Vanast ajast (1592.a) teame mõndagi juhtumit, mil külas tehti hunt, ikka selleks, et hundi varakevadisi teid küla lammaste-lehmade juurde kinni panna. Kahjuennetus kahju asemel, otsekui omalaadne händikäp! Kuid siis oli taas suiste (Pfingsten) aeg. Wackulepp´a Matz tegi ussi ehk mao. Rahvas (das Volk) oli temale naudi andnud, et tema ussiga hästi valmis saaks. Wackulepp´a sõnad olla kurjad olnud, neid vaagis kohtunik. Mis Matsikesest edasi sai, seda kohtuprotokoll ei tea. Vahest mõni leht puudu?
Heyn´i tüdrukut (Magd) nimetati Kullikeseks-nõidujaks (Kull die Zauberin). Kohtuprotokoll tema üle on säilinud kahel lehel. Kull elas Hundikülas aastal 1595 ja kohut tema üle on peetud selle aasta 24. juulil, päev enne jaagupipäeva. Kull oli varajane ärkaja ja kandis vanu riideid. Mida Kull tegi, täpselt ei tea. Alguses keeldus neiu Kull ülekuulajate küsimustele vastamast. „Salgab,“ kinnitab „protukoll“. Kohtunike armust oli see naisterahvas poena capitalis´e ehk surmanuhtluse ära teeninud. „Kulli“ ilmumine inimeste nimekirjas meenutab tuntud rahvajuttu kolmest piigast, kelle nimeks Salme, Linda ja väikene Kaaren olid.
Rahvaloendusel loendatakse meid nüüd kõigest 1,1 miljonit hinge. Praeguse valitsuse süü kahtlemata. Kuid rahvas oleks praegugi tervem, kui ei oleks olnud nõiaprotsesse, neid ammuseid, oh, neid õudseid ja ammuseid.
No comments:
Post a Comment