Kas Keres pidi kaotama Botvinnikule?

Sajad inimesed on tundnud huvi selle vastu, kas Paul Keres pidi 1948. aasta Haag-Moskva male tiitli-matšturniiril Stalini käsul Mihhail Botvinnikule kaotama, et garanteerida Mihhaili, selle ustava parteilase ja Nõukogude elulaadi sümboli saamist ilmameistriks. Keres sellega, et ta oli sõja ajal mänginud Saksa Reichis peetud turniiridel ja oli 1944. aastal julgeoleku küsitluse all seoses oma väidetava ärahüppamisplaaniga Läände, ei sobinud Nõukogudelaste meelest nii hästi maailmameistriks.
Briti ajaloolased on otsustavalt asunud lahendama küsimust, kas Nõukogude malebürokraadid ja KGB sundisid Paul Kerest mängima maailmameistripretendentide turniiril alla oma võimete Botvinniku (1911-1995) vastu. Kui 1975. aasta juunis järgnesid Paul Kerese kirstule tuhanded eestlased, peeti ta surma teiseks raskeks ajalooliseks katsumuseks pärast Tammsaare lahkumist.
Briti maleajaloolane Taylor Kingston on selle nüüd võtnud vaatluse alla: "Paul Kerese ja Mihhail Botvinniku juhtum on Kennedy mõrvamise maleline ekvivalent just tänu seda saatvatele vandenõuteooriatele. Näiteks USA sõjajärgsete antikommunistlike meeleolude foonil oleks väga hästi läbi läinud arvamus: kena poiss Keres külma kala Botvinniku vastu, tõde ja õigus stalinliku avataara vastu. Keres oli malemaailma aus džentelmen, kuid Botvinniku süütust tõendab samuti miski ja see miski on süütuse presumptsioon. Millest algas Kerese tagakiusamine? Saksa okupatsiooni ajal ütelnud Keres mingile maleajakirjale, et nüüdne male-elu on palju
vabamaks muutunud. Selle eest kutsuti ta 1944. aastal ülekuulamisele, just ajal, mil ta põdes kõrvapõletikku. 1947. aastal teinud grupp vähem tähtsamaid Nõukogude maletajaid avalduse, et Keres olla ju fašist."
Sõja lõpus oli maailma tugevaimaks maletiimiks saanud Nõukogude võistkond. Need mehed istusid rahulikult tagalas, nende käsutada olid parimad treenerid, neil
oli informatsiooni. Stalinlik juhtkond luges auasjaks, et oma meeste käes oli malekirjandust maailma mis tahes nurgast.
Samal ajal käis male-elu selleski Euroopa-osas, mille oli okupeerinud Saksa armee. Toimusid turniirid, millel osalesid toonane maailmameister Aleksandr Aljohhin ja Keres. See oli autsaiderite pidev peksmine, sest saksa ja poola meistrid ei osutanud
kummalegi suurusele mingit vastupanu. Samal ajal kui Euroopas mängiti kohvikumalet, valmistuti Nõukogudemaal malelahinguiks kõrgeimal teaduslikul tasemel.
1946. aastal Aleksandr Aljohhin suri. On avaldatud arvamust, et kui FIDE juba tol ajal olnuks selle sõnaõigusega, mis ta tänapäeval on, siis olnuks täiesti loogiline, et Keres saanuks maailmameistriks. Ta oleks sellele kohale lihtsalt kuulutatud, sest ta oli AVRO (Hollandi) superturniiri võitja, turniiri, millel osalesid kõik maailma tuntuimad tipud üle ilma. AVRO turniir mängitigi sellel eeldusel, et selle võitja kutsub välja maailmameistri. Ent Aljohhin ei saanud sõja tõttu rivaalidest suurmeistrite, ka Kerese väljakutseid vastu võtta.
Niisiis oli tekkinud olukord, kus maailmameistritiitlile leidusid kaks pretendenti:
Keres ja Botvinnik. Nende omavaheline skoor oli +0 -1 =6 Kerese kahjuks.
Eesti NSV ja Nõukogude malejuhtkond leidis asjaolus, et Keres ei leidnud 1944. aasta septembris Noarootsis istudes paati Rootsi põgenemiseks, veenvat kinnitust ses, et Keres teadis: ta on liiga nõrk, et osutada vastupanu toonasele tippmehele Botvinnikule. Kuulakem ajaloolast James Schroederit: "Keresega tehti toona
leping, et meie laseme sul elada, kui sa Botvinniku teele ei astu." Kui seesugune leping oleks reaalselt sõlmitud, siis saanuks seda teha vaid KGB-ga.
Suurmeister Juri Averbahh on aga nende süngete aegade sündmustele heitnud veel lisavalgust. Tol ajal olnud Nõukogude male-elus üheks juhtfiguuriks keegi KGB-lane, kes kandis kauna Aljohhini vastu, kes vene emigrandina oli paistnud silma Nõukogude-vastaste väljaastumistega. Kagebiit tegi ettepaneku, et Aljohhin tuleks meelitada Moskvasse tiitlimatši pidamise ettekäändel ja ta seal vangilaagrisse istuma
panna. See plaan aga ei õnnestunud.
Juri Averbahhil on olnud märkimisväärne mõju kogu sõjajärgsele Vene male-elule meie päevadeni välja. Averbahh on leidnud, et Kerest kellelegi kaotama ei sunnitud. Kuna Keres teadis, et tema kodumaa Eesti on lühikese aja jooksul olnud 3 korda okupeeritud ja selle pinnal on toime pandud palju koledusi. Ta elas pidevas stressis, oli kurb ja mängis alla oma võimete. Kui Botvinnik oli halvas vormis, suutis ta teha näo, nagu kõik olnuks hästi, Keres aga polnud nii hää psühholoog. Muide, Botvinnik oli küll raskepärane inimene ja psühholoogiline mõjutaja, kuid ta ei läinud üle laipade. Temagi oli tagasihoidlik, eriti tuli see välja 1952. aasta Nõukogude maleolümpia-meeskonna komplekteerimisel. Botvinnik kirjutab sellest ise oma mälestustes nii:
"Olümpiameeskond kutsuti kokku. Keres ütles, et Botvinnik on halvas vormis ja vormi kiiresti parandada võimatu (ta unustas lisada, et sportlikku vormi võib ka väga kergesti kaotada!) Bronstein ütles, et kui Botvinnik kaotab etturi, kaotab ta ka partii, kui Keres kaotab etturi, teeb ta kuidagi ikka viigi (tark mõte!). Smõslov ja Kotov lihtsalt nõudsid, et mind võistkonnast välja arvataks."
Averbahh: "Väide, et Keresel sunniti Stalini ettepanekul Botvinnikule kaotama, on savijalgadel väide. Esiteks: Stalinit male ei huvitanud, tema lemmik oli maadlus. Male oli küll hoopis Ždanovi lemmik, kuid Ždanov suri 1948.a. Seega ei saanud malesuurmeistrid, ei Keres ega Botvinnik Stalinit eriliselt huvitada. Teiseks ei olnud Botvinnik mingil juhul juhtkonna lemmik. Botvinnik oli küll parteiliselt ustav ja avaldas ka agitatsioonilisi artikleid, kuid ta oli juut. Juute ju tol ajal ei sallitud. Juhtkonna lemmik võis olla Vassili Smõslov, kes oli etniline venelane, aga kes 1948. aasta Haag-Moskva turniiril hiilgavaid tulemusi ei näidanud. Kuid samas: Botvinnikut aidati, Kerest segati. Korraldus selleks tuli vägagi kõrgelt poolt."
Mõned Kerese kolleegid arvavad tõsimeeli, et the fair Estonian sunniti kaotama. Kaheksakümnendate-üheksakümnendate aastate suurmeister Larry Evans teeb selliseid järeldusi ühe turniiri algupoole Botvinnikuga mängitud partii järgi, milles Keres loobus kaksikodadest. 9/10 suurmeistritest sellises positsioonis kaksikodadest ei loobuks.

Keres-Botvinnik, 11. jaanuar 1948, esimene partii Haagi maailmameistri-matšturniiril. Keres loobus 18. käigul oma kaksikodadest, käies 18.O:h6. Larry Evansi meelest on see metoodiline viga, mida suurmeister suurmeistri vastu ei teeks, seega Keresel olnud justkui ette nähtud kaotada. Selle järel sai Botvinnik tugeva rünnaku kuningatiival, vallates varsti täielikult f-liini. Valge alistus 40. käigul vähemetturiga seisus.
Taas järeldus: Keres tegi meelega pehmeid, metoodilisi vigu, mida Botvinnikust veidi nõrgem vastane ei oleks tähelegi pannud. Kuulakem Evansit: "Kerese malegeenius oli universaalne. Ta võis eksida variantide puu arvestamisel, aga ta ei teinud metoodilisi vigu."
Taylor Kingstoni vastuväide: "Male on karm mäng. Sa võid ju kõike teada, aga kui su närvisüsteem alt veab, siis pole midagi parata. Aljohhin ja Petrosjan on korra lipu ette pannud, Nimzowitsch ja Reshevsky on saanud kahekäigulise mati, samas kui Smõslov, Bronštein, Gligorič ja Short on saanud mati ühe käiguga."
gotochess.com: "Haagis ja Moskvas Botvinniku ja Kerese vahel toimunud partiid olid halvimad, mida need kaks suurmeest omavahel üldse pidasid. Nad mängisid nõrgalt
nagu amatööride meistrid või siis nagu eksperdid, kellel on väga halb päev. Lõpptulemus 4:1 Botvinnikule oli imelik. Viimase partii, mille Botvinnik kaotas,
mängis ta nagu täielik algaja."
Mõned nägid aga selles viimaseski partiis ilu. Näiteks Kerese sõber, vahetevahel sekretärikohuseid täitnud Jüri Rebane: "Viimane mäng, Keres-Botvinnik oli lõppenud, Keresel tuli see suurepäraselt välja. Moskva publik ootas kannatlikult ligemale tund aega Kerese väljumist Ametiühingute Maja sammassaalist, et teda tervitada; kogunenud oli üle viie tuhande malesõbra. Ohhotnõi Rjadil ummistus liiklus, kuni Keres kadus
"Moskva" võõrastemaja päästva ukse taha." Kerese ELO-koefitsent oli tollal 2738, mis oleks väga kõrge isegi kaasaegsete standardite kohaselt, mil male on väga muutunud. Kõrgeim ELO meie planeedil on praegu Magnus Carlsenil (Taani, 2835), sama palju, kui oli 1948. aastal Paul Keresel, on maailma seitsmendal Sergei Karjakinil (Venemaa).
David Bronsteini mälestustes pealkirjaga "Kuningaindia" on dokumenteeritud vähemalt üks juhtum, mil Kerest häiriti. Oli 1953. aasta pretendentide turniir. Räägib D. Bronstein:
"Nõukogude delegatsiooni juhtisid Spordikomitee juht Dmitri Postnikov, KGB ohvitser Mošintsev ja suurmeister Igor Bondarevski, kel oli positsiooni mõlemas organisatsioonis. Turniiri lõpuks olid ette rebinud Smõslov ja ameeriklane Reshevsky, neist poole punkti kaugusel olime meie Keresega.
Järgmisel päeval pidi Keres mängima valgetega Smõslovi vastu. Eelnimetatud "troika" oli saanud kuulda, et Keres kavatseb minna teravustele, mängides 1. c4. Keres kutsuti jalutama Zürichi järve kallastele ja teda püüti kolm tundi veenda, et ta viigistaks Smõslovi vastu, nii et Smõslov saaks 25. voorus kasutada kogu oma jõudu Sammy Reshevsky suunal... Rünnak Kerese vastu kestis tõesti nii kaua, et ta sekundant Toluš jõudis mulle sellest kõnelda alles keskööl. Keres lubas "troika" ettepanekute üle mõelda, kuid läks hommikul voorule väga võitluslikus meeleolus. Ta võttis ette riskantse ataki mustade kuningatiivale, oli ärritunud, eksis ja kaotas.
Jälgisin Smõslovi. Kas ta teab, mis toimus Keresega? Smõslov pani tähele, et eestlane silmitseb teda väga tõsiselt. Ta tuli minu juurde ja küsis: "Miks ta mind
niimoodi vaatab? Kas ma solvasin teda?" Ma ei osanud talle midagi kosta."

Keres-Smõslov, 13. oktoober 1953, Zürichi tiitlipretendentide turniir. Vastased jõudsid 15. käiguks positsiooni, milles Keres oleks Smõslovi hilisema analüüsi järgi pidand jätkama 16. c5. Valge b - ja c-ettur oleksid saanud seejärel palju paha teha. Keres leidis selle asemel käigu, mille vastu oli retsepte. Hiljem pakkus Keres mürgisevõitu vankrikahingut, kuid Smõslov ei võtnud seda vastu, suutes mängida välja oma rünnaku. Smõslovi keeldumist sööda alla neelamiseks on David Bronstein oma raamatus "Mõtle nagu suurmeister" põhjalikult käsitlenud. Alati ei saa neelata kõike mida näed! Mõnede arvates panid Kerest ka seekord kaotama Moskva malefunktsionäärid, kes rahulikul Keresel kopsu üle maksa ajasid.
Kas Kerest segati ja takistati, kas ta pandi sundseisu, et Botvinnikul võiks olla roheline tee troonile - vastused neile küsimustele ei ole praegustel aegadel enam vastatavad ega jah / ei variandid ümber lükatavad. Kuid on seda huvitavamad.
Foto internetist: chessbase.com