Mihkel ja Liisu lähvad kihelkonnakoolist koju, söövad tee peal suhkrunaereid. ´Tillo´ - väike lambatall.
MIHKEL- Mina arvasin, et tede utt ja lambad tänaommugu kõik meie rukki orased maha tallanud. Kai ütles, et ei olnud nende omad.
LIISU- Tea, kelle lambad need siis olid, ega noorhärra muidu ei rääkind?
MIHKEL- Kes sest teab? Eks teestel koa lambad on, ega meil üksi pole.
LIISU- Kas teil mõni tillo surnd koa on?
MIHKEL- Jah, kaks tillot surid mineba nädali ää, öhö vanal lambal olid kaksikud tillod, ei võtnud teist tillot aeda, see siis ei saand imeda ja suri ää. Teene suri naasamuti ää.
LIISU- Ai! Mul hakkas hammas kihkama, hammustasin ponksi.
MIHKEL- Anna moole ka, teen ka suu magusass!
LIISU- Ei anna! Anna seda moole, mida sa ennist anssid.
MIHKEL- Ju ma anssin soole enne lahket saia!
LIISU- Kes käskis anda.
MIHKEL- Noh, küll ma pean meeles. See oli laenatud, mitte kingitud.
LIISU- Näe, mede aias Muri hakkand urisema, tea, kas mõni tuleb või?
(Saabuvad JAAN ja MIINA).
JAAN- Noh, mis sala juttu te siin ajate, me kuulsime, et on mingi jutusumin ühes kohas. Kas te seda ei tea, et salajutt haisma läheb?
MIHKEL- Mis teitel sest on? Ise te ikke kudistate ja kudistate, teist rääkiti, et hakkate serva lööma ja plaani pidama.
JAAN- Tule Miina, lähme minema. Mihkel hakkab tühja lori ajama.
(JAAN ja MIINA lähvad ära.)
MIHKEL- Eks mina pean ka lahkuma, lähen noaga nösima, roots-varblase jaoks kongi ehitama.
LIISU- See on õige keerakas tegu, Mihkel! Üsna pime ilm juba. Ma kudusin kirjut kinnast, raiskasin kinda kirja pimedas ää. Küll homme valge naerab pimeda tööd!
No comments:
Post a Comment