Oli kord naiste valitsusaeg

"Libahunt", Tallinfilm 1968
1668. aastal nägid kirikuvisitatsiooni-retklejad Maarja-Magdaleena kihelkonda (Tartumaa) naisi külapreestritena, talupoegade hingede ja kehade eest hoolitsejatena. Oli huvitav aeg:
"Olime Püha Johannese õhtul (23 juunil - AR) kl 9 ajal ebajumalateenistuse kohal, kus talupojad oma tavalisi ebajumalateenimisi korraldavad ja koos olid... ja kuidas nad tule üles tegid ja tule lähedal on kivi, mille ümber istuvad kolm naist, kellest üks on kõige auväärsem ja nagu nende preester, kes haigeid ja nende ohvreid vastu võtab ja ohverdama peab. Mõlemad teised talupojalesed aga valmistavad vahepeal ette vaha. Siis tulevad haiged, kellel on mingi sisemine viga, ja nad peavad vahaga sidemed võtma ja nendest ühe oma keha ümber siduma ning ka kapa õllega oma kätte võtma, kolm korda ümber tule käima, ja kui nad niiviisi ringi käivad, siis peavad nad kivi teatavate kohtade juures kolm korda kummardama, üteldes: „Oh aita, püha Johannes!“ Kui nad on seda teinud, siis võtavad nad vahasideme lahti ja annavad sellele samale auväärsele naisele, kes seda haigel suu ees hoiab ning suudelda laseb. Siis põletatakse see kivil ära ja haige joob kapast ja annab selle pärast edasi naisele, see lööb kolm korda risti kapa kohal ja lausub: „Aita, püha kallis Johannes, nende tervekstegevate rohtudega seda naist või meest“ ja nimetab haige nime ja haiguse, pärast seda jõi ta kapast ja andis ka mõlemale lesknaisele sellest juua. Nendele, kellel oli pea haige, seoti vaha pea ümber ja tehti neidsamu tseremooniaid. Muidu olid seal ka vanad naised, kes ütlesid: kui neil peaks sisemine haigus olema, siis peaksid nad nimetatud viisil ohverdama, kui neil aga väline häda oleks nagu silmal või kui nad on kirvega jalga või kätte löönud, siis peaksid nad ainult vahaküünla tegema, oma vigase koha paljastama, küünalt selle juures hoidma ning sealjuures erilist palvet lugema. Kui nüüd keegi niisuguse ohvri läbi terveks saab, siis peab ta igal aastal nimetatud ajal, nimelt jaaniõhtul kohale tulema ja ühe tõelise tänuohvri kaasa tooma, mis on vahast tehtud, kas väikese mehikese kuju või muidu mõne vahaküünla, nii nagu naised on käskinud, ja selle põletavad nad siis nimetatud kivil ära."
Naiste sooritatud rituaalsed ülesanded selles külas panevad mõtlema, et need vanemad naised on pärast sünnitusi monopoliseerinud hingemaailmaga läbikäimise. Mehi nad sinna ei ole lasknud. Tänapäeva ühiskonnas oleks ilmkuulmatu, et vanad targad mutid otsustaksid nii palju sootsiumi asju. Ülalolevas filmis dikteerib oma tahet Libahundi Tiina. See on ka palju mõistetavam, sest ilule ja noorusele alluvad mehed kergemini. Vahanukkude tegemine meenutab 1723. aasta Wielo Ado nõiaprotsessi, milles ka see talupoeg loopis katusele tiibadega ja vahast kuulikesi, mis õhulennu ajal võtsid oma erilise kuju.
Meenub ka 1991. aasta kauge soe romantiline suvi, mil Mart Mägra uurimisgrupiga Muhumaal (Mone) kohaliku dialekti kohta andmeid käisime kogumas. Olime nn murdeuurijad. Sealgi oli üks vana nägijanaine, kes kutsus meie noored piigad sauna naiste salajutte rääkima, aga poissa ei lastud sinna üldse.