Kiri tundmatule

Keda 1277. aastal siis hukka mõisteti?
Hukka mõisteti, aga peategelasi ei hukatud, sest 1277. aasta hukkamõistmised oli tüli Pariisi ülikooli teoloogiateaduskonna ja seitsme vaba kunsti teaduskonna vahel. Teoloogia oli kogu keskaja vältel privilegeeritud teadus, mille poole iga üliõpilane püüdles. Viimase instantsi tõde jäi teoloogidele, iseasi, mida nad teoloogia all mõtlesid. Äkki hakkasid kõik, nii teoloogid kui vabade kunstide esindajad mõtlema, et on väga palju tõlgitud Aristotelest ja tänu sellele tekkis selline arusaam maailma loomisest, mis ei olnud piibliga vastuolus. Esmapilgul.
Kõige liikumapanevaks jõuks on aristoteliaanide meelest esimene liigutaja, mis ise ei liigu, tema viis sõnumi loomisest vahendava intellekti kaudu esimesele mateeriale, kes tegi taeva-alused maailmad ehk mediantes. Ja kuna vahendaval intellektil oli vaba tahe ja juba esimeses mateerias oli olemas mõistus, siis on ka inimesel vaba tahe ehk mõistus. Aga siiski on inimesed patused, sest surematu hing ei suuda valgustada korruptiibleid kehasid, keha on patune ja peab kogema jumalikke visioone, enne kui paremaks muutuks. Kõik see protsess toimub igavesti, sest isegi kui maailm on Jumala loodud, pidi juba enne seda olema paik, kuhu ta selle maailma lõi, sest midagi ei saa sünnitada, ilma et ei oleks selleks paika, seega on midagi, mis jääb igavesti. See ei saa tekkida ega hävida - õpetas Pariisi ülikooli magister Siger Brabantist. Kõik on olnud alati ja jääb ka alatiseks. Ja tekkis ka küsimus (ei tea kellel, ilmselt kellelgi seitsme vaba kunsti teaduskonnast), et kui on olemas kogu minevik ja kogu tulevik, kas kogu tulevik mahub kogu mineviku peale? Sellepärast leidis 1277. aastal Sensi piiskop ja Pariisi ülikooli hukkamõistmiskomisjon, et tuleb hukka mõista 4. tees: "Et miski pole igavene lõpus, kui ta pole olnud igavene alguses." Kui nüüd magister Siger leidis, et maailm on igavene ja jääb alatiseks, siis leidis ta, et Jumala suutelisuses on võime luua mitmeid maailmu. See viiski teadusajaloolaste arvates teaduse arengu Giordano Brunoni ja arvamuseni, et kosmoses võib olla mitmeid maailmu / tsivilisatsioone. Sigeri seisukohast 1277. a tuleneb kogu kaasaegne teadus.
Aga siiski õpetas 1277. aastal Pariisi ülikoolis mõnda aega ka üks teine magister, Aquino Thomas, kes viiskümmend aastat pärast oma surma sai pühakuks ja kiriku doktoriks. Tema seisukohtadele tugineb kaasaja katoliku kiriku õpetus. Tema arvates ei ole maailm igavene, see on kunagi loodud ja kunagi lõpeb. Aga ei ole võimalik öelda, millal ta loodi ja millal ta lõpeb, sest Jumalas ei ole "enne ei pärast". Samuti on Jumal kõikjal enda ümber ainus olemine, kõigile teistele on ta oma substantsid laiali visanud või pillanud, nii et iga pisemgi tolmukübe kopeerib mingil määral Jumala olemist ja Jumala valgus peegeldub temas. Sel määral kui Jumal on, ei suuda olla miski muu universumis, sest ülejäänud asjad eksisteerivad sõltuvalt temast. Nad ei ole, nad eksisteerivad. Igas tolmukübemes on tahe matkida Jumalat ehk esmast matriitsi, aga kui sellele lisandub veel mõistus, siis on tegemist inimesega. Seega suudaks inimene Jumala meele järele olla kõige täiuslikumal määral, palju enam kui suvaline tolmukübe.
Seega leidis Thomas, et miski on kusagilt alguse saanud ja lõpeb millegagi. Radikaalsed aristoteliaanid aga arvasid, et kõik on ja kõik jääb. Ent averroistid leidsid hoopistükkis, et kõik võib olla igavene, aga ta on kunagi palju hingi ja substantse välja sülitanud ja kõik need tunglevad kord temasse tagasi. Sellega olid kõik nõus, et igale hingele vastab üks ingel, seega on üks ingel iga inimese kohta.
Oldi küll palju vaieldud, aga ei oldud lõpuni selgeks tehtud, kas Jumal on ette näinud, et üks tegelane sureb katku, aga teine sattub noa ohvriks. Kuna Jumal liigutab kõiki taevasfääre oma äranägemise järgi ja kindlat korda mööda, siis arvati, et inimeste kohal, kellel on halvasti läinud, on ka Jumala nägemise kohal must auk. Nad on pigilinnud, kellel ei saagi hästi minna. Ei suudetud jõuda kokkuleppele, kas Jumal on kõik ette näinud ega ka selles, kas inimese mõistus segab keha või on asi vastupidi. Ka Aquino Thomase põhjalikud teosed ei andnud sellele mingit vastust. Et asjades selgusele jõuda, kutsus teoloogiakomisjon millalgi enne 1277. aastat enda ette vabade kunstide professori Sigeri Brabantist ja uuris temalt mitmesuguseid asju. Ehkki teati, et neid asju, mida nüüd just uurima asuti ei suudetagi lõpuni seletada, sest Jumala kohta keegi ei suuda midagi ütelda. Siger tuli kolleegide ette ja keerutas ennast välja, nagu ka üks teine tegelane, Giles Roomast, keda süüdistati seitsme eksliku teesi väljatöötamises, mis algavat sõnadega "Quod Deus non potest" (et Jumal ei suuda). Siger Brabantist ja Giles Roomast keerutasid end välja, neile anti lõpparve ja neid kui professoreid enam ei vajatud. Nad olid sunnitud Pariisi müüride vahelt hoopis välja kõndima!
Siger astus seitsme vaba kunsti teaduskonnast minema ja läks laia ilma, olevat hiljem kusagil Euroopas surnud, mitte seoses Pariisi hukkamõistmistega. Giles raputas endale tuhka pähe, ka tema sai õppejõuna lõpparve, kuid hiljem õnnestus tal naasta oma tudengite juurde, oma reputatsioon taastada täiel määral, enamgi veel. Kui Siger oli Pariisi müüride vahelt lahkunud, siis põletati kõik tema raamatud, samuti põletati üks Aristotelese raamat, mida oli nähtud temal loengu ajal käes olevat (kui õppematerjal). Põletamist juhtis Étienne Tempier, Sensi piiskop, kes tegi ennast sellega narriks. Kuna Aristotelest lugesid kõik juba vähemalt kakssada aastat ja polnud mõtet temaga sõdida.
Kuigi Aquino Thoma õpetus tol ajal arvati põhiliseks filosoofiaks, siiski ka teda puudutasid 1277. aasta hukkamõistmised. Keegi, kes teda kritiseeris, leidis, et Thomas õpetab, et Jumal saadab oma info kõigele olevale välja ajakiirena, aga tegelikult süttivat igaühes Jumala valgus, täiesti iseseisvalt, inimese asi on ainult püüda oma hinges leiduvat valgust. Ja igas inimeses võivad süttida mitmed valgused, nagu:
1) lumen fidei ehk usu valgus;
2) lumen intellecti ehk vahendava intellekti valgus;
3) lumen medio, mis haarab mõlemat ja on just selline, nagu inimene mõtleb Jumalale välja saata ja millised inimese silmad on.
Hukka mõisteti nii see seisukoht, et Jumalast ei ole võimalik midagi teada saada, kui ka see, et Jumalast on midagi võimalik teada saada. Vasturääkivused nende 219. teesi korras tulenevad sellest, et hukka mõistmise dokument oli kirjarull. Komisjoni iga liige harutas seda rulli lahti just sel määral, kui talle sobiv oli ja kirjutas sinna juurde, mida heaks arvas. Umbes nagu tänapäeva lapsed mängivad "poomise" mängu. Või "arva ära" mängu, ka seal kirjutatakse, mis parajasti pähe tuleb. Osa komisjoni liikmeid olid filosoofias ebakompetentsed või ei saanud aru, millest jutt käib, seega sattus nimekirja ka selliseid "kahjulikke" seisukohti (teises mõttes kas absurdseid või arusaamatuid):
- et Jumal ei suudaks luua endale sarnast, vaid ainult endast sõltuvat;
- et inimene kogeb pärast surma kõike head;
- et Jumal ei saa teha paljusid hingi korraga;
- kes seisuselt vilets, ei filosofeeri;
- et Jumal ei tee midagi uut, ei suuda ta ka uuemat uuest sõltuma panna;
- et Jumal peab paratamatult tegutsema;
- et ingel ei vastandu maailmale;
- kes tunneb ära mõistuse, see tunneb ära kõik;
- kui parandada on võimalik, antakse rohtu;
- et tahe jääb hoiule jäetult puhkama;
- et teoloogide jutlused toetuvad muinasjuttudele;
- et tahe muutub kõikevaldavaks isuks;
- et hoidumine tegudest kahjustab kõiki jõudusid ja liike;
- et õudseim lõpp on surm;
- et ei peaks palvetama;
- et abieluväline seks ei ole patt;
- et õnn on kindlustatud tervise, enesekindluse, elu ja surmaga, hakkab õnn õitsema, elad, kui langeb, siis sured.
Nii et oli küll konflikt, aga neid kes olid selle konflikti tekkimise juures, ei hukatud.