Siin ta on, (eba)tüüpiline nõialugu, kus talurahva esindaja taas vahele võeti.
Oli 1787, seega ajaloolises mõttes juba üsna hilja. Mulgimaa mees Pilli Usse Peet oli toonud veimest parimat püüli ja küpsetas oma kodus Nahkkülas odrakakku. Oli urbekuu, kevadised tööd ei olnud veel alanud, taevas süngestus tõmmukas pilv. Pilli Usse odrajahu oli kõige tummisem, otse põhjast.
Siis aga astusid Pilli Usse selja taha inkvisiitorid mustades kuubedes ja ütlesid:
"On aeg, Pilli Usse Peet! On aeg kohtumajasse tulla ja meie sõna kuulata. Milleks sa, Pilli Usse Peet, enam siin seda kakku küpsetad?!"
Usse keeras ringi ja püüdis ennast käega rehmates välja vabandada:
"Teap, kas mul praegu on aegagi teiegagi tulla! Pean hetkel küla perasse minema."
Halli habemega inkvisiitor, kes alati kõige ees käis, põrutas temale peale:
"Keisri kohus, surm ja sitahäda on kolm asja, mida ei kannata oodata, Pilli Peet!"
Usse aga nurus:
"Pange poar oastatki juure!"
Aga kroonu käsk käis siiski üle kõige, käis kaselatvadestki üle, nagu mu kunagisest karjapoisist vanaisa tarvitas ütelda. Naabri Mari küpsetas Usse kaku lõpuni, aga ka Usse ise pääses varsti suurtest valesüüdistustest. Tuli terve nahaga koju tagasi. Ta kakkus edaspidi teisi kakkusid, aga mitte seda.
Pildil: nõid Viimsist, valmistab omale toitu. Jüri Eintalu pildi-varasalvest.
No comments:
Post a Comment