Kuulsat 1191. aasta 23. juuni täielikku päikesevarjutust ei nähtud mitte ainult Thoreidas. Vihjeid selle kohta leidub niihästi ühel hindi kivikirjas kui ka nägijaks oli Inglise kuningas Richard Lõvisüda Roger Hovedeni kroonika järgi. Inglise kuningas suvatses täielikku päikesevarjutust vaadata Pühal Maal.
Paljud meist on kuulnud preester Theoderichi saatusest Thoreidas. Preester Theoderich oli ettevaatlik ristija, kelle Liivimaa ristikogudus läkitas hiljem Eestimaa piiskopiks ja kes sai 1219. aastal juba vana mehena Tallinnas lahingus hukka. Niisiis jutustab Läti Henrik:
„Rahvas tuleb kokku, arbuga küsitakse jumalate tahet ohverdamise kohta. Oda pannakse maha, hobune astub, paneb jumalate tahtel ette eluks arvatud jala. Vend palvetab suuga, õnnistab käega. Arbuja kuulutab, et kristlaste jumal istuvat hobuse seljas ja sundivat hobust jalga ette panema, seetõttu tulevat hobuse selga pühkida, et jumal maha kukuks. Kui see tehtud ja hobune paneb elujala ette nagu ennegi, jäetakse vend Theoderich ellu. Kui seesama vend saadeti Eestimaale, siis sai ta päikesevarjutuse tõttu, mis oli Ristija Johannese päeval, palju surmaohtu kannatada paganate läbi, kes ütlesid, ta söövat päikese ära. Samal ajal palus keegi haavatud liivlane Toreidast, et vend Theoderich teda ravitseks, lubades end ristida lasta, kui ta terveks saab.“
23. juuni 1191. aasta päikesevarjutus toimus kell 11.49 UT, mis tähendas, et Thoreidas oli sel ajal kell kaks päeval, kui kuuketas hakkas üle Päikese ronima. Sileesia, Tšehhia ja Brabandi aladel, samuti vanal Inglismaal kattis Kuu täielikult Päikese. Varjutuse ajal ei olnud sekunditki, mil üks taevakeha oleks katnud teise täielikult, nii et valgust üldse ei leidunuks. Ühes kuussada aastat hiljem Inglismaal valminud kalendris pajatataksegi: „AD 1191 june 22nd - A very large solar eclipse in England. The true sun was seen dimly, with an apparent one, but very much obscured.“
Richard Lõvisüda pidas Akkonis parajasti Püha Ristija Johannese vigiiliat. Vigiiliad algavad küll enne keskööd, kuid see siin oli metafooriline väljend. Teadmata aeg enne seda oli ta näinud nägemust päikesest ja kaheteistkümnest tähest. Päeva üheksandal tunnil (kroonikate lemmikväljend, tähendas kell kolm või neli pärast lõunat) asus päike pimenema, pimedus kestis kolm tundi (liialdus, päikesevarjutus kestis 4 minutit ja 28 sekundit) ja tähed ilmusid välja (päeva ajal). Pärast seda taastus päike oma endises ereduses. Päikesevarjutuse järel ilmus isand majesteedi juurde keegi teiseusklike hulgast, kaasas läkitus, kirjutatud ladina, heebrea ja kreeka keeles, kus peitus täpne kirjeldus sellest, mis on sündinud. Ja mis kohe sündima hakkab. Sellest luges kuningas Richard kõik paganate plaanid ära.
Paul Johanseni arvates olnud Theoderich Thoreidas küll päikesevarjutuse tunnistaja, kuid liisuheitmine (ariolatio) hobusega (see oli kombeks ka leedulastel ja kurelastel) toimunud siiski Tallinnas või Tallinna all. See ei ole väga kindel, kroonikast võib välja lugeda ka teisiti.
Veel kord kinnitus sellest, et päikesekultus oli nendeks aegadeks väga kinnistunud kõikjal ja siin ei saa näha mingeid paralleele tuttu tõmbuvast päikesest, nagu on arvatud erinevates teooriates Kaali meteoriidiplahvatuse kohta.
Pildiallikas: Five Millennium Canon of Solar Eclipses.
No comments:
Post a Comment