David Samoilov. Toominga tänav

Nii kaua kestab Pärnus koit.
Ja valgus tuleb nüüd kell kümme.
On siniviirutusse uppund kõik
ja varjud lühikesed kadund lumme.

Miks hahetus, nii kaua magasid,
ei kaunistanud linna siluetti...
Keskhommik. Agu hoiab tagasi,
ei astu liiga kiirelt violetti.

Ja lillas aos seal käivad puud
ja tänavate readki lähvad...
On talv, mis muud, mis muud,
lund on, kuid hangega on kehvalt.

Teekäijad. Linnakell on kümme.
Veomasin möödub, raske koorem.
Öö kadund on, vist pargi lumme,
seal lamab ta kui lastud kaaren.

Jah, oli öö ja tuli hommik, algus.
Mis perspektiivilt veel on tulemas?
Siin – tuleb välja – valgus.
Ja mina – jõudnud selgusele – olen olemas.

1977