27. Et Jumal ei saa teha paljusid hingi korraga.
28. Et Jumal ei saaks mõistuseid rohkem luua kui ta neid juba loonud on.
29. Et Jumal on lõputu kestvuselt, mitte aktsioonilt, mis ka ei ole lõputu, umbes nagu lõplikud kehad, kui nad viimselt olemas oleksid.
30. Et ülimad mõistused loovad ratsionaalseid hingi taeva liikumisteta, viimased loovad elavaid ja tundvaid taeva liikumise sees – mediantes.
31. Et inimese intellekt on igavene ja eksisteerib iseenda põhjusega, see pole mateeria, vaid võime käigus.
32. Et mõistus on üks kõikide jaoks, ta ei eralda kehasid, vaid on sama kõigile.
33. Et krambid ja visioonid ei ole tehtud ega loomusest.
34. Et esimene põhjus ei suuda mitmeid maailmu luua.
35. Et ilma tegutsemiseta, olgu inimese, ta isa kohta ei saa inimest eristada Jumalast.
36. Et me võime sureliku elu jooksul olemusi tunnetada.
37. Et kui midagi ei märgata, midagi ei usuta, siis midagi ei saa deklareerida.
38. Et Jumal poleks suutnud algmateeriast luua keskmisi taevaaluseid ilmu. (Siger).
39. Et vana tahte abil ei saa eelnevat järgnevaks ümber ehitada. (Osalt Aristoteles)
40. Kes seisuselt vilets, ei filosofeeri.
41. Et Sokratese mõistus ei olnud patune.
42. Et esimese põhjusega (prima causa) ei saa määrata järgnevust tulevikus, esiteks, kuna järgnevus pole üksikasi; teiseks, kuna tuleviku järgnevus on particularia (ainulaadselt seisev asi), kuna Jumal ei suuda ära tunda ainulaadselt seisvaid asju. Kui meelt ei ole, siis ei ole võimalik ära tunda vahet Sokratese & Platoni vahel, põhjuse ja põhjustatu vahel; jumalik eelteadvustus on teadvustatute olemasolu esmane tingimus, jumalik tarkus on Jumala tarkuse alluvate eeltingimus.
43. Et esmane mateeria ei ole suutlik ilma keskmisi ja teisi taevaaluseid asju jagamata, sest midagi ei transmuteeru ilma transmuteeruja ja transmuteeruvateta.
44. Et üks vahendaja ei ole võimeline mitmuslikeks efektideks.
45. Et esimene algus ei saa igavesust põhjustada, sest igavik säilitab ta.
46. Et esimene põhjus ei suudaks midagi tunnetavat luua ex agente, ega ka ex agente ei ole ka tunnetatavaid asju ilma mateeriata.
47. Et olevad alluvad esimesele põhjusele ja on sellest põhjustatud, ei saa olla muid tegutsejaid Üldises. Viga, sest olevate järjekord on esimeset põhjusest eraldi, olemasolevad on alamad.
48. Et Jumal midagi uut ei tee, ei moodusta ta ka midagi uut.
49. Jumal ei liiguta taevaid järgepidi, sest siis jääks järele tühi ruum.
50. Et Jumal ei suuda liikuvat teisiti liigutada, siis peaks tal olema teistsugune (eraldi) tahe.
51. Et Jumal on igavene tegemises ja liikumises, siis ka olemuses. Teisiti teist kavandades, erinev eelnevast.
52. Kes endast asju välja määrab nagu Jumal, tegutseb kas alati või mõnikord igaveselt.
53. Et Jumal peab paratamatult tegutsema, lõpetab ta vahetult kõik ise. Viga, kui ühelt poolt eeldab kaastegijaid, mis võtab ära vabaduse, teisalt aga võimaluse teisiti teha. (Siger).
54. Et esimene liigutaja ei saa vahetult luua üldisust, mil oleks uue efektid. See viib uuesti välja vahetutele põhjustele, mis võivad kaasa tuua ka midagi muud.
55. Et algprintsiip ei suuda ise läbi mateeria teostada seda, mis on nii erinev ja on agendi ja teo vahel.
56. Et Jumal ei suuda vahetult kestvusi ära tunda ega ka teisi üksikuid põhjuseid, mis talle lähedased.
57. Et ülejäänud põhjused tegutsevad vaikuses, on vaja Jumalat liikuvana kujutada.
Eraldi mõistused
58. Et Jumal on vajalik põhjus esimesele intellektile, mis annab toimet samal ajal kui kestvust. (Siger).
59. Et Jumal on vajalik põhjus ülimate kehade liikumisele, osadele ja nende kombinatsioonidele tähtedes.
60. Et kõik efektid on sündinud tänu esimesele põhjusele, ei ole küllaldane kui järgmiste põhjused ei ole välditavad. Viga, kuna Jumal ei suuda välja töötada vajalikke efekte ilma hilisemate tagajärgedeta.
61. Et Jumal võib luua, anda ruumi / laiendada vastuoluliselt mis on ubi´s (mitteüldises kohas) eraldi.
62. Et Jumal on nii absoluutne võime, et ta üksnes ei suuda midagi eimillestki teha, vaid viib seda liikumist ka lõpuni.
63. Jumal ei loo teiseseid põhjuseid ilma eelneva-järgneva põhjuseta. (Siger).
64. Et vahetut põhjust ei saa anda ühtse paljuna.
65. Et Jumal ei puista hingetarkust unes ega taeva kaudu.
66. Et esimesi liigutajaid on palju.
67. Et esimene liigutaja ise ei liigu, ei liigu ka see, mida ta vahetult tõukab, nõnda et sama liikuja liikumatus on liikumine iseendast (iseenda jaoks).
68. Et liikuv jõud on olemasolu, tegevuseta antud hetkel, on ta passiivsusega segatud potents.
69. Et eraldi substantsid ühe isuga ei muutu tegutsemises.
70. Et mõistused ja eraldi substantsid, mida igaveseks hüütakse, pole tegelikult küllaldased põhjuseid olemasolevaina säilida, ilmnevad uued kordasaadetud, mis siis ka transmutabiilsed on.
71. Ka substantsid on võimelised transmutatsiooniks, mitte võime tõttu millestki, vaid igavesti ja eraldatud mateeriast.
72. Et eraldi substantsid, millel pole ka mateeriat, on samamoodi suhtes ka võimega, nii ka tegevusega, nad on igavesed.
73. Et eraldi substantsid eraldi mõistustega loovad asju.
74. Et mõistuslik liigutaja jookseb taevastesse sisse nagu taeva struktuur mõjutab inimkeha.
75. Et ingel ei suuda vastu seista vahetule ega tegutseda vahendajana taeva aluse ilmaga muidu, kui maailmas.
76. Et ingel ei jaga uut.
77. Et kui on mõnedki eraldi substantsid, ei liigu mõnikord keha tajutavas maailmas ega ole suletud universumi.
Igavene maailm
78. Et igavestel olenditel on parem mateeria.
79. Et eraldi pandud substantsid on essentsid, mis nendega samased ja nendes on.
80. Et kõik, mis ei ole ainest, on igavene, mis ei ole mateeria transmutatsioonist alguse saanud, varem ei olnud, järelikult igavene.
81. Mõistus ei ole mateeriast.
82. Et ülimatel mõistustel on teistsugune ilmumine ja alamus ja et ülimad on ka alamad igavese tunnetuse mõttes.
83. Et mõistus on perfektne Jumalale igaveses, mitteigaveses on mõistus muutumatu.
84. Et intellekt võtab Jumalat ainult taeva-alustes asjades.
85. Et mõistus ei erine substantsilt, nii tulevad ka kõik intellektid üksteise sarnased.
86. Et eraldi substantsid on tegelikult lõpmatud, pole võimatu, et on lõpmatus, ka materiaalsetes asjades.
87. Et maailm on lõpmatu, nii ka kõik asjad, mis tema sees leida on, aeg, mateeria, vahendajad, kahtlused, et jumala jõud on lõputu; uueneda maailmas saab üksi põhjuse läbi. (Boethius Daciast).
88. Et uut midagi ei sünni, pole ka mitmesugust mateeria üldisuse tõttu.
89. Filosoofide mõistusega ei ole maailma igavesus lahendatud, kui just keegi ei ütle, et Jumal ei suuda luua võimatut. (A Thomase argument Aristotelese argumendi vastu maailma igavesusest).
90. Et kui filosoofide loomus saab taas maailma lihtsust eitada, maailm on loomulik (Siger).
91. Kui nüüd filosoofiline mõistus näitab, et taevate liikumine ei ole vale, siis inimesed päris alt ei näe ka imesid.
92. Et kõik kehad liiguvadki esimese liigutaja läbi, mis on hing, siis niisugused liiguvad püüdleva liikumise läbi nagu loomad.
93. Et inglite kehad on igaviku läbi oma substantsid saanud, aga igavikus nad ei liigu.
94. Kaksine on igavene printsiip, nii ka taevaalused kehad ja hinged nende juures.
95. Taevas on see algus kolmene: subjektile igavene liikumine, hing taevaalusele kehale ja esimene liikumine kui ihaldamine.
96. Et Jumal ei suuda paljundada liigiti ilma mateeriata.
97. Et nende indiviidumite erinevus on vaid mateeria positsioonilt vaadatuna nagu Sokrates ja Platon ja inimvormid eksisteerivad selsamal arvul siin ja seal, siis on neid ka sama palju eri paikades.
98. Kui maailm on lõputus, mis kogu loodu hõlmab, siis minevikus loodu võib katta tulevikus loodu. (Siger).
99. Et maailm, mis eimillestki saadud, ei ole uuest(i) saadud ja kuivõrd mitteolemine erineb olemisest, siis mitte olla eelneb olla, mis on paljune loomus.
100. Kui teoloogid sõnavad, et taevas vaikib, lähtub see valest suppositsioonist, et taevas eksisteerib või see liigub.
101. Kui lõputused käivad enne taevate pöörlemist, ei saa esimest põhjust kaaluda või on see intellektist loodud.
102. Kui maailma hing on mõistlik ja taevasfäärid on justkui tema organid, siis silmad ja kõrvad on tunnetusorganid.
103. Et vorm, mis alustas olemist ja tajumist mateerias, ei hakka seda muutma, sest muutma peab väljaspool mateeriat.
104. Et inimene saab aru.
105. Et inimese vorm ei ole midagi antut see tõuseb otse mateeriast.
106. Et maailm tegi kõik vormid.
107. Et elemendid on igavesed ka dispositsioonilt.
108. Et inimhing ei saa kehast teise paika minna, nagu substantsi järgi mõistetud, ei enda ega vahendaja läbi ja seda kantakse paigast paika.
109. Kui hing on igavene, siis selle vahetu kandja võib olla igavene.
110. Kui taevate liikumine on lähedal kaalutlevale hingele ja see ei jõua üles tõusta, nii ka taevaste alused isikud.
111. Et ükski vorm ei saa väljaspoolsest tulla kui mateeria, siis see, mis on jagatav, on ebatäielik. (Siger Brabantist)
112. Et ülimate mõistused peegelduvad alamates.
113. Kui eraldatud hing ei ole muundatud teiseks filosoofiaks, võib teiseks usuks võimalik olla moondatud.
114. Et hing, mis saab tehtud elavaks, elavaks ka jääb.
Vastuvõtvat intellekti puudutavad
115. Kes tunneb ära mõistuse, see tunneb ära kõik. Liigid on loodud ühes asjadega. Taju ei sõltu mõistusest, ta on teine esimese kõrval.
116. Et hing on kehast eraldamatu ja keha rikkumine toob kaasa hinge rikkumise.
117. Üks mõistus kõigile antud, sest õpilasi ja õpetajaid on sama palju.
118. Et vahendav mõistus ei seo seda, mis inimene suudab ja võimalik intellekt ei ole seotud meie teise substantsi.
119. Mõistus, millega loome, ei ole kehaga seotud, nii ka tegutsemine ei ole vorm ega mateeria.
120. Pärast lahutamist mõistusest ei tea hing midagi.
121. Et täiuslik mõistus on abstraktne.
122. Et võimalikkus ja jagamatus on kehale omased lihtsaimal viisil, teatava õiglusega, nad on nii keerukates ja lihtsates kehades.
123. Et vahendav intellekt on eraldi kogu võimalikust intellektist, ta tegutseb väljaspool inimkeha ega ole selle kujuline. (Avicenna).
124. On ebamugav mõnede hingede suursugusust kinnitada, ehkki hinged erinevad ja mitte kehad, nii jagatakse hinged suursugususe järgi liikideks, ka mõistused. Viga, kuivõrd Kristuse hing ei olnud Juuda hingest etem. (Mõlemad olid patused, aga Kristus täitis oma Isa tahet.)
125. Et võimalik intellekt ei astu tegevusse enne mõistmist, sest mõistetavate loomuses midagi on mõistjatest endist.
Tahe ja vabadus
126. Et spekulatiivne intellekt on igaveste ja mittepatuste juures lihtne, tänu tõele, et korrupti ajavad eksiteele ta fantaasiad.
127. Et mõistusi ja nende omanikke juhib 1 substants.
128. Et loomust ei määratleta olemisega ega olemiseta, läbi millegi, läbi iseenda.
129. Et tahe jääb passiooniks ja üksikteadmiseks, mis ei ole teineteisega vastuolus.
130. Kui mõistus juhib, siis ka tahe juhib.
131. Kui tahe eksisteerib samas dispositsioonis mis liikumine ja jäämine, siis liikumine tahtest ei olene.
132. Et maailm on arstimise põhjus, nii tuleb ka tervis.
133. Et tahe ja intellekt ei liigu iseendast ja tegelikult, vaid igavese põhjuse läbi, nõnda ka taevakehad.
134. Et tahe, mis varule jäetuna puhkab, paratamatult sest eemale liigub.
135. Teisese tahte suund on vahendajale.
136. Jumalik vahendaja võtab osa kannatusloost.
137. Kui üks põlvkond inimesi võiks lörri minna, esmane jõud seda ei tee, sest ainult esimene maailm ei liiguta algelemente, nii teeb ta ka inimestega.
138. Kui Jumal ei küüni mateeria ja vormi väikseima põhjuseni, siis see põhjus on tegelikult subjekti sees. (Siger tõenäoliselt)
139. Et toimiv ilma subjektita pole toimiv ega võrdne, kvantiteet ei saa iseendast ilma mõõtmeteta olla.
140. Et teha toimiv ilma subjektita on kas võimatu või see takerdub vastuoludesse.
141. Et Jumal ei saa teha toimivat ilma subjektita samaaegselt dimensioone loomata.
142. Et Jumal saab vajaliku sündmuse jaoks ruumi.
143. Et märgid, mida taevad on märkinud, on inimestele antud abistava vaimu või ajalike asjade poolt.
144. Et kõik hea, mis on inimesel, koosneb intellektuaalsetest jõududest.
145. Et pole küsimust, mida filosoof ei saaks mõistusega arutada ja mõistusega võib arutada kõiki asju.
146. Mis on võimalikult või võimatult lihtne, on igatpidi võimalik inimlik filosoofia.
147. Et võimatult lihtne ei ole Jumala, vaid teistsuguse agendi käsutuses.
148. Et kui inimesele andmed ette anda, siis tajub ta nii arvulist kui individuaalset.
149. Et on veel üks intellekt, mida Jumal tajub kui teist.
150. Et inimene ei ole võimeline omaenese tarkusest arutama sisulist autoriteeti.
151. Et inimene võiks oma mõistuse külge panna mis tahes järeldusele, mis asutatud algprintsiibist.
152. Et teoloogide jutlused toetuvad muinasjuttudele.
153. Et ainult teadmine on teoloogidele käepärane.
154. Et maailma tarkus on ülim filosoofia.
155. Et matmise juures ärgu olgu muret ja hoolt.
156. Kui taevad peatuvad, ei näita enam tuli tähtedes, et Jumal on.
157. Et intellekt ei ole õnne tarvilik eeltingimus.
158. Pärast lõplikku tegu on selge, et tahe ei ole tahtevabadus, ka mitte korruptide jaoks.
159. Et inimese tahtest vajab kontrolli vaid suur isu.
160. Et miski jõud pole igasugune, kui pole teisiti määratud.
161. Et tähtede efektid on hämarad.
162. Et meie tahe allub taevasfääridele.
163. Et tahe usaldab kindlalt just mõistust ja ei lange ära sellest, mida mõistus käsib.
164. Kui inimene liigub, liigub ta alati oma isu järel. Viga, sest tal on liikumises suurematki.
165. Et patustada saab kirest, mitte tahtest.
166. Et ebaloomulikkus seisneb suguaktis.
167. Kui kõikvõimalikke märke peetakse inimese kavatsuseks ja kõik need on perfektsed siis samu pilte teavad palverändurid ja vangid oma õnnetus olukorras.
168. Et püsivus pole olemuslik voorus.
169. Et hoidumine tegudest kahjustab jõudu ja oskust.
170. Kui vaene õnne ei saavuta, olgu ta siis moraalne.
171. Et tagasihoidlikkus ei ole voorus, sest ta alandab. Viga, sest jõud ei ole meisterlikkus.
172. Et kummardamine austuse läbi on vaimu komme. (Autor teadmata.)
173. Kui vaid vastuoluline teadmine on asi, mida mõistus end segadusse ajades ette võtab, siis mõistus ei ole oma vahendite kaudu ega iseendas miski teine.
174. Et kristlikus seaduses leidub väljamõeldisi.
175. Et kristlikus seaduses leidub ebaküpsusi.
176. Et õnne saavutatakse selles elus ja mitte mõnes teises.
177. Et jõud pole iial omandatud.
Universumi olukord
178. Et õudseim lõpp on surm. Viga, kui välistatakse põrgupiinad.
179. Et võib pihtida, et komme oleks täidetud. (Autor teadmata.)
180. Et ei peaks palvetama. (Teadmata.)
181. Et kasinus polegi täiuslik puudus.
182. Et loomulik universaal on tulemeri.
183. Et piirideta seks ei ole patt.
184. Et loomine ei ole võimalik, kui see on vastuolus usuga, mis tuleb kaua pärast seda.
185. Et ei ole tõtt, mida keegi eimillestki loob, nii ka tõekindlat esimeses loomises.
186. Et taevad ei vaiki kunagi, luues alluvat, mis on taeva lõpp, ei suuda nemad eksida.
187. Loomist ei saa mõista kui liikumist olemise poole.
188. Et vedelikku on tähtedel samas kaalus, et seda maa peal jätkuks inimese seemendamiseks.
189. Et mõistuseid on eri vormes, siis taevakehasid puudutavad eri loomisriistad.
190. Et esimene põhjus on põhjus kõige kaugemaks. Viga, kui kõge kaugemat mitte teades kõige lähedamana.
191. Et vormid ei ole jagatavused läbi kogu mateeria.
192. Et vormiga ei loo.
193. Et intellekt ei ole kehaline keha piires, sest seal on kehade jagamise edukas liikumapanija.
194. Et hing ei tunne liikumist teises. Vale, sest hing tunneb kogu aja.
195. Et saatus, mis ilmale määratud, kulgeb läbi jumaliku tahte mitte vahetult, vaid läbi ülimate kehade.
196. Et väärikus on ülim põhjus, pattu teha ja kuri olla pole ehtne intentsioon, vaid tuleneb loomusest.
197. Et esimesele põhjusele järgnes rida juhuslikke sündmusi.
198. Et täidesaatvad efektid on oma loomuselt mittejumalikud, sest nad ei lähtu algpõhjusest.
199. Et täidesaatev efekt ei ole ebatäielik oma operatsioonidelt.
200. Et perioodid ja ajad ei ole materiaalsed, sest nad on ainult põhjalikud.
201. Et kes loob maailma, see loob tühjuse, kus koht pöörleb paratamatult vastu kohta ja eelmaailmasse sattunud kohad võisid olla ka tühjus.
202. Et enne maailma ei olnud kaos, vaid igavik.
203. Et universumis ei ole midagi puudu, kuivõrd esimene liigutaja rahuldub tehtud vormidega.
204. Et substantsid pandi igasse kohta ja nad liiguvad igavikust igavikku ja ei avalda end tavalises.
205. Et aega on lõputul hulgal teadmata hetkeni, milleni ei saa jõuda, mida ei saa läbida.
206. Õnn on kindlustatud tervise, enesekindluse, elu ja surmaga, hakkab õnn õitsema, elad, langeb, sured.
207. Et inimese keha ruineerib hinge, siis tema tegudele on saanud osaks samasugune saatus.
208. Et kahekordselt head liiguvad kõrgemale.
209. Et kogu liikumine tuleb vabatahtlikult esimesest liigutusest alla. - Viga, sest mõistus on esimeses liigutajas lihtarvuline, mitte loomises.
210. Et väline mateeria ei allu spirituaalsele substantsile.
211. Et mõistmine ei olegi vahetu mõttetegevus.
212. Et mõistus vaid oma tahtega liigutab taevaid.
213. Et loodu, mis taevasfäärides põhiliselt liigub, on mõistuslik liikumine.
214. Et hing ei saa liikuda, et keha ei saa liikuda, ei kergelt ega raskelt, ega ka õhk ei liigu.
215. Et Jumalast ei ole võimalik teada midagi peale selle, et ta on.
216. Et Jumala olemus on iseendas positiivne, aga mitte mõistetav, pigem talle kuuluv (privaatne).
217. Et loomine ei väljenda loodu edasist liikumist.
218. Et mõistus, inglid ja hinged on kõik eraldi.
219. Et substantsid on kindlatel kohtadel nagu nad oleks teisesed substantsid (nende matriitsid).
1277. aastal Pariisi ülikoolis hukka mõistetud tekstide esiisaks oli 9. sajandi Iiri filosoof Scotus Eriugena: tema väide, et kõik liigub iseendasse, kõik Jumalast võetu liigub tagasi Jumalasse, mis on ülim sulamispunkt (mergens orta suprema; nagu must auk) avaldas mõju Pariisi vabade kunstide esindajatele. Pilt: Wikipedia (vaba litsents)

Savisaar saatis mu emale juubeliõnnitluse!

Siin on näha, et linnapea Edgar Savisaar on 9. jaanuaril k.a saatnud minu emale tema 70. juubeliks õnnitluskaardi. Seda oli arvata, et Savisaar tunneb rahva murede vastu huvi ja peab meeles ka erinevate inimeste sünnipäevi. See on nagu Chauceri lugudes, kus suured mehed võivad tulla lihtsa rahva hulka ja jätta meelde viimaste erinevaid habitus´i. Arvan, et paslik on siinkohal tsiteerida 19. veebruari 2003 Kesknädalast Savisaare artiklit "Minu meelest ei ole naljakas" (lk 11). "Mu vaesed vanemad seal Võnnu kalmistul... Kui palju teid on mõnitatud selle eest, et olete minu isa ja ema. Selle eest, et olen teie poeg. Selle eest, et tahtsin Eestile head."

Kirjanik Wimberg on 1940. aastate raudse nooruse tundja

Loen Veniamin Kaverini „Kahte kaptenit“ ja mulle kerkib meelde omaenese kauge noorus – aeg, mil kõik puud olid sügiseti veel punasemad kui praegu, meri veel sinisem kui praegu. Just nii nagu siin raamatus, oli ka minu lapsepõlv:
„Ma kuulan Sanjat – ja meie poolununenud noorus kerkib mu ette nagu kinos, kui kellegi hääl kiirustamata räägib oma asjast, ekraanil aga liiguvad pilved ja piki avarat lagendikku kulgeb jõe udune pael. On hommik. Ja noorus tundub mulle udusena, õnnelikuna.
Kõhnuke mustapeane kommunistlik noor tutikesega pealael mõistab neljandas koolis kohut Jevgeni Onegini üle. Liuväljal ütleb ta mulle esmakordselt, et lennukooli läheb.“
Aga eks see oli ju meie ajal umbes samamoodi. Olid kartongpapist tehtud päevikud, oktoobrilaste märgid, millelt värv maha koorus, näts, mis kohe suus ära sulas. Aga eks vaatame veelgi enam tagasi, 1940. aastate raudse nooruse maile. Raudne noorus tuli terastiibadel, ta külvas kõik kolhoosipõllud täis, ta tõmbas lõõtsmoonikut, ta heitis soldati kantud kirsalätud adrakurgede juurde ja haaras adrakurgedest kinni. Wimberg on raudse nooruse asjatundja, tema on selle perioodi luulet kõige enam uurinud. Raudne noorus kuulus Järvesuu poiste brigaadi ja laulis, küll juba kuuekümnendate alguses, mõneti vanemaks saades, seda laulu:
„Tal meeldib päike kesk kõrguvat taevast
Ja lumivalgete pilvede ränd
Tal meeldib tormata vette ja naerdes
Seal lasta lainetel rünnata end
Kaks, kolm, neli! Möödus lõbusalt meil aeg
Ja õhtul lausa, lausa suures õnnes selge, helge suvetunne
Ei jäänud sammugi maha, oh ei!“

Vaenlasi ei tasu armastada ega vihata, tasub ignoreerida

11. märtsil käisin Pirita kloostris Vello Saloga jutustamas ja siitpeale on mul meeles mõlkunud üks artikkel kaugetest aegadest, mis annaks muu hulgas teatava lahenduse ka Saule 1236. aasta lahingu mõnedele aspektidele. Või mis mõlkunud, ma olen töötanud ööd ja päevad läbi ja nüüd on mulle ka EHI appi tulnud oma tasuta raamatukogudevahelise laenutusega!
Võib-olla tegin ma hästi, et kiirel ajal oli taas aega uuesti üle lugeda Mait Metsanurga „Ümera jõel“, mille viimane lugemine jääb keskkooli aega, nagu paljudel. Niisuguste suurte klassikateoste ülelugemisel tekib jälle ja jälle küsimus, mida viimasel ajal on nii palju esitatud: miks on eestlased nii vihkavad ja tigedad? Miks nad närivad üksteisel nii hinge seest, kas minul on näritud, kas ma olen ise selline? Kui meil oli ju kunagi valguse-, pimeduse- ja koiduaeg, kui pühades hiites ja tammikutes magavad meie esivanemad, kulmudel orjalilled? Miks ei ole enam Lasnamäel, kus Vasja maha sülitab enam muinasaegseid meiupuid, mille okstele vaprad vanemad riputaksid ande Toorule ja haldjatele? Miks Lasnamäel, kus elavad Vanja ja Marek ja Galja ja Janek ning ennast süstib Kolja, ei sõlmi õitsilised ja ehalised üksteise juukseid haldjalukkudesse? Miks ei möirga enam tarvas ega jaaniöödel ei hela terased toorupillid? Kuhu on jäänud meie peremärgid, meie kalendrisirvid ja kas Lembitu pillas oma tammepuust noole Siniallikusse, kus ta ristivett maha pesemas käis, kas me saame selle kunagi kätte? See on nagu küsimus – kas me saame kätte oma südametunnistuse, mis paljude arvates vihkaval eestlasel kaotsi läinud?
„Ümera jõel“ on meisterlikult komponeeritud lugu Mägiste (väljamõeldud maakond, peaks juuresoleval Fr. Benninghoveni kaardil lokaliseeruma kuhugi Purke linnuse kanti) vanema Vello pingutustest vaenlase tagasilöömisel ja ründamisel. Oma identiteedi kaitsmisest võõra usu pealetungil, mis levib naiste sekka ja võtab lõpuks ka Vello mõrsja Lembi. Vello ei vasta vanema tüpaažile, ta peab end meeleheitlikult õigustama niihästi omade kui võõraste ees ja isegi tapma oma sisevaenlased (sisevaenlaste vaenamist on hästi õppinud ka mitu meie erakonda). Kuid Vello on vanem ja peab maksma panema korra, ehkki mina ei vihka ega armasta minusse negatiivselt suhtuvaid isiksusi, vaid ignoreerin neid, ei saa mina oma vastutust Vello omaga võrrelda.
Ümera lahingu eel ja ajal toob romaan ootamatu pöörde: Lembi kõneleb Jeesusest Kristusest ainult niikaua, kuni Vello maleva ei ole orduväge löönud. Ent Vello tungib Ümera jõe ääres sakslastele ootamatult peale ja tapab nad – paganlik maailmapilt näib muutuvat; mõõgavennad ei paista enam võitmatutena, sündmuste kulg näitab, et neid on võimalik sadulast maha tirida, torgata mõõgaga silmapiludesse ja kaenla-aukudesse, kus raudrüül on liigend. Ümera lahingu järel kandsid kullerid võiduteate üle maa ja eestlased seisid sel silmapilgul kindlamatena, enam püstipäi kui ei kunagi varem. Või ka hiljem?