Nutt varuks

Endiselt loen ma lehest Rainer Vakra sõnu, et Keskerakonna Nõmme piirkonda tuuakse üle inimesi teistest osakondadest, garanteerimaks, et teisitimõtlejast Vakra ei saaks uuesti tagasi seda piirkonda juhatama. Tema sõnul on tema vastas-, hoopis tugevam kandidaat Erki Korp, kes enne olevat olnud Reformis ja siis toodud üle Keski, toodud üle ka hoopis Viimsist – otse Nõmmele.
Eesti Päevalehe andmetel tropitakse Nõmme osakond täis võõrastest inimestest, kes siis hääletavad justkui nõmmekad. Sel meetodil tagatakse Edgar Savisaare ainuvõim Tallinnas.
Kõik see on kord juba olnud (vt pilti). Seda pilti valitseb hirm: istuvad seltsimehed on korduvalt instrueeritud, nad on rezhiimile truud ja mugavad, kuid põgus, ent paljuütlev jõudemonstratsioon armee poolt ei ole võimu arvates nende jaokski liiast. Ja kõige esimeses pingis istuv härra ju lausa kardab. Läbi mu mälu udu ilmub välja pisuke pildike Jaan Krossi mitte just üleliia hästi õnnestunud teosest „Paigallend“ - tegelane Ullo Paerand kavatseb Nõukogude Liidu liikmeks saamise küsimuses hääletada nii, nagu Eesti Töötava Rahva liidu platvorm seda ette ei näe. Ullo Paeranna instrueerimisega tegelnud funktsionär Karl Säre heidab lühida kõõrdpilgu Paerannale läbi oma paksude prillide ja hoiatab: „Siis tapetakse teid ära.“
Olen aga kaugel sellest, et ajakirjandust täielikult uskuda. Eesti Päevaleht ei ole veel viimse instantsi tõde. Jah, ta on kirjutanud, et linnapea isiklikult on teistest osakondadest Nõmmele üle kolinuid instrueerinud, mis on osakonnavahetuse mõte ja kuidas tuleb hääletada. Enne seda on ka Rainer Vakrale välja mõeldud otsitud süüdistus, nagu oleks ta tahtnud midagi varastada.
Kuid sisse trügivad ka teised uudised. Siinsel pildil vaatab Ivo Parbus enne vangi minekut veel viimast korda nukra näoga äsja haljendama hakkavaid õisi. Kevad on alles ees, juba peab aga tema minema süngesse vangitorni, kus õnnetud kirjutavad rõsketele seintele vastupanuteated. Parbusest on kahju, annetas ta ju altkäemaksuga teenitud raha ajakirjandusvabaduse heaks.

1787 - ebatüüpiline nõialugu

Siin ta on, (eba)tüüpiline nõialugu, kus talurahva esindaja taas vahele võeti.
Oli 1787, seega ajaloolises mõttes juba üsna hilja. Mulgimaa mees Pilli Usse Peet oli toonud veimest parimat püüli ja küpsetas oma kodus Nahkkülas odrakakku. Oli urbekuu, kevadised tööd ei olnud veel alanud, taevas süngestus tõmmukas pilv. Pilli Usse odrajahu oli kõige tummisem, otse põhjast.
Siis aga astusid Pilli Usse selja taha inkvisiitorid mustades kuubedes ja ütlesid:
"On aeg, Pilli Usse Peet! On aeg kohtumajasse tulla ja meie sõna kuulata. Milleks sa, Pilli Usse Peet, enam siin seda kakku küpsetad?!"
Usse keeras ringi ja püüdis ennast käega rehmates välja vabandada:
"Teap, kas mul praegu on aegagi teiegagi tulla! Pean hetkel küla perasse minema."
Halli habemega inkvisiitor, kes alati kõige ees käis, põrutas temale peale:
"Keisri kohus, surm ja sitahäda on kolm asja, mida ei kannata oodata, Pilli Peet!"
Usse aga nurus:
"Pange poar oastatki juure!"
Aga kroonu käsk käis siiski üle kõige, käis kaselatvadestki üle, nagu mu kunagisest karjapoisist vanaisa tarvitas ütelda. Naabri Mari küpsetas Usse kaku lõpuni, aga ka Usse ise pääses varsti suurtest valesüüdistustest. Tuli terve nahaga koju tagasi. Ta kakkus edaspidi teisi kakkusid, aga mitte seda.
Pildil: nõid Viimsist, valmistab omale toitu. Jüri Eintalu pildi-varasalvest.

19. aprill - indiaanlaste päev

Kuidas ma tähistasin 1985. aasta paiku 19. aprilli, rahvusvahelist indiaanlaste päeva?
Hommikul astusin omi radu – olen eluaeg olnud isepäi kõndija – tammikuni. Ainult mina teadsin seda tammikut – see koosnes neljast noorest tammest. Tammejuurte alla, neid vigastamata, oli maetud trumm. Ma lugesin seal Avicenna teoseid. Ma ei teadnud siis veel, et väga isepäi ei tohi kõndida ega enda Ego suureks mängida: sellepärast ei võeta mind tulevikus ka ühessegi kollektiivi. Isegi EHI ei ole mind vist lõpuni omaks võtnud.
Indiaanipäev jätkus. Metsast välja jalutades olid mu mõtted suurte indiaanipealikega, kes oma rahva vabaduse eest õilsat surma surid. Muidugi, Tecumseh, Pöörane Hobu, Istuv Sõnn (ingliskeelsed vasted Crazy Horse ja Sitting Bull, lakota: Thasunke Whitko; lakota: Thatanka Iotanke). Mõtiskelin omaette ega lasknud kedagi oma mõtete ligi.
Kuid möödus veel kuu aega ja päike hakkas juba käima kõrgemal kaarel. Mererannad muutusid soojaks ja männid neil kallastel hakkasid lehvima nagu palmid. Tõstsin oma nina raamatuist ja tajusin, nagu midagi oleks muutunud: hiliskevadine kärbes lendas mööda. Nüüd mängisime sõpradega helesinise mere ääres pugaseeingut – odzhibve hõimu valgevärvilist lauamängu. Lained olid ärevad ja heitlikud, neis oli just nagu mingi tõotus tulevikuks. Mulle oli meeldinud meri, tema uskumatu sügavus ja helesina. Vahest just sellepärast on mulle hilisemas elus meeldinud helesiniste silmadega naised?

Tuhat aastat päikesevarjutusi

Kuulsat 1191. aasta 23. juuni täielikku päikesevarjutust ei nähtud mitte ainult Thoreidas. Vihjeid selle kohta leidub niihästi ühel hindi kivikirjas kui ka nägijaks oli Inglise kuningas Richard Lõvisüda Roger Hovedeni kroonika järgi. Inglise kuningas suvatses täielikku päikesevarjutust vaadata Pühal Maal.
Paljud meist on kuulnud preester Theoderichi saatusest Thoreidas. Preester Theoderich oli ettevaatlik ristija, kelle Liivimaa ristikogudus läkitas hiljem Eestimaa piiskopiks ja kes sai 1219. aastal juba vana mehena Tallinnas lahingus hukka. Niisiis jutustab Läti Henrik:
„Rahvas tuleb kokku, arbuga küsitakse jumalate tahet ohverdamise kohta. Oda pannakse maha, hobune astub, paneb jumalate tahtel ette eluks arvatud jala. Vend palvetab suuga, õnnistab käega. Arbuja kuulutab, et kristlaste jumal istuvat hobuse seljas ja sundivat hobust jalga ette panema, seetõttu tulevat hobuse selga pühkida, et jumal maha kukuks. Kui see tehtud ja hobune paneb elujala ette nagu ennegi, jäetakse vend Theoderich ellu. Kui seesama vend saadeti Eestimaale, siis sai ta päikesevarjutuse tõttu, mis oli Ristija Johannese päeval, palju surmaohtu kannatada paganate läbi, kes ütlesid, ta söövat päikese ära. Samal ajal palus keegi haavatud liivlane Toreidast, et vend Theoderich teda ravitseks, lubades end ristida lasta, kui ta terveks saab.“
23. juuni 1191. aasta päikesevarjutus toimus kell 11.49 UT, mis tähendas, et Thoreidas oli sel ajal kell kaks päeval, kui kuuketas hakkas üle Päikese ronima. Sileesia, Tšehhia ja Brabandi aladel, samuti vanal Inglismaal kattis Kuu täielikult Päikese. Varjutuse ajal ei olnud sekunditki, mil üks taevakeha oleks katnud teise täielikult, nii et valgust üldse ei leidunuks. Ühes kuussada aastat hiljem Inglismaal valminud kalendris pajatataksegi: „AD 1191 june 22nd - A very large solar eclipse in England. The true sun was seen dimly, with an apparent one, but very much obscured.“
Richard Lõvisüda pidas Akkonis parajasti Püha Ristija Johannese vigiiliat. Vigiiliad algavad küll enne keskööd, kuid see siin oli metafooriline väljend. Teadmata aeg enne seda oli ta näinud nägemust päikesest ja kaheteistkümnest tähest. Päeva üheksandal tunnil (kroonikate lemmikväljend, tähendas kell kolm või neli pärast lõunat) asus päike pimenema, pimedus kestis kolm tundi (liialdus, päikesevarjutus kestis 4 minutit ja 28 sekundit) ja tähed ilmusid välja (päeva ajal). Pärast seda taastus päike oma endises ereduses. Päikesevarjutuse järel ilmus isand majesteedi juurde keegi teiseusklike hulgast, kaasas läkitus, kirjutatud ladina, heebrea ja kreeka keeles, kus peitus täpne kirjeldus sellest, mis on sündinud. Ja mis kohe sündima hakkab. Sellest luges kuningas Richard kõik paganate plaanid ära.
Paul Johanseni arvates olnud Theoderich Thoreidas küll päikesevarjutuse tunnistaja, kuid liisuheitmine (ariolatio) hobusega (see oli kombeks ka leedulastel ja kurelastel) toimunud siiski Tallinnas või Tallinna all. See ei ole väga kindel, kroonikast võib välja lugeda ka teisiti.
Veel kord kinnitus sellest, et päikesekultus oli nendeks aegadeks väga kinnistunud kõikjal ja siin ei saa näha mingeid paralleele tuttu tõmbuvast päikesest, nagu on arvatud erinevates teooriates Kaali meteoriidiplahvatuse kohta.
Pildiallikas: Five Millennium Canon of Solar Eclipses.

Antakse siis lapsi veel kolliperedesse?

Tüübilisi eestlasi 1641, Pärnu:
1) Villem Söörts: posib ja nõiub;
2) Laisk Mart: jookseb libahunti ja ütleb kuradisõnu Rööma sool;
3) Maiamaa Ello: nõiub, magab Kuradiga, Mihkel on tema sulane (pime);
4) Nemmide Tõnis: nõiub, jookseb libahunti;
5) Villakass Jürgen: nõiub palju asju olematust olevasse, ravib ussihammustust, ütleb tundmatuid ussisõnu. Ta isand Rostip röstib teda pidusöögil;
6) Audru Kasper: tema poeg on Kuradi juures kokk;
7) Pirsa Mart: viskab noort krahvi maantee peal Kuradiga, noor krahv sureb;
8) Kurat, Aunape Mareti mees, elab rahulikku elu;
9) Aunape Madis: Kuradi lihane laps, kisendab, kui teised tööd teevad.
Ei tasu muretseda, et asjad olid 1641. aastal Pärnu läheduses just nii. Lapsi ei anta enam (ei antud ka siis) kolliperedesse ja kogu seos Kuradiga on tolleaegsete maakohtunike poolt fabritseeritud. Pirsa Mart lõpetas väga halvasti: tema jalad ja käed rebiti ükshaaval otsast ja kõik paigutati postide otsa, siis rebiti süda välja ja pea otsast. Villakass Jürgeni süda jäi välja kiskumata, kuid enamus muid asju toimetati temagagi. Reeglina lõpetab organism kohe tegevuse, kui sul ühel hetkel alustatakse jala otsast kiskumist.

Oli kord naiste valitsusaeg

"Libahunt", Tallinfilm 1968
1668. aastal nägid kirikuvisitatsiooni-retklejad Maarja-Magdaleena kihelkonda (Tartumaa) naisi külapreestritena, talupoegade hingede ja kehade eest hoolitsejatena. Oli huvitav aeg:
"Olime Püha Johannese õhtul (23 juunil - AR) kl 9 ajal ebajumalateenistuse kohal, kus talupojad oma tavalisi ebajumalateenimisi korraldavad ja koos olid... ja kuidas nad tule üles tegid ja tule lähedal on kivi, mille ümber istuvad kolm naist, kellest üks on kõige auväärsem ja nagu nende preester, kes haigeid ja nende ohvreid vastu võtab ja ohverdama peab. Mõlemad teised talupojalesed aga valmistavad vahepeal ette vaha. Siis tulevad haiged, kellel on mingi sisemine viga, ja nad peavad vahaga sidemed võtma ja nendest ühe oma keha ümber siduma ning ka kapa õllega oma kätte võtma, kolm korda ümber tule käima, ja kui nad niiviisi ringi käivad, siis peavad nad kivi teatavate kohtade juures kolm korda kummardama, üteldes: „Oh aita, püha Johannes!“ Kui nad on seda teinud, siis võtavad nad vahasideme lahti ja annavad sellele samale auväärsele naisele, kes seda haigel suu ees hoiab ning suudelda laseb. Siis põletatakse see kivil ära ja haige joob kapast ja annab selle pärast edasi naisele, see lööb kolm korda risti kapa kohal ja lausub: „Aita, püha kallis Johannes, nende tervekstegevate rohtudega seda naist või meest“ ja nimetab haige nime ja haiguse, pärast seda jõi ta kapast ja andis ka mõlemale lesknaisele sellest juua. Nendele, kellel oli pea haige, seoti vaha pea ümber ja tehti neidsamu tseremooniaid. Muidu olid seal ka vanad naised, kes ütlesid: kui neil peaks sisemine haigus olema, siis peaksid nad nimetatud viisil ohverdama, kui neil aga väline häda oleks nagu silmal või kui nad on kirvega jalga või kätte löönud, siis peaksid nad ainult vahaküünla tegema, oma vigase koha paljastama, küünalt selle juures hoidma ning sealjuures erilist palvet lugema. Kui nüüd keegi niisuguse ohvri läbi terveks saab, siis peab ta igal aastal nimetatud ajal, nimelt jaaniõhtul kohale tulema ja ühe tõelise tänuohvri kaasa tooma, mis on vahast tehtud, kas väikese mehikese kuju või muidu mõne vahaküünla, nii nagu naised on käskinud, ja selle põletavad nad siis nimetatud kivil ära."
Naiste sooritatud rituaalsed ülesanded selles külas panevad mõtlema, et need vanemad naised on pärast sünnitusi monopoliseerinud hingemaailmaga läbikäimise. Mehi nad sinna ei ole lasknud. Tänapäeva ühiskonnas oleks ilmkuulmatu, et vanad targad mutid otsustaksid nii palju sootsiumi asju. Ülalolevas filmis dikteerib oma tahet Libahundi Tiina. See on ka palju mõistetavam, sest ilule ja noorusele alluvad mehed kergemini. Vahanukkude tegemine meenutab 1723. aasta Wielo Ado nõiaprotsessi, milles ka see talupoeg loopis katusele tiibadega ja vahast kuulikesi, mis õhulennu ajal võtsid oma erilise kuju.
Meenub ka 1991. aasta kauge soe romantiline suvi, mil Mart Mägra uurimisgrupiga Muhumaal (Mone) kohaliku dialekti kohta andmeid käisime kogumas. Olime nn murdeuurijad. Sealgi oli üks vana nägijanaine, kes kutsus meie noored piigad sauna naiste salajutte rääkima, aga poissa ei lastud sinna üldse.

Sküüdi saatus

17. sajandi lõpus avastati Tallinna lähedalt Viimsist üks libahunt. Talunaine Marie oli kaevanud Skytte Jaagu peale, kelle naine oli surnud. Peale naise surma hakand Skytte libahunti jooksma. 4. juunil 1695 on toimunud Skytte Jaagu ülekuulamine, millel viimane tunnistust annab, et on tuule- (soola) puhuja või tuuslar (Windestatter;). Skytte Jaagul on niisugused sõnad varuks:
„Kui mina palga parisin
kui mina lihat litalis
Küs=sas külwi kuika sülla
Peni Poicka haickowat
Sinnama palgat parisin
sinnama lihat litalis
kowille siwile male.
Ilmselt millalgi peale protsessi toimumist on ürikule pliiatsiga juurde märgitud, et „lihut“ tähendab Bauerntrüffel, eestlaste liharoog. Oli see õnnis aeg, mil liharooga veel trühvliks kutsuti.
Metsast oli leitud üks libahundi jälg, kuhu Jaagu jalg täpselt peale mahtus.
Esiteks: regivärss ja alliteratsioon. Saksa pastoritele võis see tõesti paista nõiasõnadena. Teiseks ei olnud Skytte mitte selle talupoja enda nimi, vaid rootsi mõisniku nimi, kellele Viimsi mõis kuulus. Skytte tähendab sküüti.