Kender on tugev juht

Paari nädala jooksul vapustas meie kultuuriajakirjandust skandaal, mille sarnast teist lähiajalugu ei tunne. Esimest korda peale Mihkel Mutti lähetati Sirpi juhtima kirjanik, pealegi veel niisugune, kelle taga on suur sotsiaalne tellimus. Kaur Kenderi määramisega Sirbi peatoimetaja kt-ks tekkis tunne, et alanud oli spetsiifiline, kirjanduse aeg.

Kui mina oleksin sel hetkel töötanud Sirbi toimetuses, oleksin selle teate rõõmuga vastu võtnud. Oleksin tundnud end kui Hans Pöögelmann või Mihkel Martna 1905, kes (hüpoteetiliselt) oleks äkitselt teada saanud, et Teataja toimetust hakkab juhtima Tammsaare. Muidugi on veel vara Kenderit või ka kedagi teist klassikuks kuulutada, kuid Kenderi lausestik tiksub minu südamega samas rütmis, tema ideed, jõuliselt omapärane imago, renomee ja stiil on mulle läbi aegade palju ütelnud. Õigus oli Eerik-Niiles Krossil, kes üldsust lohutas, et suid kinni teipida ei ole mõtet, lehte pole ju tegema määratud kindraleid nagu 1930. aastatel, vaid Kaur Kender. Seega diktatuuriohtu pole.

Kui tuua olukorda iseloomustama mõni kujund Kenderi loomingust, siis võib julgesti kõrvale heita omaette meistriteosed “Ebanormaalne” ja “Check out”, mis, kui Silvia Rannamaa Kadri sõnu kasutada, on lillekesed pasameres. Oma viimases romaanis kujutab Kender raskekaalu poksijat, kellel on nii piisavalt raha, et ta ei tea, millises maailma punktis ta järgmisel hommikul üles ärkab. Lisaks on ta alailma laksu all, kui “sõprade” kätte satub. Poksija ise saab raskeid hoope näkku. Romaanis on toimuvat kirjeldatud just nii, nagu oleks lugeja see, kes neid hoope saab. Kui Faulkner kirjeldas idiooti siis meie, kes me seda loeme, muutume ka ise sel hetkel idiootideks: juhe jookseb kokku. Kenderi loomingus puutume kokku sama efektiga.

Seda lugedes jäi minule mulje, et see olen mina, kes neid hoope saab, see olen mina, kes on geograafiliselt desorienteeritud. Mina kui lugeja kogen tugevat insaiti, tekst mõjub psühhoteraapiliselt, ma hakkan selle mõjul iseendale lahendusi pakkuma ega saa elult enam peksa kunagi. Oma viimistletud sümbolikeeles sõnastab Kender ühiskonna valupunktid ja pakub neile varjatud lahendusi. Kes on “Comebacki” läbi lugenud, seda ei lööda enam pikali. Tugev kirjanik on ka ühtlasi tugev juht. Ja juht annab rahvale lootusi, just nagu Goldingi “Kärbeste jumala” poisstegelane Ralph.

See oli aga just üks Kenderi-eelse Sirbi põhilistest kasvuraskustest: ei ilmunud ühiskonnaelu mõtestamisel ja lahenduste pakkumisel potentsiaalselt kaasa rääkivaid tekste. Kõik sumbus siseringi omavahelistesse kiidukõnedesse, sõna said ühed ja samad autorid. Sirbi toimetajad ei teinud aastaid isegi katset panna oma veergudel kõnelema kirjanik Nikolai Baturinit või kas või Kenderi poolt teleekraanil mainitud Mihhail Kõlvartit.

Nüüd aga koondamistest. Siinkirjutaja on olnud koondatud korduvalt ning igal üksikjuhul on öeldud, et koondamine on paratamatu, kulla mees, sa hoiad muidu lihtsalt kohta kinni. Asjad tuleb kiiresti kokku pakkida ja raha vastu võtta. Mõttes olen alati selle vastu vaielnud ning mõtted liiguvad alati selles suunas: “Aga kui ma poleks seda teinud, võib olla siis oleks...” Kuid samas olen püüdnud end ka asetada ülemuse positsiooni: võib-olla on ülemusel minuga raske? Ehk pole ma pakkunud ideid? Ja jõuame alati selle väiteni, et ülemus saab pähe oma ülemuse käest, kui ta probleemset töötajat lahti ei lase. Lõpuks selgub, et koondamine on suur väljakutse: inimene peab ennast uuesti üles töötama, mõtlema sirgeks vanad vead. Lugegem inglise küberneetikut Gordon Paska: igas veas peitub alati ka servomehhanism, mis sunnib kulutama energiat uue eelmisetaolise vea ärahoidmiseks.

Kõik need nädalad olen pidanud südamesse võtma tugevat Kenderi-peksu. Mõtlesin seejuures: kas on see tõepoolest too “Ebanormaalse” surematu tegelase Claude Chevalier' looja, keda pekstakse? Ajalehtedes olid pildid Sirbi toimetusest ja seeläbi sain teada, kus see asutus on.

Fotodel on nurka kogunenud Sirbi toimetuse töötajad ja Kender kui uustulnukas seisab mingi laua juures, teistest eraldi. Kafkalik situatsioon: tulnukat ei võeta ühtsesse liivakasti. Mingi jutusumin käib, just nagu peetaks salanõu, konspiratiivne sosin — nagu ikka juhul, kui ruumis viibib mõni nihilist.

Kui tsaaririigis poleks olnud ühtegi nihilisti, elaksime siiani Romanovite all.

Tallinn, tuledeta linn

Tulnukad Xonx ja Ionx kihutasid oma õhulaevaga üle planeet Maa, mis säras eredates tuledes.
"See on Maa," uhkustas dessantlane Tonx oma teadmistega. "Tarkinimene on siin elanud juba miljon Maa aastat."
Nad laskusid madalamale. Tuhanded linnatuled muutusid punktikestest valgusoaasideks. Paljude säravate linnade hulgast paistis ka üks tumedam laik.
"Seda ei saa olla!" karjatas pardainsener. "See tuledeta linn tekitab vea minu süsteemis!"
"Rahu!" hüüatas süstiku kapten. "See on Tallinn. Siin toimub pimendamine, võimul on Savisaar. Raha läheb valgustuse asemel parteipropagandaks ja hiidvanakeste ehitamiseks."
Tulnukad lõdvestusid.
Foto: Twentieth Century Fox.

1942, Luki: vanaisa rasketes lahingutes

21. detsembri öösel 1942 oli Velikije Luki ja Alekseikovo vahelisel  teel miinus 15 kraadi külma, 3 päeva tagasi oli maha sadanud sügav lumi. 921. eestlastest koosneva laskurpolgu võitlejad olid olnud kiirmarsil terve öö. Paar tundi olid nad maganud lumes. Nüüd jõudsid nad sügisel kaevatud positsioonidele Alekseikovo külla.
Teiste hulgas marssis ka minu vanaisa Karl, kes kuulus 921. laskurpolgu ühte laskurroodu. Eesti punaväelased olid jõudnud tsooni, mille tule all hoidmiseks olid Saksa kuulipildurid varem oma tapariistade sihiku peensusteni paika rihtinud. Hetkega vallandunud turmtuli niitis mõne minutiga jalust kümneid ja kümneid korpusepoisse, kellest enamik oli 18-21-aastastena Eestis sundkorras punaväkke võetud.
Ning sellised rünnakud jätkusid juba üle 2 nädala. Tormijooksud hästikindlustatud punkritest vaenlast turmtulega kostitavate kuulipildujate vastu tihti ilma igasuguse suurtükitule toetuseta. Päevavalges üle lageda, mineeritud välja maasse kaevunud vaenlase positsioonide ründamine. Ilma õhutõrjerelvade kaitseta talvisest taevast allasööstvate Saksa ründelennukite meelevallas külmunud maapinnal lamamine.
Karl kuulus miinipildujajakku, kelle ülesandeks Alekseikovo all oli miinipilduja tranšee laskepessa seadmine. Miinipilduja veeti kohale madala mongoolia hobusega, kes oli karastunud talvetingimustel läbi löömiseks. Sellegipoolest surid nii see kui kõik teised taolised hobused. Õhtuks murdis Velikije Luki – Novosokolniki raudteele 40 Saksa tanki ja üle 2000 jalaväelase.  Nõukogude poolel nende vastas oli mehi palju vähem. Kõikidel oli kindel tundmus, et pataljonikomandör ajab mehed kaevikutest välja tormijooksule, mis tähendab neile noortele kindlat surma, miinipildujapatareid aga hävitatakse otsesihtimisega. Patareide võitlejad teadsid, et vastase pommitajaid ei olnud taevasse ilmunud juba ligemale ööpäeva jooksul, mis pidi tähendama, et laskurpolgu veoüksused toovad tagant miine.
Samas kõrval olid 22. kaardiväepolgu positsioonid. See koosnes venelastest. Kaardiväesapöörid kasutasid hetke ära ning mineerisid kõik Alekseikovo külla viivad teed. Vastaspoolel üürgas kuulus valjuhääldi eestikeelse tekstiga: „Kõhud täis ja jõuluks koju! Kõhud täis ja jõuluks koju!“ Sõnumite vaheajal kontrollisid lahinguvälja sakslaste kuulipildujad, need töötasid iga 5 minuti järel ja nottisid maha kõik need, kelle hüpped tulejoonele jõudmiseks kujunesid liiga pikaks. Raudteetammilt tulistasid eesti punaväelasi veel ka vastaspoole snaiprid. Demoralisatsioon pani mitusadat laskurroodu äärmise kurnatuseni kõikuvat ja läbikülmunud meest paaniliselt mõtlema ja lootma, et Saksa vägede pealetung tabaks neid nõnda, et nad õigel ajal käsi tõsta jõuaksid.
Kaardiväelased olid käinud luurel ja olid teadlikud ka omade, eestlaste seas valitsevatest kahtlastest meeleoludest. Kokku 3 tuhat eestlast olid valmis end kohe sakslastele vangi andma, et aga saada "jõuluks koju“. 249. eesti laskurdiviisi võitlejaid loeti fašistlikuks kontingendiks, keda selja taha ei tahetud – lasevad veel viimati selga. Vene väeosades hoolitses komissar selle eest, et keegi naljalt alla ei annaks. Aga eesti diviisis tõstsid ka komissarid käed.
Mineeringud venelasi ei päästnud: Luki all piiramisrõngasse võetud sakslastel tuli Nõukogude poole kaevikutesse jooksmiseks vaid kolm kilomeetrit üle lumise põllu kahlata. Karli miinipilduja oli endiselt miinideta. Mehed arutasid omavahel kaevikus, et eestlased olid diviisi staabi poolt teadlikult laskemoonata jäetud, kuna nende ülejooks oli kindel. Vaid tankihävitajate rood alla ei andnud – nende positsioonid lasti puruks viimseni. Nende juht andis käsu võidelda.
Karli kaevikus läks ikka nii nagu kõikides teisteski. Sakslased tungisid tranšeesse küljelt, Hände hoch karjudes. Väga paljud tõstsid käed kohe üles. Aga kaevik ei olnud kunagi sirge joon. See oli pikitud täis onnikestest ja urgetest, kuhu ikka oli külma eest peitu pugenud soldatipoisse. Öösel tulid vangivõtjad sakslased. Siin ja seal tekkis segadus: igal pool leidus vastutulistajaid ja neidki, kes nii kiiresti käsi tõsta ei jõudnud. Need notiti maha. Aga mu vanaisa jõudis üle minna, s.o dokumentide keeles "Alekseikovo küla all teadmata kaduda". Ometi ei kadunud ta teadmatult, sest ta elas veel pika elu. Kadus ta vaid diviisi paberite jaoks.

Üheksa õhtut Richard Rohuga

Richard Rohu elu on nagu imeline aas. Sellist metamorfoosi ihaldaks endale iga loovisiksus, iga poliitik, üldse iga inimene.
Armetust grafomaanist, I ilmasõja alguse "Rohelise Momendi" täielikust läbikukkujast sai Roht kõige lembitumaks lastekirjanikuks, kelle ilusate härdate loomajuttude ja "Vastsete radadega" on üles kasvanud nüüdseks juba 4 põlve. Ja ärgem unustagem ka Rohu suvitusromaanisid.
Mõelgem, milline oli Rohti stiil Moment Esimese ajal: “Nagu suur hõiskamine lõi minus lõkkele, kui ma selle naise kartust nägin. Vaimustatud, justkui vägitegu korda saates, tõmbasin ma taskust noa ja lõin ta naisele välgukiirusel rindu. /—/
Kuid ta helas veel. Ta helas veel!"
See pole normaalne jutt.
"Vastsed rajad" ilmusid Hitleri võimuletuleku aastal, kui Eestis oli veel viimast aastat kehtiv demokraatia. See on inimese teekond, kes vekslivõltsimisega vahele jääb ja sellepärast end halvasti tunneb. Lausa depressioon on tema luudes-kontides, aga ta saab metsast jõudu. Uue maailma avastab ta metsatööliste juurest.
Ta hakkab mõistma, mida tähendab tööliste vaheline solidaarsus. Muserdatud inimesest saab taas isiksus.

Mõtteid eileõhtuselt Toompea Ringkaitseringilt

Olen kõik valimisüritused vahele jätnud ning pole käinud ei Krossi kohvikus ega Savisaare show'del. Eile moodustasid Keskerakonna poolehoidjad Toompea lossi ümber inimketi, milles valdavalt pensioniealised inimesed seisid kesknoorte poolt püüdlikult valmistatud (ja osalt õigekirjavigadega) eestikeelsete plakatite all, mis kuulutasid kadu valitsusele, häbi Krossile ja õitsengut Savisaarele. Võeti kätest kinni ja ahela ümber kõndisid ruuporitega noored aktivistid. Raadioid jagati neile, kes oskasid korralikult rivis seista. Sini-must-valgete lippude alla oli toodud eakas venekeelne elanikkond Keskerakonna sõna kuulama ning ühe vanadaami käes olev imepisike Vene lipuke kandis samuti antišovinistlikku sõnumit, kuna lehvis suure Eesti lipu kõrval. Et justkui Eesti on suur ja Vene väike. Kandja arvates pidi see nii sümboliseerima rahvaste sõprust.
Aastatega on vene elanikkonna kogunemistel hakanud ilmnema huvitav tendents. Kuhugi on kadunud nooremad ja keskealised vene maskuliinsed grupid; ei ole täis elujõus mehi, jäänud on kas päris noored (ja valdavalt eestlased) või siis tudikesed ja eidekesed. Lõssenko-taolisi aktiviste, kes suudaksid rünnata lossi, pole. Sellepärast näivad ilukirjandusena esitatud hoiatused ja artiklid selle kohta, kuidas Keskerakond ründab Toompead, lihtsalt vaenu õhutamisena ühiskonnas, mis niigi vangub raskete probleemide mäe all.

Niisiis ei osalenud ma isiklikult, küll aga nägin televisiooni vahendusel huvitavat etendust, mida nüüd oma blogi lugejaskonnaga jagan. Telepildis oli näha üht kaunist pika seelikuga kesknoorest neiut tema ees seisvatele vanadele venelastele hüüdvat: "Võtke rivvi, võtke rivvi, enne raadiot ei saa!" Mass lookles tummalt ja vähemõistvalt ta ees; peagi selgus, et ilus tüdruk ei oska vene keelt, misjärel toodi keegi targem kohale, kes ka suurt kosta ei osanud. Seepeale andis hurmav tütarlaps valge raadio ühele prouale, kes tema arvates õigemal kohal seisis. Hele päike kiiskas üle raadio pale, proua oli õnnelik. Selgus, et ta oskab eesti keelt hästi, vaid suurest austusest oli tardunud. On olemas isegi konkreetne mõiste: austusetardumus.
Siis mõtlesingi, kas ma võiksin tunda ehtrahvuslikku, leppimatut viha nende memmekeste ees, kes nii armsalt olid Toompealt üles kõmpinud. Ei, minu arvates oli tegu igati sümpaatse seltskonnaga. Püüti püüdlikult eesti keelt purssida ja vaadati asjalikke noori tüdrukuid nagu messiaid. See on ju sama seltskond, kes pani detaile kokku RETis, Desintegraatoris, Salvos, Kunstkivitehases, Limonaaditehases, Kajaku paberossikestade tehases, Floras ja Ortos. Täitsa oma inimesed seega... Poliitikute kemplemise ja üldise majandusliku allakäigu tõttu on meil tekkinud palju mõnitamisvimma.
Seda vimma esindas näiteks ajakirjanik, kes tuli meeleavaldajate juurde ja lootis saada kerge saagi teemal "Need venelased ei tea ju isegi seda, mis nende loosungitele on kirjutatud." Ajakirjanik jäi ise lolliks: ta nimelt ei saanud pihta asjaolule, miks raadiod ragisevad. Raadiod ragisevad, kuna vastu võttes ühte lainepikkust moduleeritakse end sellele ja teine on käsitletav mürana. Samuti sellepärast, et tänapäeva tööstusühiskonnas on elektrivälju, mis takistavad raadiolaine vastuvõttu. Ka antennijuhe ja patareide juhtmed tekitavad elektrilist müra. Müra väheneb, kui ketis seisev meeleavaldaja keerab raadio juhendaja juhtnööride järgi mingile konkreetsele lainepikkusele, näiteks Savisaare kõnele.
Aga on inetu mõelda, et see seltskond hakkab nüüd kohe riiki kukutama. Vene prouaga on asi selge: ta tahab, et tehtaks nüüd kohe ka midagi tema jaoks. Ta on kusagilt kuulnud, et teised poliitikud soovivad venekeelseid koole sulgeda, aga Savisaar mitte. Et seda ei juhtuks, muutub ta isakese käsul ka ise eestikeelsemaks-meelsemaks, näiteks jorab kaasa Viru rahvalikke laule Vabaduse väljakul toimuval lasershow'l. Poliitika - see on kaup kauba vastu, mina annan sulle ja sina mulle.
Lugeja võib nüüd kindlasti küsida, miks mina ise ei läinud eile õhtul Ringkaitseringile, kui see asi mulle nii väga meeldis? Aga ma ei taha ahelasse astuda, selleks et mind üle loetaks, ma ei soovi olla statistiline ühik.

Savisaar ja Rahvarinne - kes neid jõuaks lahuta!

Delfi palus inimeste mälestusi seoses Eestimaa Rahvarinde asutamisega. Alljärgnevalt mõned isiklikud mälestused Rahvarinde aegadest.
14. aprillil 1988, kui Edgar Savisaar tegi ettepaneku üleüldise ja laiapõhjalise, perestroika toetuseks mõeldud Rahvarinde loomiseks ühiskonnas, olin televiisori ees. Imetlesime kõik Mikk Mikiveri, Edgar Savisaare, Vaino Väljase, Rein Veidemanni, Uno Ugandi, Ivar Raigi, Hagi Šeini, Viktor Palmi, Marju Lauristini, Johannes Sepa, Hendrik Alliku, Aivo Lõhmuse, Arvo Kuddo, Vello Pohla, Harald Mere, Eduard Tinni, Illar Hallaste, Eduard Šaumjani ja paljude-paljude teiste julgust ühiskonna valupunktide ausal teadvustamisel.
Sündmused hargnesid omasoodu ja minust sõltumatult. Nõnda ei sattunudki ma suurt Rahvarinde radadele. 27. mai 1988 pärastlõunal pidid Balti jaama kogunema 100 Ljubertsõst pärit ljuuberit ehk Eesti punkarite ja hevimeeste likvideerijat, kellest "Edasis" oli äsja ilmunud järjejutt. Ootasin neid sel kellaajal, aga hevi-metali-
meeste likvideerijad jäidki tulemata. Nii on tihti, kui midagi kokku lepitakse ja ei tulda.
Juba 5. juunil 1988 trügisime koos teiste koolipoistega Tallinna Linnahalli juures, et näha ja kuulda roheliste (kes siis moodustasid Rahvarinde tugigrupi) miitingut. Meelde on jäänud Juhan Aare jutustatud lugu sellest, kuidas ta oli kohtunud ühe vene vanaprouaga. Aare oli ütelnud väärikale prouale, et ta on roheline. "Nii noor ja juba nii antikommunistlik ja parteivastane!" õhkas vanadaam. "Eks me seda vaatame, kes meist on parteivastane ja kes mitte!" vastanud Aare kaaskodanikule. Tol ajal oli nimelt kombeks toetada nn EKP nõndanimetatud eestimeelset tiiba ja rahva seas näha loosungeid "Toome-Väljas-Rüütel, oleme teiega!".
17. juunil 1988 läksid Eestis lehed mustemaks. Nende esimestele lehekülgedele ilmus ootuspärane teade Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee X pleenumi kohta. Pleenum vabastas sm Vaino, Karl Genrihi poja EKP Keskkomitee esimese sekretäri kohustest, sest ta oli kutsutud NLKP Keskkomitee käsutusse. Sm Aljošin tänas sm Vainot kauaaegse töö eest... seejärel kõneles sm N. Sljunkov... ta tegi ettepaneku... ta teatas, et NLKP Keskkomitee poliitbüroo on soovitanud... arvata sm Väljas EKP Keskkomitee koosseisu... märkides sm Väljas, Vaino Osipovitši suuri kogemusi ja teeneid, ütles tootmiskoondise "Talleks" treialite brigadir V. Liiv..." Jne. Kõike ei hakka siin välja tooma.
"Ka mina loodan, et kohalikel rahvarindelastel jätkub tervet mõistust mitte lasta tekkida lõhet demokraatia jõududesse. Häid eeldusi selleks on olemas," kirjutasin ma oma mõttepäevikusse 19. novembril 1988, suveräänsusdeklaratsiooni arutelude ja vastukajade haripunktil. 9. detsembril 1988 viisime koolivendadega läbi telefoniküsitluse, mida rahvas arvab G. Naanist ja L. I. Brežnevist. Vestlus toimus niihästi eesti kui vene keeles. G. Naani kohta on meelde jäänud selline arvamus:
"Arvan tema kohta nagu kõik eestlased!" - "Aga miks?" - "Eestlased!" L. I. Brežnevi kohta meenub selline seisukohavõtt: "Razoril stranu, propil gosudarstvu!"
Kuid läheme edasi. Kuna Rahvarinne oli loodud perestroika toetuseks, siis kuni hetkeni, mil NSVL Ülemnõukogu Eesti NSV deklaratsiooni suveräänsusest tühistas, oli selle juhtkonnas liidulepingu sõlmimine tõesti arutuse all. Liidulepingu pooldajad (ja Savisaar ei kuulunud nende hulka, vähemalt mitte avalikult) rõhutasid seda, et sõlmides liidulepingu saab Eesti NSV ise otsustada, milliseid õigusi ta keskvõimule delegeerib. See oli justkui 1940. aasta Mongoolia variandi (N. Andresen ja H. Kruus arvasid toona, et Stalin jätab meile teatud õiguseid) 1988. aasta kordus. Praegu nendest aruteludest Savisaare kohta mingeid poliitilisi järeldusi teha on lubamatu, sest kaasaja inimesed (eriti noored) kipuvad mitte enam aduma toonaseid olukordi ning väljavaateid.
Pühapäeval, 22. jaanuaril 1989 kohtusin ma EKP Rapla rajoonikomitee II sekretäri Ülo Peetsiga viimase autos. Arutasime Eestisse tungleva migrantide tulva peatamise võimalusi.
Esmaspäeval, 23. jaanuaril 1989.a kohtusin ma ajakirja "Heinakuu" toimetuse liikme Andres Herkeliga ja andsin talle üle värske artikli.
Reedel, 27. jaanuaril 1989.a sõitsin ma Tallinnasse, et Majaka tänava koolimajas osaleda Rahvarinde vene sektsiooni korraldatud diskussioonil õpetlaste Juri Levada, Jevgeni Ambartsumovi ja Pavel Kudjukiga.
Reedel, 10. märtsil 1989 ühinesin ma Tammsaare pargis meeleavaldajatega, kes nõudsid keeleseaduse peatanud "Dvigateli" juhtkonna kohtu alla andmist. Teisipäeval, 14. märtsil toimus Tallinna Linnahalli juures liidutehaste töökollektiivide ühine koondus pealkirja all "Natsionalizm nje proidjot!" Osalesin sellel vaatlejana. Nägin, kuidas miitingule jõudsid tööliskolonnid ning Mihhail Murnikov teadustas miitingu algusest. "Dvigateli" tööliskolonni ees sõitis kollasiniste värvidega miilitsaauto ja esimesed demonstrandid kandsid loosungit "Revoljutsionnaja perestroika neobratima!" Kuulsin vestlusi rahva hulgas, mis soovitasid Murnikovil Tartut Jurjeviks nimetada, kuna selle linna olla rajanud venelased. Ning kuulsin ka ühte hinnangut, et kui nõukogude inimeste saatus on kaalul, siis ei tähenda halb ilm midagi. Peaaegu kõik meeleavaldajad kritiseerisid Savisaare kõnet 24. veebruaril 1989 Toompeal, mil Pikk Hermann sai rahvuslipu torni. Savisaart nimetati äraandjaks ja nõuti riigilipu heiskamist rahvusvärvide asemele.
Juhtus ka intsident fotograaf Verner Puhmiga, keda ma siis veel ei tundnud. Ta oli pildistanud vene töölismeeste seltskonda. Kui ta aga seejärel ümber pööras, astus tema juurde üks meestest ja virutas talle vastu õlga: "Tebe ponjatno, chto jesli ja ne razrešaju togda menja fotografirovat nelzja!" Kuid konflikti ajendiks ei olnud tehtud foto, vaid asjaolu, et Verneri koti peal oli sini-valge kleeps pealkirjaga "Tallinna päev". Meeleavalduse lõpetas Tallinna Laevaremonditehase raudteel manööverdav 38 vagunist koosnev kaubaveerem, mis jaotas meeleavaldajate massid kaheks osaks. Pärast seda hakati vaikselt laiali vajuma.
Kaheksakümnendatel aastatel ma rohkem poliitiliste sündmustega kokku ei puutunud. Kuid ka eeltoodust tuleb Edgar Savisaare roll selgelt välja.

Värsid Ansipist

Mina ei taha veel magama jääda!
Ansip ei maga ju veel,
askeldab riigis ja talitab tasa,
uueks ja suureks kõik loob!

Talitab Ansip meil Toompea nõlval,
öiti ja üksi, vaid Merkel ta kõrval!
Taevas on tähed, ta koristab pronksi,
pea kukub rinnale aeg-ajalt tonksti!

Miljardit lööki lööb eestlase süda,
alati kaitsnud on Ansip me koda.
Lapsed kui uinuvad väiksesse patja,
riigipea tugevad käed seavad atra.

Head ööd autod, tuul, kiisu ja tuba!
Unes vaid, unes vaid Ansipit näen!

Dresses and girls. Coquetterie

"Do not coquet," said Devil to woman. "Do you want to be such bling-bling being like Christin of Imavere was?"
"Who was Christin Immofer?" woman did not understand.
"Ho," the Satan answered. "Christin, who was approximately twenty years old, was accused of fornication and found guilty of adultery in 1721. The court investigated her "crimes" based on the testimony of three local rural pastors. She was a salacious woman. But what left of her? Only desolation and ghost. The wonderful world is gone."
"Why so?" the woman inclined her eyelashes.
"Because she hired a dress from a local noblewoman," Old Nick answered. "This dress had gone old."
"That is just normal," the answer sounded. "The peasant girls have always tried noble ladies' dresses on, which the latters vouchsafed them — if those items were got along in years."
"Examples?" Satan questioned loudly.
"Examples are not far to take. Exactly two centuries later Oskar Luts described bethrothal problems in Estonian village in his bestseller Suvi (“Summer”, 1918). In the novel, young bourgeoise lady Ärnja wants to engage with handsome peasant boy Jaan Imelik. Her more aristocratic father is against it, but Ärnja hires her handmaiden to persuade him. The reward — her new dress. That means, ugh, Ärnja's old dress, adapted and gifted for the pagegirl."
"Be careful with that man, Imelik is a famous seducer."

Vilepuhuja küsimus ohustab rahvustevahelisi kogukondi

9. juulil 1616 ilmusid nõiakohtunikud Nehatu mõisa Lükati külla (täpselt tänapäevase Pirita jõe Lükati silla juures) ja arreteerisid Kurtti nimelise mehe. Nad ütlesid Kurttile sealsamas suu sisse: sina oled olnud terve hulga nõidade sundija, rottmeister ja eriti just vilepuhuja ehk vilespillimees (sks. Pfeiffer). Kurtt viidi Toompea vangla hämarasse kongi.
Kuu ja kümme päeva hiljem sai Kurtt omale lisaks kaaslase, kes pandi teise kongi. See oli soomlane Pajupää Andres, kes oli elanud Sokani Kehla kihelkonnas (?) (ilmselt tänapäevane Kaarla, Jüri alevikust ca 4 km), rahvusvahelises peres, s.o eestlaste keskel. Lõikuskuu vast ühel parimal päeval oli ta toodud Kautjala veskist (Kautjala on 6 km Jürist, veski aga 8 km) valulikule ülekuulamisele. Oli väidetud, et pühapäeva õhtul pidutses ta Talkuse (talgute) puhul kõrtsus. Andres ja Kautjala mölder, Hans võtsid oma kibudega mõlemad ühest ja samast aamist õlut. Hans jõi alati oma kibu lõpuni, aga Andres kallas osa maha.
Hans küsis, miks sa nii teed. Andres vastu, et teise poole peab minu kuradike saama. Hans hakand asja vastu huvi tundma ja vaatas sügavalt Andrese kannu. See haaras tal rinnust kinni. Antud juhtumil oli lugu lõppenud, aga 2 päeva pärast tundis Hans rinnas valusid. Hans ajas külarahva Tõnno Jaagu ja Rebase Jürgeni Andrese järele. Kui soomlane ilmus esimest korda tagasi, siis Hansu rinnas valud kadusid. Teisel korral oli aga vastupidi. Nüüd võeti soomlane kinni kui nõid: teda hoiatati, et järgmisel päeval hakatakse tema liikmeid venitama. Ta püüdis end välja rääkida ning ütles, et ta teab kolme terakest, mis sellistele haigetele peaks joogi sisse pandama. Midagi ei aidanud. Öösel püüdis Andres end tappa ja peksis pead vastu rehetoa ust. Seegi ei aidanud.
Järgmisel hommikul sõidutati soomlane Andres Tallinna ja teda hakati julmalt piinama. Suure piinamise all tunnistas ülekuulatav, et kui tema Kautjalga möldri Talkusele tuli, jooksid tema kõrval kummalgi pool 2 kassisuurust musta koera. Need olid kuradid. Kui mölder jooma hakkas, hüppasid need talle õlale ja sülitasid talle suhu. Kuradite nimed olnud kurlitz'ad. Andres põletati.
Nehatu Kurtt ajas aga kõik tagasi. Ei olnd seal ühtegi nõida, kelle vilemees ja rottmeister ta oleks olnd. Nõiakohtunikud küsisid tema käest, kas ta kurje vaime on sarvepuhumisega kutsunud. Kohtunikud asusid teda piinama ja käskisid tal üles tunnistada, et tema, Kurtt, on olnud libahunt, palju karja murdnud. Kui piina suurendati, karjus Kurtt, et tal on olnud kokku 600 paharetti juhendada, palus veeproovi. Kui ta pöidlakruvidesse kinnitati (mis oli venitusest kergem piin), ütles, et tema on süütu kannataja; palus uuesti veeproovi. Kurtt tunnistas üles suure sabati ühes Petersi nimelise kuradiga suure kivi all luksuslike sööginõudega. Pidusöögi alates ja lõppedes puhuti tema tunnistuse järgi pasunat, mida oli kuulda Järvamaani. Kurtt põletati.
Pildil: Ülimas rahus puhkavad pardid 1. augustil 2013 Limu metsajärve pinnal, veekogu, mille lähedal tulid 400 aastat tagasi Vaskjala jõest välja Kurtt ja Lolk. Kurt olnud keskmine paks mees punakaspruuni parraga, Lolk olnud pikk mees halli habemega. Mõlemad tulid Vaskjalas jõe seest välja ja mõlemal oli kaks kala pihus (Otto von Riesemanni, Die Hexen und Zauberer von Reval, 1877 järgi).

Werewolf Thieß, a free man

Peter, the stove-maker of Kaltenbrunn Manor (now Kalsnava), accuses, on 31 October 1692, in the Tartu District Court, Thiess, the old  (87 years) peasant of Jürgensburg, of roaming around with the devil and of being a werewolf. Peter does not, especially, go to Holy Communion, has not forced his children to do so, does not pray diligently. Peter explains that he lives in the village of Nitau (now Nitaure), where Thiess also resides, and where, every spring, Thiess has thrown grain blossoms about. All his life, Thiess has been regarded as being a bit mad, and the last few years have not brought any alleviation. Thiess has met the deceased peasant Skeistan in Hell. But this all is based upon the accusation.
     While the almost 80-year-old Thiess, in turn, claims that he is good, and, as a werewolf, protects the farmers’ crops from Satan. He is God’s wolf, and has nothing to do with Satan. With his actions, he had, apparently, helped both people and animals. The Jürgensburg pastor had become ill, and had been advised to turn to old, wise Thiess. Thiess had mixed together herbs, which he had gathered from the fields, with salt, and had made both a potion and a powder out of this.
     From St. Lucia’s Day (December 13th) until Christmas, Thiess had been seen coming from Hell, and with a broom that had a horse’s tail hanging from it. And with this same tail, Skeistan had, apparently, struck off his nose. Hell was located in the swamp near Lemburg. Thiess, as formerly, claims that he has no dealings with Hell, other than the fact that he went to see if his broom, as well as seeds in one bag, and wheat in another, were hanging there. And since Satan had stolen these from him, he had taken them with him. From Skeistan, he had taken a wolf’s skin, and given it to Allasch’s peasant. The ritual phrase for passing on a wolf’s skin was: ´As you, so I also.´ (Es werde dir so wie mir). Skeistan had also put on the wolf’s skin, with the men doing so in sheltering bushes. Right away, they went to prey upon small animals: lambs, calves. Thiess always boiled the meat that he caught, very thoroughly; never ever eating it raw. Thiess, the werewolf, had always gotten fire and kindling from the field-hands, who had helped him to consume all his spoils, eating it all at once, including even a calf. The biggest animals were hunted by Tyrummen, the powerful Segewold (now Sigulda) werewolf. Tyrummen died young, since God took him away — he had done a lot of harm. The Honourable Court would like to know how it is possible to drag a large animal so far, even beyond Livonia, thirty miles and more, if there is brush, ferns, and scrubland. Response — werewolf Tyrummen sometimes dragged his prey around for a whole week.
     The accuser does not know why Thiess did not eat raw meat like a wolf, but Thiess knows that he did have the suitable teeth for it. The dinner had taken place in Hell, where Satan had feasted upon bags full of grain; and the werewolves, lurking at a distance, had also managed to snatch a few bites; but Satan had had his guards out, who had beaten the latter off with iron cudgels. Satan only loved to destroy the grain fields. Satan had warned Thiess and Skeistan that the whole grain crop of year 1691 would be destroyed, and so Hell’s gates remained open all that time (that was where Satan had to exit from). When Hell’s gates were closed, no one could see Satan.
    Nevertheless, that year there was plenty of barley, oats, and rye, with there even being more oats than barley. And that was true for even Peter’s, the accuser’s, fields. Hell was visited on Whitsunday; Hell was also visited, on St. Lucia’s Day, by various groups of werewolves, who Thiess knew well; mostly people from Rodenpoiss and Sunzel (now Suntaži). Skeistan’s son, Skeistan Rein, had also tended to hang out with them, but he had not been trusted with the secrets of Hell. Skeistan Rein had asked, the Jürgensburg (now Jaunpils) Manor workers, where the men were, but had received only mumbled responses. Those who came out of Hell, always did so as werewolves, since it was not possible to leave Hell in any other manner. ´That place isn’t above ground, but underneath it, and the entrance is guarded by a door,´ said old Thiess.
     The Tartu District Court’s verdict concerning Thiess, by Honourable District Judge Herman Georg von Trautvetter, with assessors Bengd Johan Ackerstaff and Gabriel Berger as witnesses — the investigation ascertained Thiess’s lycanthropy (being a werewolf). Thiess is to stand in the church pillory, and is to be punished with 20 pairs of strokes with a rod, at a location and time to be determined by the Lemburg parish clergyman.
(Bruiningk, Hermann 1924. Der Werwolf in Livland und das letzte im Wendeschen Landgericht und Dörptschen Hofgericht i. J. 1692 deshalb stattgehabte Strafverbanden. In: Mitteilungen aus den Livländischen Geschichte, Dorpat).
Photo: Jüri Eintalu.

Hale

See kirikuriigi mõnitamine ja usklike peksmine ajakirjanduse veergudel, mida mõni kirjamees teeb, see on hale.
Ole ise keegi ja lase teistel olla need, kes nad on. Lase neil suitsetada viirukit, kui nad seda soovivad. Suitsetagu kas või aganaid ja kaljaraba. Ainult nõrk näägutab teiste kallal. Räägi seda tüdrukutele, et ilus pikk must kleit varjaku nende säärejooksu, aga mitte talaaris-sutaanis vaimulikkudele. Tüdrukud kuulaksid seda, neil on selle jaoks kõrvu.
Kaasaegne intellektuaal peab olema iseseisvam. Pole heaks tooniks sõimata kedagi grafomaaniks. Olen hetkel kohas, kus taas saan lugeda Kaur Kenderi "Ebanormaalset", isiklikult mulle kuuluvat raamatueksemplari. Ja seda lugedes on tunne, nagu hakkaksid tammedki suvekuumuses hoopis teisiti kohisema. Lemmikraamat ikkagi! Seal kangastub meile kõikvõimas rändmunk, kes on elus palju distantse läbinud ja ei suuda enam kedagi ega midagi karta. Milleks enam karta, kui sa oled nii palju näinud!
Mina taon oma rauda vaikselt, väljaspool haardeulatusi ja hierarhiaid. Keegi ei tea, millega ma tegelen ja millal minu firma sünnib. Äsja andsin ära selle, mida nimetatakse Bar exam. Ma olen madalal sündinud, kuid siia ma jääda ei või.

Sinimägede lahingust nii ja teisiti

1. augustiks 1944 oli maa Sinimägede kolme künka ümber sama rullis kui Kesamaa kulm, kui ta voodite all Tiugul (Kuslapil) järel käis. Mõlemad vaenupooled olid Sinimägedes võidelnud eriti intensiivselt ja suurtükituli oli löönud segi omade ja võõraste kaevikud. Kõige kohal hõljus talumatu laibalehk.
Ehk nagu ma kirjutasin juba 2006. aastal Sirbis: "Vaatame Sinimägedesse. Seisame kõrgendiku 69,9 päikesest kõrbenud nõlval. Mullapõues on jahe ühishaud: tõepoolest, siin nad lamavad, sel verisel tallermaal, kägaras, üksteise kaisus, frontovik Amjaga pea tundmatu flaamlase rinnal, tundmatu flaamlase käed dzhotijäänuse tükkides. See maa ei ole õnnistatud, see on piinatud maa, mille oma pojad surid tulevihuris. Ja sealsamas ka võõrad, paljude radade tagant. Ohkasid kord, ehk käsigi seltsimehe õlal - ja lahkusid."
Oskar Ruut juhtis 2. augustil 1944 pataljoni Narva löögiüksust. Sellest pataljonist oli rivvi jäänud ainult 30 meest.
Oskar Ruut laskis seal kiviaedade tagant reaktiivgranaadiheitjaga Nõukogude tanke kirjadega "Nõukogude Eesti eest" ja "Stalini suure asja eest". Need tankid olid küll mehitatud venelastega, kuid kandsid ülalmainitud kirju, mis olid kirjutatud "fašistide keeli", seetõttu olid nad muutunud vastaspoolel sõdivatele eestlastele eriti olulisteks sihtmärkideks.
Niisugused tankihävitajad olid kiviaedade taga pikali ja lasid tanke seestpoolt põlema. Pärast lasku oli neil aega veidi vähem kui kümmekond sekundit, et end teise kohta rullida, sest minema lennanud reaktiivjoa tõttu lõhkeainepea taga avastasid ta teised tankid. Teiselt positsioonilt lasti uuesti uuest niisugusest tankirusikast ja taas veeretati end minema, et puruks lastud tanki asemele ei tuleks teine ega tapaks sind otsesihtimisega. Niisuguse laskuri keskmiseks elueaks lahingus oli 5 minutit. 1. augustil hävitas kapten Ruut kaks vaenlase tanki saades seejuures kolm haava pähe ja paremasse õlga, kuid kahe päeva pärast oli ta jälle rivis. Oskar Ruut langes 3. augustil 1944, olles hävitanud kolm vaenlase tanki, kui neljas T-34 sõitis talle peale.
Vene tankistid nimetasid niisuguseid hakkajaid tankihävitajaid faustnikkudeks.
II ilmasõja aegne Panzerfaust lööb efektiivse laskekauguse pealt 100 m läbi kuni 90 mm paksuse terasplaadi, tekitades sellesse ca 5 cm augu. (Järelikult IS tanke päriselt ei läbistanud, aga kahtlemata kahjustas.) Augu tekkides on terase temperatuur üle 1000 kraadi. Laengu algkiirus välja tulistades on 60 m / sek. Kui laeng tabab täpselt T-34 torni, siis selles peituvad 3 võitlejad lendavad räbalatena välja. Kui see sattub täpselt vaatepilusse, siis ei jää sees olevatest nõukogudearmeelastest midagi järele.
Isegi kui Panzerfausti lõhkelaeng soomust läbistada ei suuda, võib ta seda ometi deformeerida ja tekitada T-34 sees sellise ülerõhu, et tank lahvatab efektselt põlema.
Sõjalugu on sõjalugu, aga piinatud maa on Eestimaa igatahes. Seda võiksid meelde jätta turistid, kes kõnnivad sellel pühal pinnal.

"Apocalypto" tegevus toimunud 27.04.1511

Tõepoolest, eurooplased jõudsid Yucatanile aastal 1511 ja selle aasta 27. aprillil toimus ka Mehhikos nähtav täielik päikesevarjutus, mille kestuseks oli 3 minutit ja 50 sekundit (230 s). Selle tipphetk oli lõuna ajal, kell 13.44 ja 19 sekundit UT. Sel aastal põrmustus Quintana Roo randadel frantsiskaani padre Geronimo de Aguilari karavell.
See laev oli teel Panamast Santo Domingosse, kuid tige hoovus oli kandnud selle Yucatanile. Pardal oli kullalaadung ja dokumendid koloonia asutamiseks. Meeskond koosnes 16 mehest ja 2 naisest, lisaks veel Aguilar ise ja prokuraator Juan de Valdivia.
Maiad võtsid mehed kinni ja neid oli plaanis ohverdada kohalikele jumalatele. Kuid Aguilaril ja ühel madrusel nimega Guerrero ("Sõdalane") õnnestus põgeneda rahumeelsema hõimu juurde. Nad elasid 8 aastat orjadena dzhunglis ja kodunesid täielikult selle kultuuriga. Mõlematest said lõpuks tähtsad päälikud, eriti Guerrerost, kes abiellus jõuka maia naisega ja kellest sai Chektumali isand, sõjapealik Nachan Kaan. Lõpuks vabastas nad Cortes ning selgus, et Aguilar oli breviaari järgi kogu aeg nädalapäevade arvestust pidanud.
Foto: Icon Entertainment International, Icon Productions, Touchstone Pictures.

Me vana Barbarossa

Me vana Barbarossa,
me keiser Friederich,
ta uinund maa all lossis,
kus võluvidevik.

Ehk tema kord küll kadus,
ei surnud iial ta,
jäi hoopis aastasadu
ta lossi magama.

Ei peata tema vahvust
ta õõnsa lossi laed.
Kord tõuseb ja siis saabub
me riigi hiilgeaeg.

Ei tuge vaja seljal',
ta magab tund... veel tund...
On mustad rongad väljal
ja valvavad ta und.

Ta mõistus uinund, kuna
ta pärind selle haua.
Ta habe aga punab
ja kasvab läbi laua.

Ja nõnda läbi aja
ta uni kestab
ja kaarnahäälte kaja
ta koopas vestab.

Nii avab silma keiser
ja kostub pominat:
"Sa mine otsi küngast
ja ronka mõjukat.

Kui avab tiivad tema,
siis mina oma laud,
siis Saksamaa saab minu
ja mitte enam haud."

Dag Hammarskjöld oli salapärane mees

Dag Hammarskjöld (29. juuli 1905 Jönköping – 18. september 1961 Ndola lähedal, Sambia) oli Rootsi diplomaat ja 1953–1961 teine ÜRO peasekretär.
1961. aastal hukkus Dag Hammarskjöld lennuõnnetuses, ning sai samal aastal postuumselt Nobeli rahupreemia.
1997. aastal leiti Lõuna-Aafrika Merendusinstituudis mitu juba koltunud ja käsitsi kirjutatud paberilehte, millel olev tekst kandis pealkirja "Operation Celeste". Need paberilehed olid osa ühest suuremast toimikust ja kujutasid endast CIA ja Briti eriteenistuse MI5 kirjavahetust Hammarskjöldi viibimiste kohta Kongos. Dokumentatsioon lõpeb ära just sellest kohast, kus  kõrge Luure Keskagentuuri ülemus väidab: "Dag on muutunud tülikaks." Sealsamas väidab boss – eeldatavasti Allen Dulles –, et "meie inimeste poolt on garanteeritud täielik koostöö selles küsimuses". Kui pomm oli lennukile pandud, siis "tuleb Elizabethville'is hotellis "Leopold II" üles otsida kontakt Dwight ning öelda märgusõna: "Kuidas Celeste'i käsi käib?" Ja vastus: "Ta paraneb köhast juba täitsa ruttu." Sellest järeldati, et operatsioon "Celeste" oli mõeldud Dagi tapmiseks.
See oli kahjuks müstifikatsioon.
Järgnevalt värsse Dag Hammarskjöldi surma järel tema kabinetist leitud luulekogu Vägmärken ("Teetähised") käsikirjast.

7 juuli 1960:
Unest pean end lahti raputama
vabastama köidikuist,
pestud, karastatud, kaunistatud,
nii jõuan läveni.
Taas olen mõtteis, et
tuleb tee käia lõpuni
vastuse saan kohast, kust
ei tulda tagasi.
Pimestunult vaatan, kuis
areeni väravad avanevad
ning ma astun välja alasti,
surmale vastu.
Heitlus algab. Külm,
kuid võitlusinnus panen vastu
aga nad heidavad mu üle võrgu
ja nüüd ma olen kinni.
Pealt olen vaadanud teisi.
Nüüd olen mina valitud
altarile sidumiseks,
et mind ohverdada.
Mu alasti ihu tuimub
taludes kivide hoope,
tuimub kui rebitakse välja
elav süda –

18 juuni 61:
Ta peab tulema
kahe vangivahi vahel,
kõhn ja päevitunud,
veidi küürus,
ta peab vabandama
oma jõu eest,
sõnad on pingul,
kuid ometi leebed.
Ta vabaneb pintsakust
Rebib lahti särgi,
valmistub seisma seina äärde,
kus ta maha lastakse.
Kuid ta pole meid reetnud.
Ta kohtab oma lõppu.
Halisemiseta.
Kui ma ärritun,
siis mitte tema pärast.
Kas ma kardan instinkti endas
nõnda hävitada?
Või kas ootab mu sisesügavuses
keegi, kes tahab vajutada
päästikule?

24 aug. 61:
Kas see on uus maa
hoopis teises tegelikkuses
kui Päev?
Või olen ma seal eland
enne Päeva?
Ärkasin
ühte tavalisse hommikusse, hall valgus
peegeldub tänavailt.
Ärkasin –
sellest sünksinisest ööst
pealpool puude varje
ööst mis laseb valgust paista nõmmedele
ning – varjude harjule.
Mäletades
teisi mõtteid,
mäletades
sama mägismaad:
kaks korda olin ma neil küngastel,
ja elasin kaugeima järve ääres
ja järgnesin jõgedele
nende allikaisse.
Aastaajad vahelduvad
ja vaheldub valgus
ja ilm
ja tund.
Aga see on sama maa.
Hakkan kaardist
ja ilmakaartest aru saama.

Искатель Приключений

Нипернаади наказает глупости в Эстонской деревне и заставляет женщин чувствовать себя по-иному. В первых, он учит деревенских дурачков Пеетрус, Паулус и Ёнатан, как показать кино в городе. Они там сорвут всё дело и потом сожигают свой хутор. Затем он прибывает в следующий хутор, где живут хозяйская дочь Элло и скотница Тралла. Он легко флиртовает с ними обоими и врёт Элло, что у протка похороненно сокровище из времени Шведского короля Эрика ХIV-а. Он врёт Элло, что он в действительности ученый по доисторического древности. Элло должна выйти замуж за местного пастора. Но она не очень счастлива и готовящиеся к свадьбе ("пастор очень серёзен, никогда не смеется"). Она станет под влиянием фантазии Нипернаади и хочет бежат с ним. Но Нипернаади оставляет этот хутор. После этого он он снова в пути, в этот раз с девочкой-беднягой Кати. Путь оказывается длинным и Кати устает. Нипернаади притворяется богачом и дает понять, что его хутор уже очень близко. Но это ложь, он просто выбирает одного хутора из ближайшей деревни по собственному произволу (“see seal, nende lautadega”, "вон там, с этими коровниками"). В этом хуторе хозяйна нет дома, на сей раз он в ярмарке с быком и батраком. Нипернаади использует счастливой случай и шпионит в этой хуторе. Этой действии он перед Кати называет "вентилоровании комнат". Но теперь выяснится, что их бык не найдет реализации в ярмарке. Вместо этого бык бесновает на дворе. Нипернаади станет спасателям жизни старого хозяйна Яака Лыoке (на эст. "Жаворонок"). Теперь он притворяется родственником Яка и приустраивает Кати в замуж Яаку. Исполнится мечта Кати быть хозяйком богатого хутора. Нипернаади уйдет. Затем мы видим Нипернаади в работе при лесославе на осенним реке. Его соратник Яанус Роог собирается знакомить его с собственной невестой Марет Ваа. Нипернаади вымышляет легенду, что он матрос и на берегу Балтийского моря он ждет указании своего капитана сесть на корабль. Но когда Марет прибывает в домик, она сразу поймет, что это неправда. Путешественник остается гостям у Симеон Ваа. Но он уже устал от путешествии и притворяется, что его столетная тетя Катарийна Иее ждет его в близости Псковского озеро. Она не верит и между этого хочет верит легенду о жемчугах на берегу, которого Нипернаади врал неё зараннее. Одновременно с тем событиям Яанус Роог ревнует его и ходит рубить леса у Юстуса. Марет тоже видела бы Нипернаади скорее всего работавшимся на рубке Юстуса. Яанус Роог все время заставляет его чем скорее уйти, Нипернаади и сам хочет покидать домик, но влюбленная в него Марет не согласна. В этом же моменте из города прибывает жена Нипернаади Инрйид, которая удостоверяет, что Нипернаади путешествующии писатель, он остается своего городского квартира весной, странствует все лето кто знает где и вернется только осеню, чтобы писать о свойх впечатлениях  в течение остальной части года. Теперь, с согласию его фантазии, Марет спрашивает у него: "Теперь ты нашел своего царицу Савы?" - "Нет, дорогая Марет," он ответит, "настолько я живу, всегда останусь искать своего Царицу Савы, даже в старости. Живи хорошо, Марет!"

Üheksakümnendad

Just nagu igal dekaadil, on ka üheksakümnendatel aastatel minu jaoks eriline tähendus. Tänapäeval suhestun kaugete aegadega mitte niivõrd läbi elatud kevadete ja suvede, vaid eelkõige inimeste ja loomadega, kes elasid siis ja enam ei ela. Täielikult läksid minust mööda selle dekaadi alguse kriminaalsed ajad ja tagantjärgi kirjeldatud puudus ja nälg. Langesin selles ajavahemikus pättide ohvriks kahel korral, 1992. aasta jaanipäeva õhtul Balti jaama juures, mil ma pidin küll kurjategijatele loovutama oma Rahvusraamatukogu logoga kampsuni, kuid siiski mul õnnestus neile koosasid vastu anda.
Sajandi viimaste aastate peamine mure oli, kuidas jätkata pooleli jäänud õpinguid. Sest, nagu ütles Nipernaadi: iga mees peab ju kuhugi jõudma, kes madruseks, kes kalameheks, kes lihtsalt iseendaga häässe läbisaamisesse. Elus on olnud palju pingutust ja eneseületusi ning neile, kes praegu noorusaega läbimas on, saan eluteeks kaasa anda järgmisi õpetussõnu.
Sa mängid midagi maha ja pikas elukoridoris on sinu jaoks uksi, mis on ja jäävad sinu ees suletuks ainult seetõttu, et sul pole informatsiooni: selles punktis pole sul võtmeteavet ning sa ei tea objektide tegelikust asetusest. Kuid antagu sulle vaid informatsioon ja sinu ees avanevad uued labürindid, kus sa tegutsed juba enesekindlamalt. Kõik õnnetused algavad infopuudusest. Tagantjärgi mõtled: kuidas ma küll sattusin sellesse ja tollesse situatsiooni, kas ma siis tõesti ei teadnud seda ja sedagi...? Iga järgnev hetk korrigeerib eelnevat ja kunagi sulged sa silmad viimast korda: maailm on läbi käidud, vead on parandatud.
Ning ma tahaksin lõpetada Suurbritannia küberneetiku Gordon Paski suurepäraste sõnadega: vigade „ostmiseks“ kulutab inimene energiat ja seal, kus viga on tehtud, kujuneb välja servomehhanism, mis rakendab uut energiat selleks, et viga enam ei tehtaks (" Micro man. Living and growing with computers", 1982).
Koos kompuutrite ja Kaur Kenderi "Ebanormaalse" suurepäraste proosaridadega kasvasime tol ajal üles ka meie.

Mere aeg, Rüütli aeg

"Selle valitsuse ajal ei könele ma teile mitte midagi," ütles Saaremaal, Karja asulas mulle vanadaam, kui ma tulin küsima andmeid tema isa, Johannes Vares-Barbaruse valitsuse vastuolulise põllumajandusministri, sotsiaaldemokraat Aleksander Jõeääre kohta.
Tõepoolest, aeg oli üldjoontes karm. See oli aasta 2000, riigi eesotsas oli Meri ja peaminister oli Laar. Aga olukord oli muutumas paremuse poole, peagi sai presidendiks Rüütel ja valitsusse majandusministriks mingil ajal Savisaar.
Pärast seda ei ole ma Saaremaale enam sattunud. Ma ei ole ühiskondlikult aktiivne, ei osale poliitikas ega ajakirjanduses ja nii on ka tengelpung selline, et ei võimalda hulkumist näiteks Muhumaa kadakastel karjamaadel suvisel ajal. Küll on aga meeles selle vana naise näoilme, kui ma tema ukse taha ilmusin. Ta väike valge koer oli mulle saba liputamas, tema oleks tahtnud minuga veel "rääkida", aga ta perenaine oli mulle juba ust sulgemas. Ukse sulgemisel on ka sümboolne tähendus: on inimesi, kelle ees sulguvad uksed alati. Vahepeal valgustab nende tegusid õnnestumiste põgus välk, nagu mul.
Pildil: olukord minu seinal 13. aprillil 2013.

Как оттеснить противных людей

В человеческой жизни очень важно оттеснить и одновременно понять противных людей. Книга Говарда Картера "Противные люди" посвященно к эту тему. Как вы оценивайте следущего диалога:
Сильвер: Вы говорите, что я провалил дело? Если бы вы слушались меня, мы бы час плыли на Испаньоле, жрали-бы пудинг с изюмам, а золото бы лежало у нас втрюме под ногами! Кто меня поторопил? Кто меня подталкивал? Не вы? Не терпелось вам... Спятели с ума, как только завидели остров! Кто начал всю ету дявольскую пляску? Гендерсон, Гендс и ты, Джордж Мерри! Из них ты только один остальcя в живых! У тебя хватает наглости лезь в капитаны! У тебя, погубившего чуть-ли всю нашу шайку!
Матрос: А ты не ругайся! Отвечай дальше, по пунктам!
Сильвер: Кленусь, мне тошно говорить с вами. И как ето ваши мамаши отпустили вас в море? В море! Это вы-то джентелмены удачи? Лучше попрощальнищили-бы где-нибудь на суше: хей, дай мние-мние, дайте мние-мние!
Джордж Мерри: Хватит болтать, Джон Сильвер, отвечаи по...
Сильвер: Хватит болтать? Ладно... Вы интересуетесь и к этом малчишке. Дурачё! Ведь он наш заложник. Нежели мы должны убить заложника, может-быть последную нашу надежду? Поняли тебе? В конце концов сюда же должен придти другой корабль! Так было условленно, если Испаньола изчезает.
/Ну что мы здесь видим? Реторика у Сильвера понятная. Во первых, удаляй обвинение от себя. Не отважи признаться в получении такого рода обвинения. Во вторых, обвиняй других. В третьих, выстави их в смешном виде. И только в последних - аргументы и факты. Вот это стиль, это вкус. Посмотрим далше./
Сильвер: Ну и последнее... Почему я заключил сними договор? Смотрите! Смотрите... Может среди вас найдется грамотей, которые узнают подпись самого старика Флинта...
Матросы: Ну давай-давай, разворачивай быстрее! Вот... вот крестики, что он поставил, закопая все золото! Это он написал, он! Я хорошо помню его рочерк! Вот буквы: Б, Ф и потом мертвое узело.
Дик Пастор: Он всё закопал! Теперы нам осталось только пойти и взять! Все показанно, только пойти и взять золото...
/Это тоже трюк Сильвера, цезарь, дай хлебушку народу и народ счастлив. Это великодушие. Пойдем дальше./
Джордж Мерри: Золото-золото! Куда мы сним денимся? Куда везем, когда у нас нет корабля!
Сильвер: Ещо минута и я буду дратьса с тобой, Джордж.
Это все, ну прощевайте пока.
Иллустрация: "Остров сокровищ", третья серия. 1982.

Väljamõeldud Saatan, 1576

Martin Schwogter, kelle naine oli Cathrin on 25. septembril Anno 76 piinatud, ta on süüd eitanud ja vette visatud, kuid mitte põhja läinud ja piinakeldris venitusega üle kuulatud, tema on ta rahva (tunnistajate) ees ütelnud, et tema nõid on, mitte ta naine Cathrin, kes valetas ning ta sai piitsa. Ja siis ta kõneles, et tema ise ja ta mees on kurja rääkinud, sellega oli toda meest paraja aja pingutuse all hoitud, (köiest) tõstetud ja vannutatud, kas ta teab kõike seda, mille eest nõidasid kinni võetakse ja põletatakse ja mida ta nõidusest teab. Kohtualune vastas, et tema ei tea, pole ka aimu, kas ta naine teab, aga kui ta naine oli soola ära sõnunud, siis tema, Martin peksis teda selle eest. Oma naisele ta süüd edasi anda ei saa, isegi kui nad teda veelgi enam piinaksid.
Siis 26. septembril piinati Martinit veelgi enam, pingutati ja riputati üles. Nüüd rääkis ta juba rohkem, et ta on 3 aastat päeval ja öösel Saatanat teeninud, kes oli teda veennud, et ta halba teeks ning kogu selle aja oli Saatan tema juures käinud ning lõpuks talle hüti katusel rääkinud, mida tuleb teha. Tema tegi Saatana enda nõuandel 2 umbrohust risti, sidus need kokku ja viis Ludwig Hintelmanni põllumaale, et see vilja ära hävitaks; ja ta naine käis ka seal ütlemas, et see umbrohi vohama ei hakka. On ju ka selge, et Saatan hoiab tema naisel kõrist, et ta mäda külvaks ja kurjust teeks, mida ta oli ikka palju teinud, nagu ta rukkiga tegi.
1. oktoobril Anno 76 on see Martin Schwogter kõik selle üles tunnistanud, teda on ära põletamisega karistatud.

Martin Schwogter, des weibs Cathrinen, so heut den 25. Septembris Anno 76 gepeiniget Man, welcher negstmall auch aus wasser gewurffen, aber nicht untergehen konnen, ist auch auff ihnn gefallenenn archwohns halben im pein keller vorhoret unnd, ehe ehr auffgetzogenn, hatt ehr sich entschuldiget, das er vonn Zoberei nichts wiffe, sein weib Cathrine aber hette viell anlauffens vonn denn leutenn, dass es ihn auch inn die lenge vordrossen unnd sie dar ober mith dem beill geschlagenn, sagennd, dass sie ihm unnd ihr dar mith eine bose nachrede, unnd einmall dar ober in beschwer kommenn wurde, wie ehr aber volgents auffgetzogenn wurden, eine ebene Zeit gespangenn gehangen und befragt, worumb ehr all mhall, wan Zeuberinnen gegriffen und dar nach vorbrant, von hir gelauffen, unnd wass ehr vor Zeuberei wuste, hat ehr geantwortet, das ehr wegen Insurderung seiner schuld sampt seinem weib von hir gezogenn. Vonn Zeuberei wuste ehr gar nichts, wass sein weib aber dessalb wuste, konte ehr nicht sagenn, hette woll gesehenn, dass sie Saltz gesegenet, dar ober ehr sie geschlagen hette.
Denn 26. Septembris ist dieser Martin Schwogter widerumb gepeinigt wurden und, wie ehr auffgetzogenn und gespannen gehangenn, han ehr innd und ausserhalb der pein bekant, dass ehr nu drie Jar dem Sathan gedienett unnd der Sathan reitze ihn an bei tag und nacht, mall zu thun, wie ehr dan ein mall, wie langer kerll bei ihm erschienen auff dem seld unnd ihm ein eh inn die hant gethann und beuhalenn, dasselb auff seligen Ludwig Hintelmans Acker zu leggenn, welchs ehr gethan. Auch hab ehr nach des Sathans beuelch auff des Rhats Hauemans lande die halmen Creutz weiss ober ein ander gebundenn, dar durch das kornn worderben sollenn, welchs auch woll geschenn where, wan dass weib, der solch Acker zugekommen, obe halmen nicht widerumb auffgeloset hette. Hat auch bekant, dass sein weib ihm den Sathann auff den halss gesteuret, inn zu plagenn unnd in ungluck zu thurenn, dass sie auch viel obels gethann, dan sie ein Ragge where.
Denn 1. Octobris, Anno 76 ist dieser Martin Schwogter auff diese seine gethans bekentnuss zum feur verurtheilet.

Gedichte von Jana Lepik auf Deutsch

NACKSCHNECKE

Komm hier, eine kleine Nacktschnecke,
ich abdecke dich, ich schütze,
weil du heimlos bist,
gehäuselos.
Du hast doch nasses Haar als Kleinkind,
nach Strahlentherapie
Aureole einfasst dein Kopf.
Mein Weichtier,
ich begehre dich,
lange Zeit habe ich an Hunger gelitten.
Ich war eine Würmer ins Kokon,
jetzt will ich fliegen.
Haft an mich, kleine Nacktschnecke!


GLOCKENSPIEL

 Es ist Zeit Zusammenfassung zu machen, was ist gestern geschehen.
Schneenaße Abdrücke von Stiefeln am Treppenanlauf, ihres,
welches Gesicht aufklärt mich aus der Vergangenheit,
Gesicht, so verändert nach der Krankheit,
früher könnte ich dieser Abdrücke häufiger zu sehen, ihrselbst auch.
"Ich fühlte mich heute, dass sie hört meinen Atem
und meinen Schreiten
und schaut mir zu aus ihrem Fenster."
Zuerst ging ich zur Stadt mit der Straßenbahn und O-bus,
dann schrieb ich ein Jahrestagsgedicht,
dann schließ und öffnete die Tür von meinem Wohnheim.
Ein Telefongespräch mit verkündung, dass meine gewusste alte Frau,
die ich habe viele Jahre nicht gesehen,
ist sehr schwach und sprechen viel über mich, so liebt mich,
liebt die Person als ich war, wenn ich wohnte da.
Ich erinnere, dass wir sammelte Himbeeren. Jahr
nachher - Heidelbeeren,
in einem Wald am Ufer.
Winterabend - voll von der Musik
Stimme von Edith Piaf, seit langem tot
Ein leuchtende, feurig Talent und tragische Schikschal,
ihre zauberklein Figur
schwebte, tantzte hier,
die andere Raum und Zeit erreichte zu mir durch die Schallplatte,
wir lieben, leiden, lachen zusammen
und kümmern uns nicht, dass eine ist wie lebendig und andere ist wie gestorben.
Morgen telefoniere ich, wünsche ihr alles Gute,
sage, dass ich nicht wagen zu besucht
fällig die andere in diesem Haus.
Sie sagt durch den Dracht mit dem halbweinende Ton: "Du warst so reizende Kind..."
Dass ist warum ich nicht wagen zu gehen.
"Du lebst da so allein, du kannst dich erkälten...
Gestern ich fühlte mich beunruhig, ich kann Weihnacht nicht sehen."
Ich könnte nicht meine aufgabe erfüllen.
Eine Note des Beamtlichkeits in meinem Stimme gebliebt hatte.
Ich schritt durch Telefon ins Haus, dass sich viel verändert hat.
Da kann ich nicht weit gehen.
Sie weinen und ich? Ich beschwere - meine Sorge hat Begleiters. 

 

 

 

Via Appia - hõlbus surmasaamise paik

Tõenäoliselt ei ole maailmas teist nii sünge saatusega paika, mis oleks samaaegselt ka nii ilus - kui Via Appia Antica Roomas. See tee ehitati välja juba pärast esimest Puunia sõda 300 e.Kr. Sama teed mööda läksid samad leegionärid, kes panid Hannibali ütlema "Veel üks taoline võit ja me oleme kadunud!" Ja lõpuks: sellele teele lõid roomlased risti 6000 Spartacuse mässavat orja. Ristilöömine toimus kuni Capuani, seetõttu olen arvestanud, et ristil rippujate vahemaa pidi olema 75 m, et rivi ikka Capuasse välja jõuaks. Oli võimalus naabrile hüüda: "Ae, vend, kas oled veel elus, või juba Elüüsiumi väljadel?" Suure logistilise operatsiooni tarvis kulus roomlastel kokku umbes 24 000 terasnaela.
Möödus 2084 aastat. 14. veebruaril kell 9.24 k.a astusin Via Appia ja Viale della Rotondo nurgal taksost välja mina. Nimetus "veebruar" kõlab hirmutavalt ainult põhjamaalasele, sest sel hetkel paistis veel madalal olev päike, oli 14 kraadi sooja ja temperatuur tõusis päeva jooksul vähemalt 18-ni, kui mitte rohkem.
Esimestel hetkedel sattusin nähtust päris vaimustusse. Sirge reana ulatus hiidvana tee läbi aovalguse silmapiirini, tee ääres kaunistuseks plataanid ja piiniad. Ei mingit lund, ei mingit kargust. Vulkaanilise tufi tükid olid vajutatud sillutiseks. Inimesi liikus nii pikka teed mööda nagu kärbseid, s.t kaugelt oli näha vaid ühte inimest. a lähedal asuvatel aasadel tundsin õnnist rahu. Ma olin sõna otseses mõttes looduses ja mitte enam linnas. Kahtlemata veetles mind asjaolu, et samades paikades oli enne mind liikunud Goethe ja Ristikivi, kes oma nähtut analoogilisel moel talletasid kui mina. Avaralt aasalt leidsin ühe plataani käbi: selle struktuur oli korrapärane nagu Egiptuse püramiidil. Otsustasin selle emale kinkida, emadepäevaks. Mõnikord saab Itaaliast kaasa ka TASUTA suveniiri, ning see oli üks neist õnnelikest hetkedest.
Rohi oli nii kastene, et mul oli kahju lahkuda sipelgate ja sitikate kuningriigist tagasi teele. Olin jõudnud tähele panna, et Via Appia siledast rohuvaibast, kust ei puudunud ka mu lapsepõlve lemmiklilled margareetad, puudub siiski ristik, Eestimaa oluline kaunistaja. Rääkimata rästikust.
Nüüd liikusin linnast välja, kuni akveduktid paistma hakkasid ja hakkasin siis tagasi tulema. Päike siras endiselt. Jopet kotti pannes unustasin kivi peale oma korraliku Rooma kaardi, aga ei sest olnud ühti, sest pühapäeval läksin üksnes veel Monte Pinciole ja Piazza del Popolole, selleks ei ole ju kaarti vaja.
Tagasi tulles nägin mõlemal pool teed mitmesuguseid tükke Rooma hauasammastest, mis tuletas meelde asjaolu, et kunagi oli Via Appia hoopis võimsamalt asustatud. Impeeriumi-aegsete säilinud ehitiste puhul hakkas silma roomlaste tava kasutada lahmakate viisi mörti: siis võivad kivid mördi sees olla ka üsna kujutud. Rabiria ja Usia hauasammas tuletas meelde Nõukogude-aegseid autahvleid. Teemade juure, mida Via Appia Antical näha oli, tulen ma hiljem muidugi veel tagasi.
Väsimus kustutas rändaja, aga kus häda suurem, seal abi kõige lähem. VA-le oli ennast üks porchetto-võileiva müüja sättinud, et õnnetutel turistidel keelekastet ja maokosutust oleks. Läksin oma naudiga võsastikku, kus kasvas taimi kupardega, mis meenutasid meie linaseemneid. Võtsin pruukosti ja päikest ning mõtlesin oma viletsa, kuid teguderohke elu üle põhjani järele. Valitses õnnis rahu, olin seal pool tundi. Mitte keegi ei teadnud, kus ma olen! Mitte keegi ei oleks osanud minu asupaika uneski aimata! Vahepeal olid jalad mallanud natuke puhata ja võisin edasi Rooma linna poole astuda. Vahepeal, tänavakivil istudes, sain veel nõgeselt kõrvetada. Ja Itaalia nõgesed on valusad, oioi kui valusad!! See ei ole see meie, Eesti supimaterjal, see on Itaalia nõges! Põnevus algas siis, kui jõudsin tavernide areaali. Põnevus seisnes selles, et osa restorane oli mõeldud väga rikastele (Ristoro Antico). Selle poole ma ei vaadanud, kuid pidasin
mingit imelikku maja grappa poeks. Sellepärast astusin sinna julgelt sisse, sees aga selgus, et tegu on tuntud Ristorante Archeologiaga, milles turistidel soovitatakse puhata.
Selle maja kiituseks tuleks ütelda, et mõistliku hinna eest sai sealt päris paraja kõhutäie. Sellise, mida Rooma tänavakohvikutes mitte alati ei saa. Seal mögisesin ka midagi Facebookis läbi sülearvuti ja kuulasin laulu Jesli Lenin eštšo molodoi poole peale.
Vastavalt programmile tulid edasi San Sebastiano basiilika katakombid, kus minult küsiti, mis keeles ma juhatust soovin. Tegelikult ei soovinud ma mingit juhatust, aga palusin itaaliakeelset giidi. Seepeale lülitati mind hispaaniakeelsesse gruppi, mida juhtis kuri tädi, kes käskis turistidel kogu aja üheskoos karjas olla. Ka San Sebastiano aaretest teen ma hiljem veel põhjalikumalt juttu.
Edasine oli üsna õudne. Via Appia rahu oli lõppenud, sest olin jõudnud selle järku, mida sõidavad üksnes arheobussid ja see ei ole area pedonale. Minul oli olnud plaan kõik Via Appia vaatamisväärsused läbi käia, aga see plaan oli nüüd luhtumas, sest agressiivsed liiklejad olid ummistanud kogu selle vana tee ja kihutasid nagu kiimas sigudikud. Sina oled autoliiklusest eraldatud vaid valge joonega ja käimiseks on sulle antud paarkümmend sentimeetrit, sinust paremal pool on kivisein, millel kasvavad väändtaimed, mis su liikumisruumi veelgi vähendavad. Inimene tuleb Via Appiale rahu ja iseendaga olemist otsima, saab aga sellised "pirukad". Inimene püüdleb elus seda kõige suuremat, elu maksab talle aga kätte pisiasjades (Bill Gates). Eks katsuge kuidagi olla, kui mööda kitsast teed kihutavad vastamisi rekka ja suur buss. Ja siis veel sina seal kõrval, 20-cm ala peal.
Nagu loomad, röögatavad ja tuututavad nood autod. Hirmus, et kohe-kohe läheb su habras ja ainukordne elu, litsud sa end õudusega vastu kiviseina, et monstrumid sust ometi mööduda võiksid. Ja kuigi mehed tahavad harilikult olla suured ja tugevad, soovid sa nüüd olla võimalikult väike ja lapik - nagu näts. Soovid isegi oma koljuga selle kiviseina purustada, et omale seda enam turvalisemat paika leida.
Oli endiselt päikesepaisteline, kui ma 118. bussi peatuse leidsin ja solvumisest tagasi Mazzano kirjanike keskusse põrutasin. Ja ometi oli hommik alanud nii paljutõotavalt...
Niisugune oli see päev, 14. veebruar 2013.
Pildil: inimtühi Via Appia varahommikul.

Läti õpilased saavad Derridast vabalt aru!

Riias on gümnaasiumi tegevust kohe vahva jälgida. Õpetaja kõneleb filosoofia ja ühiskonnaõpetuse tunnis Derridast, klass kuulab pingeliselt, tähelepanuga. Kui hiireke sel hetkel klassi sisse astuks, siis ei leiaks ta suuremat vastukaja kui vaid jalgade nahistamine. Derrida läheb õpilastele korda, nad on temasse kiindunud. Silmist on näha mõistmist. Ja see kõik kokku on üks huvitav fenomen.

Jaanus Lemm on nukker

Jaanus Lemm oli 1999. aastal Õhtulehest lahti lastud ajakirjanik, aga kokkuleppe kohaselt ei võetud tal võtmeid ära ja ta käis ikka veel oma lugusid pakkumas, seekord honorari eest. Hulkus toimetuses nagu kuutõbine. Kõige enam armastas ta sporditoimetuses hulkuda, sest seal oli palju selliseid uksi, mis kuhugi välja ei viinud ja mille ehitajad olid lindiga pitseerinud. Oli üks uks, millest Jaanus Lemm mõtles, et kuigi kõik võivad sealt käia ja seeläbi mitte kuhugi välja jõuda, on see uks tegelikult mõeldud vaid temale.

Sporditoimetuses töötas üks väike naase, kes oli tähele pannud, et Jaanus Lemm käib aeg-ajalt selle ukse linki katsumas. Ta pidas valgel tahvlil, kuhu moodsa tindiga kirjutatakse, Jaanus Lemmi patutegude registrit.
Kord ütles tema Jaanus Lemmile:
"Lemm! Kas sa pead tingimata siin mööda meie toimetust hulkuma? Kas sind ei ole mitte lahti lastud?"
"On," vastas Lemm napilt ja katsus ukselinki.
"Nüüd läheme ilusti juhataja Mati Bandi juurde ja teeme asjad klatiks, kas sul on õigust siin liikuda." Band, Mati oli sporditoimetuse kõige kõrgem ülemus.
"Hea küll, lähme siis selle sandi juurde," vastas Lemm ja toimetuse asjapulk vaatas teda niisuguse näoga, nagu vaataks alligaator alla neelatavat jänesepoega.
Bandi juures kurtis väikene asjapulk, et Jaanus Lemm muudkui käib ja tülitab nagu eiteamisasi. Just nii ta väljendas.
Ülemuste tujud on aga ootamatud ja tema alluva ehmatuseks kähvatas Band talle:
"Jäta see Jaanus rahule ükskord! Las teeb, mis tahab! Mis see sinu asi on!"
Vastus: "Kollektiivis ei tee iga mats seda, mida tahab. Mingi kord peab ka olema. Ja mina pean seda korda hoidma. Kui ta ei tohi siin käia, siis ta ka ei käi."

Fotosüüdistus?

Peab alustuseks nentima, et Lasnamäe turuplats on palju aastaid olnud hädas sinikael-partide parvega, keda seal talv läbi toidetakse ja kes sel põhjusel ei soovi lennata oma suvisele kodumaale. Heasoovlikud mutikesed viskavad neile saia, pardid söövad ja jätavad sinnsamma oma väljaheited ning poe esine näeb talvel välja nagu suur linnulaat.
Lasnamäe kunagine vanem Klandorff on lubanud tülikatest lindudest maksku mis maksab lahti saada ja kohtumisel lasnamäelastega on ta lubanud isegi oma pea panti panna, et parte turu lähistel 2011. aasta kevadel enam ei ole. Paraku aga suunas partei Klandorffi hoopis tasuvamale ja sellevõrra ka vastutusrikkamale tööle, mistõttu sadakond parti jäi endiselt Lasnamäe turu juurde nokitsema ja lärmitsema.
Sellest linnulaadast eraldub aeg-ajalt iseseisvamaid isendeid, kes siirduvad toiduotsingutele hoovidesse ja kangialustesse. Pildil kujutatud subjekti rinnas tuksub otsisklev pardisüda, sellepärast on ta leidnud tee meie hoovi, et siit-sealt saada mõne külmetanud-repetanud sitika. Kindlasti teab temagi, et kõige maitsvamateks paladeks on partidele aga just kalmusejuured. Proovige! Jõed on lahti ja seltskond peaks minema sinna.

Huntide ja koerte suhete ajalugu

Vana Jüriloo Salme, kes elas Laanemetsa tagumises koplis Laekveres — seega siis metsa lähistel — kõneles ikka, et metsa sutel on eriline viis külakoerte varastamiseks. Juhul, kui koer on liiga raske, ei saa üksik hunt teda kohe peale murdmist hammaste vahel mööda külateid välja metsa viia. Selleks on koer lihtsalt liiga raske. Samuti on inimese eest konspireerumiseks vajalik, et hunt ja koer läheksid koos mööda rada, aga peni kõri on juba hundi lõugade vahel. Ta on vajutanud tugevasti, aga kõri pole veel läbi. Koer ajab küll käpad vastu niimoodi kurja hundiga mööda teed minnes, ent vastu punnida ta ju kindlasti ei saa.
Pildil: marutaudis rebane veterinaariakandidaat Edgar Aaveri brošüürist "Metsa marutaud" (1970).
Salme Jüriloo (mu vanaisa õde) oli neid asju korduvalt pealt näinud ning seepärast rõhutas, et hunt annab sabaga rütmiliselt kaasa, kuni hunt ja tema ohvrist koer jõuavad küla territooriumilt välja, kus kiskja saaks siis oma saaki rahulikult mõne puu all nosida. Teesklus, et mööda teerada läheb lihtsalt üks purelev pundar, on vajalik ka selleks, et inimesega kokku juhtudes on soerdil häbi, et nõnda on juhtunud (ütles äsja mu ema).
"Hund" on eesti keeles vana skandinaavia laen ja see tähendab toredat, suurt ja uhket (just nimelt sellest on saadud ka sõna ´hunnitu´). Palju on räägitud sellest, et susi oli lm-soome õige nimi ja "hund" (´tore´) oli asendav tabunimi. Uku Masing on ju kirjeldanud, kuidas vanarahvas mõistis kokkupuutumisi huntidega: "Loomad on kodus inimesed: kui võtavad ült nahad, ürbid, käpad, küüned, siis ongi nagu kodus." ("Vana eesti usk"). Mu vanaisa on kõnelnud, kuidas hundid 1942. aasta talvel metsatöö kolonnis inimesi sõid. Hingetühja ja lootusetuna astus sügavas lumes hall, nälginud eesti meeste rodu. Paljud kandsid jalas niine- ja lepakoorest punutud viiske, mis olid enamasti mu vanaisa töö. Aga oli külm, talv, hundid. Soed järgnesid poolkaari metsatöölt tulevatele tööpataljonlastele, lootuses, et inimesi pudeneb lumme ja siis saab taas oma nälga vaigistada, jõuetuiks jäänud inimesi tagant näpsates. Noormees Paas oli ka minu vanaisa valmistatud puuviiskudes. Ta oli aga suitsumees, oma leiva sigarettide vastu vahetanud. Ta kukkus vangide ühtlasest rivist lumme, veel nõrgalt käega viibates: "Te ärge oodake mind! Ma jään siia, ma kustun siin..." Temale ei antud armupauku, vanaisa tehtud kottad tõmblesid veel paar korda pakaselumes ja kõik — hundid sõid ta elusalt. Ta elaks edasi vaid kontrafaktuaalsuses — selles, MIS oleks temast võinud saada ilma sõja ja valuta.
Tahaksin siinsamas laua taga nutma hakata, kui mõtlen selle peale, mis eestlastega on 20. sajandil sündinud. Hävinud on meie potentsiaalsed geeniused, meie insenerid, helikunstnikud, maletajad, kes kõik veel. Uuesti kord on ajalugu meid toonud tupikusse, 21. sajandil on palju lapsi jäänud sündimata. Kus nad on need Marid, Andresed ja Malled, kes kõik ootvad mängukanne? Nii et võib-olla tuleb minulgi kodutanumalt lahkuda, et suuta veel miskit ära teha.