Palju õnne, Eesti!

Olen ise pärit ühest väikesest külast, kuhu mu isa ja ema kord, seitsmekümnendate aastate kesk- või isegi lõpupoole Andrese ja Krõõdana ilmusid.
See oli Öökulli küla, selles oli mühisevaid metsatukki, kaks selgeveelist järve, vanad pruunika veega mõisatiigid, kuhu tuul kollaseid kase- ja lepalehti keerutas. Seal elasid spetsialistid, juhutöölised, mustlased ja inimesed, kes veel napilt mäletasid mõisaaega. Vana kask, mis Põhja teel kohises, mäletas parun Edmund Girard de Soucantoni käsi. Need olid tema istutanud. Oli südatalv. Soucantoni poeg oli raskelt haigestunud ja parun kihutas temaga Rapla haigemajja. Hobune oli ajanud naha märjale ja ta jäeti vinge tuule alla ootama. Külmetas vaeseke ja ära ta surigi. Parun aga jäi oma truud abilist leinama ja istutas ta mälestamiseks kuivati poole viiva tee äärde kase, mis nüüd on juba nii suur, et ta oksad pilvi pillutamas on. Minu lapsepõlves oli ta siiski sama suur. Kase ümber vulisesid allikad, oli imeilus hälliaeg, oli aastasaja lõpp. Ning isegi aastatuhande lõpp!
Lõppeva nädala alguses käisin oma kodukohas, ostsin Raplast saapad ja sumpasin sügavas lumes, et pilti teha teeotsast, mida peale minu ja isa kasutasid veel väga vähesed inimesed. Elus on vähe rõõme, aga minevikust tasub otsida retsepte edasisesks tegutsemiseks. Tegutsemine – see on kõige iseloomulikum asi minu jaoks, ma olen tegude inimene, mitte targutaja. Minu põhimõtted: mees ei lähe endast välja, ta ei vihasta ega solvu kaunitaride peale ega tee armukadedusstseene. Olen isaga kasvanud poiss, mul olid olemas isa ja ema ja neist esimene katsus mulle õpetada, kuidas tuleks käituda daamiga, kelle elu sulle huvi pakub. Paraku paljud kaasaegsed naised lasevad end elu julmusest kaasa viia, sattuvad favoritismi, ära panemise lainele ja üritavad üksteisega konkureerida: „Eksju ma olen kenam kui tema...“ Kellesse on veel jäänud puhast vaba mõtet, see ei arutle nii eales. On praegugi daame, kes ajavad naiseks olemise lati nii kõrgeks, et just tänu nendele on meie vaba Eesti saanud juba 94-aastaseks. Kes vaatavad sulle armsate silmadega otsa ja kelle ripsmete ülespidi asetus annab mõista, et ei ole maailmas ülevamat maarahwa tüdrukust.
Vaba riik on elanud üle juba üheksakümmend neli päevaveeru. Pole imestada, et vabariigi aastapäeva pidulik aktus avati „Kevade“ tunnusmeloodiaga – see pala on Nõukogude ajal sündinud. Mis ajal ka keegi on sündinud, eesti mõte on ikka kestnud ja jäänud. Keegi on seda säilitanud läbi raskemate aegade, keegi, kelle nimegi me täna ei tea. Võib-olla oli see Kongla Ann, tema kindakirjad on jo tänini Viru-Nigula kalmistul. Oli kord temagi noor, ahvatlev, triibuseelikuga tüdruk, kelle geenid meis edasi elada tahavad.
Võõraid me kampa ei võta, kampa ei võta kuid armastame kahekordse jõuga.